Marxi Kapitali "Tööpäev" minianalüüs (0)

Karl Marx „ Kapital “
lk 203 – 231
1. Ülevaade loetud tekstist
Karl Marxi teose „Kapital” kaheksas peatükk pealkirjaga „Tööpäev” rääkis probleemidest seoses pikkade tööpäevadega. Selles peatükis selgus, et kohutavalt palju lapsi kasutati kapitalistide poolt ära, et saada suuremat kasumit. Nad pidid tegema väga palju ületunnitööd ja tihtipeale pidid nad töötama ka oma lõunapauside ajalgi. Mõningastel juhtudel ööbisid mõned lapsed, kes elasid töökohast kaugemal, vabrikus, et veidikenegi puhata saada, sest tööpäeva pikkuse tõttu jäi uneaega niigi napiks. Ei olnud ka erandiks , et lapsevanem viis peale lapse tööpäeva lõppu oma lapse süles koju, sest viimase jalad lihtsalt ei kandnud teda enam ning tal ei olnud selleks enam rammu. Selle kõige juures maksti lastele häbiväärselt madalat tasu.
Ületunnitööst ei pääsenud ka täiskasvanud inimesed. Nii nagu lapsed, pidid ka nemad töötama rohkem, kui normaalne tööaeg ette nägi. Ainuke vahe lastega oli see, et nad said veidike suuremat töötasu. Samas eelistati öötöö puhul kasutada rohkem lapsi kui täiskasvanuid, selle ettekäändeks toodi täiskasvanute tervise säästmine. Tegelik põhjus seisnes aga pigem selles, et ettevõte teenis suuremat kasumit, kui kõrgema palga saajad, täiskasvanud, käisid ainult päevasel ajal tööl.
Ületunnitöö põhjustas palju pahandusi. Kõige suuremat mõju avaldas see töötajate tervisele. Inimesed, kes pidid tegema palju rasket ületunnitööd, haigestusid palju lihtsamalt erinevatesse haigustesse ja kurnatuse tõttu surid nad ka varem, kui oleks normaalne olnud. Näiteks umbes 1860ndatel aastatel ühes Inglismaa pottsepatööstuse rajoonis oli üle poole surmajuhtumitest aset leidnud raske, kurnava ja tervist kahjustava töö tõttu.
Ületunnitööst tingitud suure üleväsimuse tõttu juhtus ka palju tööõnnetusi, milledel olid nii mõnigi kord traagilised tagajärjed. Näiteks 1860ndaltel aastatel toimus Inglismaal suur raudteekatastroof, mille tõttu läks teise ilma sadu inimesi. Õnnetuse põhjuseks oli raudteetööliste hooletus . Töölised aga selgitavad juhtunut sellega, et ka nende tööjõud ütleb mingil hetkel üles ja nad ei suuda oma tööd enam efektiivselt teha. Selle kõige põhjuseks oli loomulikult ületunnitöö. Mehed pidid tegema tihtipeale 14, 18 ja isegi 20 tunni pikkuseid tööpäevi. Lisaks sellele pidid nad nn kõrghooajal lausa 40-50 tunni pikkuseid tööpäevi tegema.
2. Omapoolne arvamus tekstile
Minu arvates oli see tekst väga kohutav. Seda selles mõttes, et lihtsalt jube oli lugeda seda, millist elu kunagi nii paljud inimesed elama pidid. Nende elu koosnes ainult tööst, eraeluks ei jäänudki aega ja mahti. Lisaks eelnevale ei tasunud töö ennast äragi, sest inimesed elasid jätkuvalt vaesuses ja tulid vaevu endaga toime. Eriti julm oli see, kuidas kasutati odavtööjõuna lapsi ära. Selle tõttu kasvas iga järgnev põlvkond aina väetim ja nõrgem. Pole ime, et sel ajal oli väga hea saavutus, kui töölisklassi inimene elas 50.eluaastani.
Teksti peatüki alguses oli jutuks see, kui suurt kasu sai kapitalist viiest minutist lisatööst päevas. Muidugi ei piirdunud kapitalistid viie minutiga, kuid saadav kasu oli märkimisväärne. Ma ei olnud enne selle teksti lugemist ise sellele mõelnudki, et kui iga päev natukene rohkem teha, siis aasta kokkuvõttes saab sellest natukesest päris suur osa. Seda meetodit oleks päris huvitav praktiseerida näiteks enda täiendamise näol või mingi muu kasuliku ettevõtmisega.
Seda teksti lugedes veendusin jällegi selles, et kuigi ajad on teised, on probleemid jäänud samaks. Ka tänapäeval tahavad ettevõtete omanikud saada suurimat võimalikku kasu, mille tõttu teevad paljud inimesed ületunnitööd ja töötavad väga madala palga eest. Tihti on olukordi , kus tehtav töö ja selle eest saadav töötasu ei ole tasakaalus. Paraku on sellised olukorrad just töötaja kahjuks ja ettevõtja kasuks, seega töötaja töötasu on väike ja töömaht suur. Vastupidiseid olukordi esineb paraku harvem.
