Karl Marx „Kapital“ ptk 8 „Tööpäev“ (0)

Kateriina Ehapalu
TH1
[email protected]
Kokkuvõte
Karl Marx „ Kapital “
ptk 8 „Tööpäev“
Marx on oma teose „Kapital“ kaheksandas peatükis kirjeldanud antud ajastu põhilisemaid probleeme seoses tööaja, -jõu ja -päevade kestvusega. Marx kirjeldab nii tööandjate kui ka tööliste endi seisukohti seoses lisatöö ning laste tööjõu kasutamisega. Mõiste tööjõud võrdub Marxil töölistega ja kapitalist on tänapäevasemas sõnastuses tööandja. Peatükile lähtudes ostab tööandja endale töö­jõudu ehk palkab inimesi, kes teenivad temale kasumit. Kapitali seisukohast on oluline, et toimuks pidev protsess ning Marx on toonud illustreeriva näite võrreldes kapitali vampiiriga . Tema sõnutsi saab see toimida vaid siis, kui on olemas elavat tööd, mida pidevalt sisse imeda. Igasugune seisak ja tootmisvahendite mittekasutamine on ka­pi­tali aja raiskamine. Kõik on üles ehitatud kasumile ja on eriti oluline, et kasutusel oleks iga töötund, mis mahub 24 tunni sisse. Just tänu nendele põhimõtetele enamik probleeme tööliste ja töötajate vahel alguse saidki. Tagaplaanile jäeti töötajate huvid ja vajadused ning kogu energia oli suunatud tootmise mahu suurendamisse. Eirati seadusi, mis olid sätestatud kaubavahetuskokkuleppes ehk tänapäevasemas mõistes töölepingus. Selle rikkumise eest saadav trahv oli kordades väiksem, kui tootmiselt saa­dav kasum.
Samalaadset käitumist tuleb palju ette ka tänapäeval ning eriti hoogustub see suvekuudel. Turistide pealt püütakse koguda võimalikult suurt kasumit, et vaiksed talvekuud üle elada. Seeläbi hoitakse restorane kauem lahti, tehakse juurdeehitusi baaridele. Eesmärgiks on mahutada üha rohkem kliente. Seetõttu suureneb töömaht, millega hakkamasaamine on aga jäetud vaid tööliste õlgadele. Nii kapitaliste tol ajal kui ka tööandjaid tänapäeval huvitab vaid see, et töö saaks tehtud ja kasum oleks suur. See kõik kulmineerub tööpäeva ajalise kestvuse pikenemisega, mille piiridesse paigutamine oli ka Marxi eesmärk. Peatükist selgub , et defineerida saab vaid tööpäeva maksmimaalset pikkust.
Tööpäeva maksimaalse pikkuse määrab ära tööliste füüsiline jõudlus ja ajaline piirang.Viimane on piiritletud ööpäeva pikkusega. Füüsilise jõudluse määrab inimeste vastupidavus, sest teatud hetkest inimesed lihtsalt ei ole võimelised ilma puhkuseta edasi töötama. Selleks, et töö oleks efektiivne ja väärtus kõrge, peavad töölised suutma rahuldada ka oma enda elulisi vajadusi ja leidma hetke taastumiseks. Nagu eespool mainitud , võrdub tööjõud väärtusega. Seega on oluline, et eksisteeriks paus , sest vastasel juhul langeb ka jõudlus ja reaalselt saab kannatada kasum. Kapitalismi seisukohalt on tööliste töötamise aeg kõige soodsam hetk ning puhkepause nimetab Marx kapitali varastamiseks, sest seisaku jooksul on kasum negatiivne.
Mida aga on keerulisem piiritleda, on tööpäeva minimaale pikkus, mis pidevalt suureneb lisatöö arvelt. Tööandjad on huvitatud vaid tehtud töö tulemusest ning sellest ajendatult peavad töölised pahatihti jääma tööle kauemaks. Selle tingib tasakaalust väljas olev töömaht ja -aeg. Ettenähtud normaalsete töötundide jooksul ei suudeta suure töökoormaga hakkama saada ning lisandub juurde ekstra tööd. Marx püüab aga selgitada, et iga lisatund on reaalselt tasuta töö, millest kasu töötajale sisuliselt puudub. Tüliallikaks on eespool mainitud probleem ka praegu.
