Massihävitusrelvad (0)

14
Läänemaa Ühisgümnaasium
Uurimistöö
Massihävitusrelvad
Klassid : 10-SST,R,H
Juhendaja : Ragnar Kruusimaa
Nimed: Demi Link, Rainis Altmeri
Alex Liibert,
Haapsalu 2016

Sisukord:

Sisukord.........................................................................2
Bioloogiline relv............................................................3,4
Kaitsevahendid .............................................................5,6
Tuumarelv ....................................................................7,8
Keemiarelv .................................................................9,10,11
Lisad..............................................................................12,13

Bioloogiline relv

Tänapäeva mõistes on biorelv massihävitusrelv, mille kahjustav toime põhineb haigusttekitavate bakterite, viiruste või bioloogilist päritolu toksiinide kasutamisel . Tema ülesandeks on suur võime põhjustada inimestele ning loomadele massilist nakkushaigusi, enamik neist sureb .
Biorelva on väga lihtne välja töötada võrreldes tuuma või keemiarelvaga, seda võib teha igas biotehnoloogialaboris. Bakterikultuuride kasvatamine on odav ning kiire, seda on kerge varjata farmaatsia või biotehnoloogiatööstuse sildi taha. Sellepärast kutsutaksegi biorelva „vaese“ riigi relvaks, sest seda võib toota iga riik ning terroristlike rühmitusi.
Kui tootjariik ei arvesta julgeolekunõuetega, siis võib kogu riigi rahvas olla suures ohus, sest võivad tekkida kontrollimatud lekked. Haigustekitaja võib muteeruda ja väljuda kontrollist.
Bioloogiliserelva relva puhul on kõige ohtlikum selle kohaletoimetamine, sest kõik viirused ning bakterid tunnetavad temperatuuri, niiskust ja valguse muutumist, neile on see kahjulik ja võivad hävineda. Enamasti pihustatakse biorelva lennukilt aerosoolina või lisatakse sabotaažiakti käigus veereservuaari või ventilatsioonisüsteemi.
Biorelvana kasutatavad bakterid on enamasti antraksi, katku, tulareemia ja brutselloosi tekitajad . Ebola viirus põhineb näiteks hermorraagilist palavikku, see omakorda põhjustab siseelundite verejooksu, naha ja limaskesta veritsust samuti. Toksiinidest on tuntumad botulismitoksiin, ritsiin ja mükotoksiinid.
Õnneks ei levi toksiinid inimeselt inimesele ega loomalt inimesele, mida teevad bakterid ja viirused. Tegemist on looduslike mürkainetega, mitte mikroorganismidega. Tihti on bioründerelva kasutamise tagajärjel tekkinud haigustel peiteaeg, haigusekandja näeb terve välja, kuid levitab samal ajal haigust. Alati tekib küsimus kui kasutatakse bioloogilistrelva, äkki on tegemist lihtsalt looduslikest teguritest tingitud haigestumisega, sest sümptomid on samad.
Biorelvarünnaku kindlakstegemiseks on vaja meditsiinilisi uurimisi, kui kahtlustatakse rünnakut, siis tuleb analüüsida luureinfot. Biorelva kasutamise kahtluse korral on vaja järgida hügieeninõudeid ja desinfitseerida kogu varustus. Kindlasti tagada ka haigete ravi.
Teisele maailmasõjale järgnenud suhete jahenemine kahe suurvõimu NSVL ’ i ja USA vahel viis võidurelvastumiseni, mille käigus toodeti kümneid tonne biorelvi. Hoolimata 1972 sõlmitud ja tänaseks rohkem kui 100 riigi poolt allkirjastatud konventsioonist, mis keelustab bioloogilise relva kasutamise on säilinud teadmised ja oskused bioloogilise relva tootmiseks. Peale NSVL’ i kollabeerumist 1990. a. alguses järgnes koos maailma üldise poliitilise olukorra leebumisega ka leebe aeg biorelvade jaoks.
Demi Link

Kaitsevahendid

Gaasimaskid
Esimesteks kaitsevahenditeks mürkide eest olid uriini ning veega niisutatud rätikud, mis kaitsesid nina ja suud . Esimese gaasitorbiku leiutas aga sakslane Alexander von Humboldt 1799. aastal. Algselt oli see mõeldud aga kaevuritele, mitte sõduritele. 1915 aastal valmisid tänapäevase gaasimaski eelkäijad. Tol ajal toodeti gaasimaske ka hobustele. Maski silmaavad olid väikesed, mistõttu oli sõduritel vaateväli piiratud. Peale selle oli gaasimaskiga ka raske kõneleda.
Kaitseriided
Esimesed keemiakaitseriided kaitsesid nahka nahamürkide eest ning takistasid mürkide imbumist läbi naha. Hiljem võeti aga kasutusele eri kummisegudest keemiakaitseülikonnad ning gaasimaskid. Keemiakaitsevahendid arenesid koos massihävitusrelvadega. Tänapäevane varustus kaitseb ka bioründeaine ning radioaktiivse tolmu eest. Keemiakaitseülikond tagavad tänapäeval pikaajalise kaitse. Hinna poolest ulatub nende maksumus 200-st eurost kuni u tuhande euroni. Igal kaitseväelasel on olemas ka degaseerimispakk naha ja varustuse esmaseks degaseerimiseks e puhastamiseks ründeainest.
Tuuma-, bioloogilise – ja keemiarelva kaitsevahendid
1. Gaasimask
Gaasimaski filtrit tohib vahetada ainult saastumata keskonnas. Veega kokkupuutes muutub mask kasutuskõlbmatuks. Sõdur peab saama gaasimaski pähe vähemalt 9 sekundiga . Saastunud õhu käes olnud maski/ kindad saab sõdur puhastada degaseerimisvahendite abil.
2. Ühekordne TBK kaitseülikond
Pannakse selga koos paarilise abiga. Koosneb pükstest, traksidest, kehaosast, näoosast, kummidest ning relva kaitsvast kileümbrisest. TBK kaitseülikond võetakse seljast lahingpaarilise abiga.
3. Filtreeriv TBK kaitseülikond
Riietumisel kasutatakse lahingpaarilise abi. Riietuse selgapanekuks kulub umbes 8 minutit. Koosneb kummist jalatsitest, kapuutsiga jakist ning pükstest.
Rainis Altmeri

Tuumarelv

Tuumarelv on massihävitusrelvadest hiliseim versioon. Sakslased tahtsid teha tuumarelva Teise maailmasõja ajal, kuid tänu sõjasündmustele, ei võimaldatud selle valmimist. Tuumarelva on kasutatud sõjaolukorras Teise maailmasõja ajal kaks korda: Hiroshimas ja Nagasakis 1945. aastal. Peale tuumarelva plahvatust kaasneb lööklaine, valguskiirgus ja radioaktiivne kiirgus. Praegu, tänapäeva maailmasa on umbes 22 000 tuumarelva ja kokku katsetusi on tehtud üle 2000 korra. Ka Suurbritannia alustas oma tuumapommi väljatöötamist juba Teise maailmasõja ajal, kuid Nõukogude liit tegi seda alles 1945. aasta augustis. Esimene tuumarelva plahvatus toimus 16.juulil 1945 Ameerika Ühendriikide osariigis New Mexicos, seejärel, mõned kuud hiljem plahvatas tuumapomm Hiroshima kohal, hukkunuid või kadunuid oli umbes 200 000 inimest. Kolme päeva pärast Hiroshima katastroofi plahvatas järgmine tuumapomm Nagasakis, kus oli hukkunuid umbes 74 000 inimest ja tõsiseid vigastusi sai umbes 75 000 inimest. Tänapäeval on tuumarelva väljatöötamine tehtud keeruliseks. Rahvusvaheline Aatomienergeetika Agentuur valvab, et riigid ei kasutaks tuumaenergiat sõjalisel otstarbel . Tuumarelvi tehakse väga kaua, nimelt lõhkepea väljatöötamine vajab suurt teadusliku-tehnoloogilist potentsiaali, lõhkepea valmimine võtab aega vähemalt 4-5 aastat ning selleks kulub ligi 8 miljardit eurot. Tuumarelvas kasutatakse aatomituumade lõhustumisel või liitumisel eralduvat energiat. Tuumarelva lõhkepea võimsust mõõdetakse kilotonnides või megatonnides. Tuumarelva moodustavad tuumalõhkepea ja vahend selle sihtmärgini toimetamiseks - kandur. Alguses kasutati tavalist lennukipommi kandruina, kuid tänapäeval on tuumarelva kanduriks juhitav ballistiline või taktikaline rakett . Tuumarelva võib plahvatama panna kas õhus , maa peal, maa all või vee all. Tuumaplahvatuse mõjul tekib ere valgussähvatus, mis on ka päeval nähtav, kümnete kilomeetrite kaugusele, seejärel tekib taeva valguskera koos seenekujulise pilvega. Soojus - ja valguskiirgus moodustab umbes 35% plahvatuse energiast, mis omakorda võib tekitada inimestele põletushaavu ja nägemise ajutist või alalist kaotust. Löök- ja hõrdeuslaine moodustab umbes 50% plahvatuse energiast. Läbistav kiirgus ehk siis radioaktiivne kiirgus moodustab umbes 15% plahvatuse energiast. Radioaktiivne kiirugs kestab pärast plahvatust umbes 10-15 sekundit, selle intesiivsus sõltub tuumaplahvatuse liigist, kaugusest. Inimene läbistavat kiirgust ei tunne. Madaltasemeline radioaktviine kiirgus tekib mis tahes põhjusel , välja arvatud vahetu tuumakiirgus või tuumarelva plahvatusele järgnev vahetu radioaktiivsete ainete emissioon. Radioaktiivne saastumine tekib tuumaplahvatuse piirkonnas läbistava kiirguse põhjustatud kiirgusest ja radioaktiivsete osakeste sadestumisest pikaks ajaks. Elektromagnetimpulss kaasneb õhus toimuva ja maapealse tuumaplahvatuse ioniseeriva kiirgusega. Räpane pomm on relv, mida sõjategevustes ei kasutata, seda kasutavad terroristid. See on valmistatud kättesaadavast radioaktiivsest materjalist ning see paiskub laiali tavalise lõhkeaine toimel.
Alex Liibert

Keemiarelv

Keemiarelv on massihävitusrelv, mille aluseks on toksiliste keemiliste ühendite mõju elusorganismidele. Keemiarelv moodustub ründemürgist ning selle kandjast. Kandjateks võivad olla: lennukipommid, mürsud, raketid, mürsud jpm. Keemiarelva võib ka pihustada lennukilt, lastes seda tuulel kanda. Mürgid võivad organismi tungida läbi naha, limaskestade , sissehingamisel või seedeelundkonna kaudu, lämmatavad mürgid ainult hingamisteede kaudu.
Ajalugu
Keemilised ained olid kasutusel juba muinasajal. Kasutati taimsete kui loomsete mürkidega töödeldud torkerelvi, nooli ja suitsu. 1907. aastal keelustati Haagi konventsiooniga mürkaineid sisaldavate mürskudega tulistamine . Sellegipoolest kasutati keemiarelva esimeses maailmasõjas. 1925. aastal Genfi protokolliga keelustati ründamine igasuguste keemiarelvadega. Siiski kasutas itaalia ründemürke 1936. aastal Abessiinias ja Jaapan 1937. aastal Hiinas. Keemiarelvi on kasutatud ka hilisemates relvakonfliktides (nt USA Vietnamis ja Iraagis). Keemiarelvi teises maailmasõjas ei kasutatud, olgugi et sakslastel oli suurtes kogustes keemiarelvi. Peale sõda uputati keemiarelvad Biskaia lahte, Põhja- ja Läänemerre, mille tagajärjel on tekkinud mürgitused, surmajuhtumid inimestega ja merefauna ulatuslik kahjustamine . Samuti on ründemürke kasutatud keemiaterrorismiks 20. märtsil 1995 Tokyo metroos, kus äärmusliku ususekti Aum Shinrikyo liikmed tapsid sariini kasutades 11 inimest ja umbes 5000 sai mürgituse.
Jaotus
Mõju järgi inimorganismile jaotatakse mürkained järgmistesse gruppidesse :
1. neuroparalüütilised ehk närvimürgid (näiteks sariin, somaan , tabuun, VX).
Neuroparalüütilised mürgid blokeerivad lihase normaalseks tööks vajaliku ühendi sünteesi organismis, mis põhjustab krampide tekkimist ja ka halvatust ning hingamise ja südame seiskumist. Mürgituse tunnused avalduvad juba 1-2 minuti jooksul
2. sööbemürgid (näiteks ipriit , lewisiit)
Sööbemürgid kahjustavad nahka, kuid ei toimi ainult vahetu kontakti kohas. Nad imenduvad verre ja tekitavad üldise mürgituse, silma sattudes kahjustavad silma kuni nägemise kaotuseni, ja nahale tekkinud haavanditest areneb üldine sepsis
3. lämmatavad mürgid (näiteks kloor, fosgeen , difosgeen, lämmastiku oksiidid)
Lämmatavad mürgid kahjustavad ainult kopsukudesid ja hingamisteid, tekitamata suuremat kahju teistele organitele.
4. üldtoimega ehk veremürgid (näiteks sinihape)
Mürkaine suure kontsentratsiooni korral kannatanu kukub ja kaotab teadvuse. Tekivad krambid, algavad hingamise ja südametegevuse häired, millele järgneb kesknärvisüsteemi halvatus. Surm saabub mõsne minuti jooksul.
5. ärritava toimega mürgid (näiteks adamsiit, CS, CN, CR, DA, DC)
Sellesse gruppi kuulub suhteliselt palju keemilisi ühendeid. Kõik nad avaldavad toimet limaskestadele - silmadele, ninale, neelule, kopsudele, kutsudes esile närviärrituse. ärritusained jagunevad lakrimaatoriteks, mis kutsuvad esile pisarate voolu, ja sterniitideks, mis ärritavad hingamisteid. Nad tekitavad tugeva kõha või aevastamise , millele mõnikord lisandub iiveldus ja peavalu.
6. psühhotroopsed mürgid (näiteks BZ, LSD 25)
psühhotroopsed mürgid on kas depressiivse, stimuleeriva või hallutsinogeense toimega. Psühhokeemilised ained mõjutavad inimese meeleelundeid, muutes olulisi psüühilisi funktsioone, näiteks ärkvelolekut, valutundlikkust, lühimälu, reageerimise kiirust, tähelepanu jne.
Aleksander Sits

Lisad:

Keemiarelv Biorelva tagajärg
Putin tuumarelvast
Gaasimask