Üllatusmoment selle teksti puhul seisnes selles, et kuigi inimeste ära kasutamine oli massiline , ei suudetud kohe selle vastu midagi konkreetset ja peatavat ette võtta. Probleemi teadvustamine just kui viibis ja siis kui seda mõisteti oli päris raske neid kapitaliste ohjata . Väga pikka aega ei olnud töölistel sõnaõigust ja nad pidid alluma kapitalisti nõudmistele isegi siis, kui nad seda ei soovinud, sest vastasel juhul oleksid nad oma töö kaotanud. See puudutas eriti lapsi, sest kapitalistidel oli alati võimalus keegi teine probleemse töötaja asemele võtta, kuna lapstöötajaid oli palju sel ajal võtta. Täiskasvanute seas oli olukord veidi teistsugune, sest seal ei olnud nn ukse taga ootajaid nii palju.
Mulle ei meeldinud selle teksti puhul jõhkrus. See kuidas inimesi ära kasutati ja kuidas nad ei saanud enda eest seista. Samas mulle meeldis selle teksti puhul see, et see oli huvitav ja sain uut mõtlemisainet olukordadest, mille peale pole ise varem tulnudki. Üldiselt olen nõus autori poolsete väidetega, kui väga paljuski ei nõustu ma kapitalistide arvamusega, sest nende arvamus on väga enesekeskne ja kasumile suunatud, tihtipeale on see lausa kallutatud ja seal puudub tõde.
3. Paralleelid kaasaegse Eesti ühiskonnaga
Kaasaegses Eesti ühiskonnas esinevad mõhi olemuselt samad probleemid. Alustades näiteks laste ära kasutamisega odava tööjõuna. Kõige parem näide selle kohta on suvel rannas jäätiseid müüvad lapsed, kes teenivad iga jäätise pealt heal juhul 10% selle maksumusest. Nad veavad neid raskeid kaste kõrvetava päikese all päevast-päeva ja ei saa selle eest miinimumtasugi. Tihti teevad nad pikemaid tööpäevi, kui nad seaduse järgi teha võivad, kuid seda lihtsalt ei kajastata kusagil ja selle tõttu ei saa seda ka tuvastada. Lisaks sellele on suur osa neist nn mustalt tööl ja see mõjutab juba nende maksude maksmise süsteemi. Näiteks nad ei saa oma tulu deklareerida. Sama jutt käib tegelikult ka ajalehepoiste kohta, kes on täpselt samas olukorras, lihtsalt müüdav toode on teine.
Eesti ühiskonna üheks probleemiks on ka ületunnitöö. Riigiametnike jaoks on see suureks probleemiks kahjuks just selle pärast, et riigil jäävad saamata maksud rohkem töötatud tundide arvelt, sest tavaliselt makstakse ületunnitöö eest saadav tasu nn ümbrikupalgana ja seda ei kajastada aruannetes. Kaasaegses ühiskonnas ei ole tavaliselt töötajad kohustatud tegema ületunnitööd ning see toimub omal vabal tahtel ja poolte kokkuleppel. Inimesed teevad seda siiski selleks, et paremaks äraelamiseks lisaraha teenida.
Jätkuvalt on probleemiks ka öötöö. Selles suhtes probleemiks, et see kahjustab inimeste tervist. Ükskõik, kuidas seda olukorda vaadelda, on tulemus töötaja jaoks halb. Näiteks kui inimene töötab ainult öösiti, siis ta elab ainult pimeduses, sest valge aja ta lihtsalt magab maha. Ajapikku ta muutub kahvatuks, hajameelseks, depressiivseks ja see võib tal koguni stressi põhjustada. Inimene vajab valgust, just päikese valgust, sest see annab energiat ja mõjub virgutavalt.
Samas kui töötaja käib tööl nädal päeval ja nädal öösel, siis on raske tal saavutada rutiini ja mingit kindlat rütmi. Tal tekib üleminekuaegadel väsimus ja ta ei saagi end kunagi korralikult välja puhata. Ta organis on pidevalt segaduses, sest kord on päev tõesti päev, kuid samas teine kord on päev hoopis öö. Mõlemad öötöö graafikud mõjutavad peale tervise kindlasti ka lähisuhteid. Näiteks inimene, kes käib ainult öösiti tööl, ei näegi oma perekonda õieti, sest kui üks tuleb töölt siis teine läheb ja vastupidi. Mõlema variandiga puutuvad Eestis enim kokku veokijuhid, samas ka paljud vabrikutöölised.
Peamiseks erinevuseks kaasaegse eesti ühiskonna ja 1860ndate aastate Suurbritannia vahel võiks pidada tööliste kaitset. Kaasaegses Eestis on töölised tööandja eest suurel määra seadustega kaitstud ja tööandjad ei saa lihtsalt sundida oma alluvaid töötama rohkem, kui normaalne tööpäev ette näeb. Lisaks sellele on kehtestatud minimaalne töötasumäär, millest vähem ei tohi ettevõtjad oma alluvatele palka maksta. Peale selle on Eestis veel mitmeid organisatsioone, mis kaitsevad töötajate huve ja seisavad selle eest, et inimesed saaksid vastavalt tehtud tööle ka vastavat tasu.