Vaidluse tekkimise põhjuseks on see, et nii kapitalistid kui ka tänapäeva tööandjad ei mõista, et töötajate palkamiseks tehtavad kulutused on kordades väiksemad kui reaalne kasum, mida nende igapäevane töö tagasi teenib. Selleks aga, et töö oleks efektiivne, tuleks tööliste kulutamise asemel neid pigem säästa. Nagu väidab Marx, raisatakse antud viisil käitudes tööväärtust kiiremini. Inimesed tüdinevad ja väsivad ning mis kannatada saab, on kvaliteet. See viib aga sageli streikide tekkeni ning hetkel Eestis toimuv arstide streik on selle hea näide. Tervishoiu töötajad on pahased, et neid ei kuulata ning nende soove ei arvestata ning tööaeg ja maht on tasakaalust väljas. Pidev lisatöö ning personali puudus viib teatud hetkel vastuseisuni, milles kannatada saavad hoopis kolmandad osapooled. Kui oleks üksteise mõistmine arstide ja poliitikute vahel ning kõrgem osapool näitaks välja, et antud probleem ka neile korda läheb, ei oleks vaja streike üldse korraldada. Arstide tööpäevad on väga pikad ning terve selle aja vastutavad nad inimeste elude eest, seega vastutulek neile oleks igati inimlik. Öised vahetused, mis on antud valdkonnas sagedased, on oma olemuselt organismile väga kurnavad. Samas seisus on ka paljud teised öövahetustega töötajad.
Viimasele mõttele lähtudes selgitab ka Marx, et öötöö on tervisele kahjuliku mõjuga ning ideaalis peaks olema jagatud nii, et on kindlad inimesed kes teevad öö- ja teised kes päevatööd. Ideaal on aga kättesaamatu ning seeläbi on tavaline, et tehakse mõlemat segamini . Öösel töötamine võtab väga palju harjumist, sest kogu elutsükkel on sassis. Marxi näitel on sagedane ka olukord, kus tihtilugu tekib nii öelda topeltvahetus, mil öösel töötav inimene peab jääma näiteks töökaaslase haigestumise tõttu edasi ka päevasesse vahetuse . Kapitalistide seisukohalt on see kõik aga õigustatud ning antud valdkonna töölised on loonud endale oma elurütmi. Samuti ei näeks nad iial ette, et keelaksid ära alla 18 aastaste laste töötamise öösel. Mängus on nende enda kasum, sest öösel saab anda lastele kergemad ülesanded, millega täiskasvanud mehi ei taheta ilmaaegu kurnata. Nemad on võimelised tegema raskemat tööd ja kasutama ära selleks päevast tööaega.
Ma vaidleks siinkohal Marxi või õigupoolest kapitalisti arvamusele vastu, et öötööga harjub inimene ära. Minu kogemused näitavad, et inimorganism ei kohane antud tööviisiga ka isegi mitte aasta jooksul. Inimesed vajavad päevavalgust ning pidev pimedus tekitab stressi. Poed , koolid ja muud asutused opereerivad vaid päevasel ajal. Seega öösel töötamine ja päeval magamine ei võimalda saada osa ühiskondlikust elust. Isegi kaupluste kassapidajad, kelle tööpäev ei ole küll öösel, vaid kuni südaööni, peavad palju ohverdama. Enamikel on lapsed, kelle eest ei saa hoolitseda ega kontrollida nende koolitöid. Tagaplaanile jääb kodu ja kannatada saab ka pereelu. Tööpäev peaks lõppema normaalsel kellaajal, et inimestel oleks võimalik tegeleda ka enda jaoks olulisega. Sotsialismi ajal näiteks olid küll teatud valvepoed, kuid vaikimisi olid vähemalt toidupoed lahti umbes seitsmeni. Ajakirjanduses on ka korduvalt mainitud, et ükski eestlane, kes on Soome elama läinud, pole veel nälga surnud, sest poed on avatud lühemalt ning nädalavahetustel tihtilugu üldse suletud.
Öötöö ja lisatöö on tekkinud tarbimisvajaduse kasvust. Marx on selgitanud Ameerika neegritöö põhjal, et seni kuni toodeti asju vaid iseenda tarbeks ei olnud vaja lisatööd teha. Kaubandusvõrgu ja –teede arenedes kasvas aga vajadus rohkem toota ning mitte enam ainult iseendale, vaid ka müügi eesmärgil. Tuli hakata toitma kapitalismi.
Vastukaaluks Inglismaal oli seaduses kindlalt sätestatud, millal on töö- ja puhkeaeg . See aga ei olnud eelduseks, et sellest ka kinni peetakse. Tööandjad püüdsid ikka varastada mõned minutid pauside eest, mis aasta lõike moodustab üsna suure kogusumma. Praegusel ajalgi peab Inglismaal ja Iirimaal töötades saama tööline iga nelja töötunni kohta pool tundi pausi. Kord on ilmselt läinud karmimaks, sest puhkeaegade võimaldamist kontrollitakse pidevalt. Hispaanias on tänu kliimatingimustele päeval seisak, mida nimetatakse siestaks. Olgugi, et tegelikult on ettenähtud lõunapausid ka Eesti seadustikus, ei hoita sellest aga nii kindlalt kinni. Lugematul hulgal on asutusi , kus töötajatel puuduvad puhkepausid ning seda peaasjalikult töö iseloomu tõttu. Harvad ei ole ka juhused, kus inimesed kutsutakse välja ka oma vabadel päevadel või palutakse teha mõnel päeval kauem tööd, lubades lisaks vabu päevi või muid hüvesid, mis aga üsna sageli tulemata jäävad. Palju leidub lisatööd näiteks hotelli- ja toitlustusettevõtetes ning kontoritöötajate seas. Põhjus, mis tingib antud seaduse rikkumise, on selle vähene kontroll ning nõrgad meetmed seadusest üleastumiste eest. Sama väidab ka Marx. Olgugi, et vastav käitumine on trahvitav, on see kulutus väiksem kui kasu, mis lisatöö eest saadakse. Eestiski on kontroll nii ületunnitöö kui ka paljude muude töötingimuste üle väike. Aeg-ajalt hoogustub see suviti , mil kontrollitakse just toitlustusettevõtteid seoses lapstööjõu kasutamisega.
Noorukite ja laste kasutamine tööjõuna oli eriti populaarne ka kapitalismi ajal. Tehased, pagaritööstused ja muud kutsetööd nõudvad ettevõtted panustasid laste väljakoolitamisele, et neid siis kasutada kui odavat tööjõudu. Palgati lapsi vanuses 6-18 aastat. Tööaeg varieerus varastest hommikutundidest kuni hilisööni. Töötati 15-16 tunniseid päevi. Paljud lapsed pidid jääma isegi tehastesse magama, sest kodu asus liiga kaugel. Toetudes käesolevale peatükile pole vale väita, et üldiselt kasutati lapsi lihtsalt ära kerge töö tegemiseks ning samuti ei pidanud neile palju palka maksma. Sel ajal ilmselt ei saanud nad midagi vastu.
Antud olukord on siiski õnneks erinev tänapäeval, kus alaealisi eriti tööle ei võeta, seadus on läinud karmimaks. Teisest küljest on see ka tööandjale endale väga tülikas. Lapsed ei tohi teha väga paljusid töid ning karmilt on sätestatud maksimaalne tööpäev, kellaajad ja töökoormus ning –iseloom. See kõik seab tohutult piiranguid ning tööandjatel on kergem võtta tööle täisealisi ning juba kogemustega töötajaid, et pääseda ka koolituse vaevast.
Vastukaaluks, kapitalismi ajal töötasid lapsed väga pikki päevi. Lisa- ning öötöö ja ebanormaalsed töötingimused olid aga paljude haiguste tekitajad . Lapsed jäid põduraks ja väetiks. Levima hakkasid vastavalt tööiseloomule ja kutsealadele omased haigused. Kurnatud organism on nõrk ning seega igati vastuvõtlik haigustele.
Samamoodi on see ka tänapäeval, kus paljud ametid kahjustavad tänu valedele tingimustele töötajate tervist. Näiteks on kaubanduskeskustes töötajatel probleemid silmadega ereda valgustusele ja kuiva õhu tõttu. Toateenijatel on probleemid nahaga, sest puutuvad kokku tugevate keemiliste ainetega. Sekretäridel on probleemid silmadega, kuna kontorimööbel on ju tellitud vaikimisi ning ei ole sobilik igale indiviidile . Näiteid võib leida veel mitmeidki.
Tööaeg ja tingimused on ja jäävad probleemseks teemaks. On palju, mis on sarnane kapitalismi ajale ja Marxi poolt välja toodud miinustele ning samas on esineb ka erinevusi. Vastuseis tööpäeva ajalise kestvuse ja töömahu osas jääb kindlasti veel pikalt tüliallikaks. See on elukestev probleem, millele ühist lahendust leida on keeruline, kuna alati saab olema keegi, kellele on tingimused vastuvõetamatud. Kõigil on oma äranägemine ideaalsest tööst. