Ta närib maast rohtu ja neelab siis mälumatta alla. Nii kogub lehm makku kümmekond kilogrammi toitu. Seejärel hakkab lehm toitu mäletsema: röhatab toidumassi uuesti suhu ja mälub alles nüüd peeneks. Niiviisi muudab ta seedivamaks ka puisemad taimed. Mäletsemisele aitavad kaasa maos elavad mikroobid. („Loomade maailm“ autor: Jean-Baptiste de Panafieu) 1.1.3 Terviseprobleemid Lonkamine esineb piimakarjade loomadel üsna tihti. Lonkamine on peale mastiiti ja sigimishäireid tähtsuselt kolmas terviseprobleem. Loomadel kaasneb lonkamisega valu ning piima toodangu langus. Tüüpilised haigused on Talla verevalumid, Krooniline laminiit, Valgejoone haigus, Tallahaavand, Varvaste vahenaha põletik, Varbanaha põletik, Keerdunud sõrad. (Eesti Maaülikool, J. Praks, V. Poikalainen, J. Ahokas, Kursus 3: Toidu kvaliteet ja ohutus) http://mangukoobas.delfi.ee/id/7/action/full_media/media_id/202304/ 1.2 GUERNSEY 1.2.1 Päritolu
samuti kuuluvad somaatiliste rakkude koosseisu udara näärmekoe rakud epiteelrakud on organismi normaalse funktsioneerimise tulemusel kehas olema, mil vanad rakud asenduvad uutega. Vere valgeliblede hulk kasvab järsult siis, kui organismil tuleb asuda võitlusesse haigustekitajatega. Nad üritavad piirata haigustekitajate paljunemist Kui lehma udar on terve, siis on piima somaatiliste rakkude arv 50000/ml või vähem Lehma nakatumisel mastiiti võib sra tõusta 500000ml ja enam Kliinilise mastiidi korral on esinenud juhtumeid, kus somaatiliste rakkude arv kontsentratsiooni piimas on tõusnud isegi 50 miljonini milliliitris. Sellisel puhul on udarakoe kahjustus tõsisem. Mastiidi korral on 90...95% somaatilistest rakkudest laukotsüüdid. Vastavalt sellele, kui äge on haiguse kulg, suureneb ka vere valgeliblede arv. Subkliinilised mastiidid põhjustavad piima tootvate rakkude hävimist, mille
Tiineltlüpsiperioodi esimesel poolel loom piima tootmiseks oma kehavarusid enam ei kasuta ning peavad saama oma energia söödast. Lüpsiperioodi teisel poolel toodang langeb, sest lehm hakkab oma järglase ja järgmise laktatsiooni jaoks varusid koguma. (Sonets jt, 2009) 7 3.3. Kinnisperiood Umbes 1,5-2 kuud enne poegimist jäävad või kui nad ise seda ei tee, siis jäetakse lehmad kinni. Sel ajal peab ennetama mastiiti ning tagama loomadele sööda kvaliteet eriti tähtis, sest need võivad põhjustada aborti, mis tähendab seda, et järglane ja tulevane tootja läheb kaduma ning see võib rikkuda ka lehma algava laktatsiooni. Samuti ei tohi kinnisperioodil loomi ülesööta, sest võib esineda poegimisraskusi ja ainevahetushaiguseid, mis pärsivad piimajõudlusi. Lehma normaalne tervis ja hea vastupanuvõime tiinuse ajal annavad vasikale parima alguse eluks. (Sonets jt, 2009)
o Holoensüüm o Glükoproteiin o 2 rauasidumisala o Fe3+ sidumiseks vaja 1 HCO- Toimib Ca2+, Mg2+, Fe3+ kelaatijana välismembraanist, rikkudes membraani permeaablust Antimikroobne toime: E.coli, B.subtilis, L.monocytogenes, Klebsiella suhtes 2 Vähendab oluliselt kolivormsesse mastiiti haigestumist III. Lüsotsüüm Avastaja Alexander Fleming Toimib peptidoglükaankihile N-atsetüülmuramidaas: lõhub -1,4-glükosiidsidet (katalüüsib H2O molekuli insertsiooni st hüdrolüüsi), toime GP bakteritele Lisatakse juustudele klostriidide inhibeerimiseks (nt Gouda, Edam) Toorpiima normaalne mikrofloora: 1. mikrokokid 2. strepto- ja laktokokid 3. GN pulkbakterid sh kolivormid 4. asporogeensed GP 5
Nii taastuvadki järk- järgult veekogus normaalsed ökoloogilised tingimused, fauna ja floora. Veekogu saprofüütide arv langeb veelgi jäädes kümnete ja sadade rakkudeni 1 cm³. Selliselt kulgeb näiteks lahtise veekogu isepuhastumine sinna sattunud orgaanilistest ainetest ja ka bakteritest. Protsessi intensiivsus sõltub reostuse astmest, saastainete koostisest, vee hapnikusisaldusest, temperatuurist jne. Looma mikrofloora Udara mikrofloora -Mastiiti põhjustavad järgnevad mikroobiliigid: Streptococcus agalactiae, Streptococcus uberis, Staphylococcus aureus, Escherichia coli, Klebsiella aerogenes, Corynebacterium pyogenes, Bacillus subtilis, ja Pseudomonas spp. Erilist tähelepanu omistatakse kahele liigile: Staphylococcus aureus ja Streptococcus agalactiae, kes põhjustavad 80% kõikidest haigestumistest mastiiti. Seedetrakti mikrofloora Seedetrakti mikrofloora jaotatakse kahte gruppi. 1. fakultatiivne mikrofloora
Enamik taimekahjurite hävitamiseks kasutatavaid preparaate on mürgised ka inimesele, seepärast tuleb puuvilju ja marju enne söömist voolava vee all pesta. Piia Maria Nahkur Toidumürgistused 5. CLOSTRIDIUM PERFRINGENS Clostridium perfringens on looduses laialdaselt levinud mikroob, paiknedes inimeste ja loomade seedetraktis, kus ta on jämesoole normaalse mikrofloora üks koostisosi. Ta on seotud lehmade haigestumistega mastiiti ja seetõttu võib kergesti sattuda ka piima. Moodustab suhteliselt suuri ovaalseid eoseid, mis asetsevad rakus kas ekvatoriaalselt või subterminaalselt, paisutades eose kohalt rakku. Clostridium perfringens produtseerib keskkonda suurtes kogustes äädik-, või- ja piimhapet koos ammoniaagi, vesiniku ja väävelvesinikuga. Ta võib moodustada keskkonda ka rida erinevaid toksilisi ühendeid. Vastavalt produtseerutud eksotoksiinide antigeensele struktuurile
Värske piima normaalne happesus on 17...18 Thº. Piima happesus tõuseb, kui piima säilitada kõrgematel temperatuuridel. See on tingitud piimahappebakteritest, kes kõrgematel temperatuuridel paljunevad ja oma elutegevusega produtseerivad piimhapet. Et seda vältida, tuleb piim võimalikult kiiresti pärast lüpsi jahutada. 37. Piima mikrobioloogilised näitajad Piim peab olema puhas, piim peab olema võetud tervelt lehmalt (ei tohi põdeda mastiiti), antibiootikume ei tohi piimas esineda, piim peab olema steriilne, somaatiliste rakkude arv peab olema väike(suurendab mastiiti) 38. Piima sordilisus piim jaotatakse sortidesse, millest oleneb selle tasustamine. organoleptiliste, füüsikalis-keemiliste ja mikrobioloogiliste kvaliteedinäitajate alusel jaot. piim sortidesse. Piima sordilisuse määramisel arvestatakse maitset ja lõhna, bakterite üldarvu ja somaatiliste rakkude arvu. 01.01.2002.a. võib maksimaalne
Kultiveerimine nõuab spetsiifilist selektiivsöödet - Mükoplasma selektiivsööde. Kindlasti on seal miski, mis laseb aint kindlal mikroobil kasvada. Koloonia on nagu härjasilma muna. Penitsilliin – katkestab bakterirakuseinas PDG sünteesi, bakter on vigane ja fagotsütoosivõimelised rakud tapavad ära. Suuri doosi lemmikloomadel mitte kasutada, põllumajandusloomadel võib. Mükoplasmadel pole PDG, aga takistab mittevajaliku mikrofloora kasvu. M. bovis – põhjustab mastiiti, pneumooniat, artriiti. H. hyopneumoniae – sigade pneumoonia.
Sobiv temperatuur 20-30 kraadi. Mulla sanitaarne hindamine- kriteeriumiks Colide arv ja saprofüütsete arv, Clostridium perfringes, eneterkokid. 10. Looma naha mikrofloora: Nahk ja karvad- peaaegu kõiki mikroobe, viiruseid. Satuvad pinnasest, õhust, väljaheitest jne. Nahal domineerivad-kokid ja kepikujulised bakterid. 11. Looma elundite mikrofloora Hingamisteed- kõige rohkem ülemistes hingmisteedes(mikro, streptokokid).kõiki mikroobe mis õhus. Udara- mastiiti tekitavad- streptococcus agalactiae,uberis, Staphylococcus areus,esherichia coli jne. Seedekanali-fakultatiivne-liigiline koostis muutub, obligaatne-püsiv(Lactococcus lactis, Bacillus acidophilus ja Coli.)Suu ja suus limaskest-üks rikkalikumaid.üle 100.Alalised -kokid ja aeroobsed, anaeroobsed tselluloosi lagundajad, spiroheedid, mikroskoopilised seened. Magu-kesine(happelisus) eelkõige spoore moodustyavad liigid-Bacillus cereus.Happeresistentsed mükobakterid.(M.bovis, avinum)
· Suurem laapensüümi kogus Halvendavad: · Piima pastöriseerimine kaseiin muutub hüdrofiilseks ja seob vett. Tekib ühtlane, vadakut mittemoodustav kalgend · Madala Ca-ioonide · Kõrge som. rakkude sisaldus (muudab ka kibedaks) 10. Mis on laabiloid piim? Halvasti kalgenduv (laapuv) piim. 11. Iseloomusta mastiidihaigete lehmade piima. Lehmade haigestumisel mastiiti suureneb somaatiliste rakkude (lehma keharakkude, sh. Leukotsüütide) arv. Laapumine häiritud. Kuna som rakud sisalduvad mitmesuguseid ensüüme, siis hakkavad nad mõjut. juustu valmimispr., tekitades kibedat maitset, ka konsistentsivigu. Häirub PHB areng --- juust ei valmu normaalselt ----- kannatab kvaliteet. Osa mastiiditekitajaid (Staphylococcus aureus) on in.-le patogeene. Eritab juustu toksiine, põhjustab toidumürgitust. 12
happeliste soolade ja valkudega. • Värske piima tiitritav happesus on keskmiselt 16-18 °Th. • See sõltub: • söötmistingimustest • looma tõust, vanusest ja individuaalsetest omadustest. • piima happesus muutub oluliselt laktatsiooni perioodi vältel ja mastiidi korral. Laktatsiooni algjärgus on piima happesus kõrge (20...22 °Th), lõpupoole aga langeb (12...14 kraadini, üksikjuhtudel 6...8 °Th kraadini). • looma haigestumisel (tuberkuloosi või mastiiti jt) piima happesus langeb • Piima säilitamisel piima tiitritav happesus tõuseb mikroorganismide elutegevuse tulemusena, viimaste toimel toimub laktoosi käärimine piimhappeks, mis põhjustab tiitritava happesuse tõusu. • Seepärast piima, mille happesus on üle 18 °Th, ei kasutata näiteks piimapulbrite valmistamiseks. • PIIMA AKTIIVNE HAPPESUS ehk pH Värske piima pH on 6,5...6,8. • Aktiivne happesus ei lange kokku tiitritava happesusega.
Taimede juurtel esinevad kõige sagedamini sellised bakterid nagu Pseudomonas herbicola, Pseudomonas fluorescens, Mycobacterium spp, Aerobacter cloacae, Aerobacter aerogenes, Bacillus subtilis, Bacillus mycoides, Clostridium butyricum jt. Taimede maapealsetes (epifüütsetes) osades on levinuim mikroob Pseudomonas herbicola. Leiduda võib veel ka hallitusseente eoseid (näiteks Penicillium´i, Fusarium´i, Mucor´i jt liigid) Loomad Udara mikrofloora Mastiiti põhjustavad järgnevad mikroobiliigid: Streptococcus agalactiae, Streptococcus uberis, Staphylococcus aureus, Escherichia coli, Klebsiella aerogenes, Corynebacterium pyogenes, Bacillus subtilis, ja Pseudomonas spp.Erilist tähelepanu omistatakse kahele liigile: Staphylococcus aureus ja Streptococcus agalactiae, kes põhjustavad 80% kõikidest haigestumistest mastiiti. Seedetrakti mikrofloora Seedetrakti mikrofloora jaotatakse kahte gruppi. 1
N leelist (KOH või NaOH) kulub 100 ml kahekordselt veega lahjendatud piimas olevate hapete neutraliseerimiseks. Värske piima normaalne happesus on 17...18 Thº. Kui happesus on üle 25 Thº, siis keetmisel piim kalgendub. Piima mikrobioloogilised näitajad: Puhtuseproov: iseloomustab hügieenitingimusi laudas ja näitab mustuse (tolm, liiv, allapanu, karvad jms.) kogust piimas. Piim peab olema saadud tervetelt lehmadelt. Lehmad ei tohi põdeda udarapõletikku ehk mastiiti ja nakkushaigusi (tuberkuloosi, leukoosi (verevähk), brutselloosi jne). Antibiootikumid ja keemilised ühendid (pidurdusained). Antibiootikume ei tohi piimas esineda. Kui lehma on ravitud antibiootikumidega, siis ei tohi piima enne ooteaja möödumist üldpiima hulka lüpsta. Keemilised ühendid. Lisaks antibiootikumidele pidurdavad piimhappebakterite elutegevust keemilised jääkained. Bakterite arv piimas. Bakterite arv näitab mikroobide arvu, mis kasvavad piimas teatud ajaperioodi jooksul
lümfotsüüte), mis suurendavad organismi resistentsust piimaurke näärmeossa sattuvate haigustekitajate vastu. · Nisajuha lõpeb seda sulgeva rõngaslihase ehk nisasfinkteriga. · See väldib piim valgumist piimaurke nisaosast välja ja takistab võõrmikrofloora sissepääsu. · Täiendavalt täidab samu ülesandeid nisakanalisse limaskesta epiteelirakkudest moodustuv keratiini kiht. · Kui keratiini moodustumine lakkab, siis suureneb oluliselt mastiiti haigestumise oht. Udara viimasüsteem · 1 alveoolid ja sagarikud, 2 alveoolide sagar, 3 sagaratesisene juha, 4 sagaratevaheline juha, 5 piimaurke näärmeosa, 6 piimaurke nisaosa, 7 ringkurd, 8 Fürstenbergi rosett, 9 nisajuha ja seda sulgev sfinkter, 10 nisasein, 11 nisabaas, 12 nisatipp Piima süntees · Laktotsüütide ülesandeks on piima koostisosade süntees ja piima eritamine alveoolivalendikku
ettevalmistamiseks uueks lüpsiperioodiks. Lehma kinnijätmisel vähendatakse piima teket soodustavate söötade hulka, vähendatakse joogivee koguseid ja hakatakse lüpsma üks kord päevas. Seejärel hakatakse lüpsma ebaregulaarselt vastavalt piima kogusele udaras. Selline ebaregulaarne lüpsmine mõjub lehmale stressorina ja vähendab piima teket udaras. Lehma võib kinni jätta, kui päevane piimatoodang on 3-5 kg. Seejärel tuleb lehma jälgida, et ei tekiks udarapõletikku ehk mastiiti. Kinnijätmisperiood kestab kuni 10 päeva. Tänapäeval nii lehmi kinni ei jäeta.Lüpsku või 30 kg-pannakse rohud nisadesse ja kõik.Muutub ratsioon,vähendatakse jõusööda kogust,või ei anta üldse. Keegi vee kogust ei vähenda.Kinnisperioodita on tavaliselt lehma järgmise laktatsioonitoodang väike. Liiga pikk kinnisperiood ei ole samuti õigustatud. Optimaalne kinnisperioodi pikkus on 40-60 päeva. Piima koostis ja ööpäevane toodang laktatsiooniperioodi kestel ei ole ühesugune.
lüpsiperioodiks. Lehma kinnijätmisel vähendatakse piima teket soodustavate söötade hulka, vähendatakse joogivee koguseid ja hakatakse lüpsma üks kord päevas. Seejärel hakatakse lüpsma ebaregulaarselt vastavalt piima kogusele udaras. Selline ebaregulaarne lüpsmine mõjub lehmale stressorina ja vähendab piima teket udaras. Lehma võib kinni jätta, kui päevane piimatoodang on 3-5 kg. Seejärel tuleb lehma jälgida, et ei tekiks udarapõletikku ehk mastiiti. Kinnijätmisperiood kestab kuni 10 päeva. Tänapäeval nii lehmi kinni ei jäeta.Lüpsku või 30 kg-pannakse rohud nisadesse ja kõik.Muutub ratsioon,vähendatakse jõusööda kogust,või ei anta üldse. Keegi vee kogust ei vähenda.Kinnisperioodita on tavaliselt lehma järgmise laktatsioonitoodang väike. Liiga pikk kinnisperiood ei ole samuti õigustatud. Optimaalne kinnisperioodi pikkus on 40-60 päeva. Piima koostis ja ööpäevane toodang laktatsiooniperioodi kestel ei ole ühesugune
Lehma kinnijätmisel vähendatakse piima teket soodustavate söötade hulka, vähendatakse joogivee koguseid ja hakatakse lüpsma üks kord päevas. Seejärel hakatakse lüpsma ebaregulaarselt vastavalt piima kogusele udaras. Selline ebaregulaarne lüpsmine mõjub lehmale stressorina ja vähendab piima teket udaras. Lehma võib kinni jätta, kui päevane piimatoodang on 3-5 kg. Seejärel tuleb lehma jälgida, et ei tekiks udarapõletikku ehk mastiiti. Kinnijätmisperiood kestab kuni 10 päeva. Kinnisperioodita on tavaliselt lehma järgmise laktatsioonitoodang väike. Liiga pikk kinnisperiood ei ole samuti õigustatud. Optimaalne kinnisperioodi pikkus on 40-60 päeva. Piima koostis ja ööpäevane toodang laktatsiooniperioodi kestel ei ole ühesugune. Laktatsiooni kuutoodangute või keskmiste ööpäevaste toodangute graafikut nimetatakse laktatsioonikõveraks. Pärast
Lehma kinni jätmisel vähendatakse piima teket soodustavate söötade hulka, vähendatakse joogivee koguseid jahakatakse lüpsma üks kord päevas. Seejärel hakatakse lüpsma ebaregulaarselt vastavalt piima kogusele udaras. Selline ebaregulaarne lüpsmine mõjub lehmale stressorina ja väheneb piima teket udaras. Lehma võib kinni jätta, kui päevane piimatoodang on 3-5 kg. Seejärel tuleb lehma jälgida, et ei tekiks udarapõletikku e. mastiiti. Kinnijätmisperiood kestab kuni 10 päeva. Kinnisperioodita on tavaliselt lehma järgmise laktatsioonitoodamg väike. Liiga pikk kinnisperiood ei ole samuti õigustatud. Optimaalne kinnisperioodi pikkus on 40-60 päeva. Piima koostis ja ööpäevane toodang laktatsiooniperioodi kestel ei ole ühesugune. Laktatsiooni kuutoodangute või keskmiste ööpäevaste toodangute graafikut nim.-kse laktatsioonikõveraks.
annaabi.ee 
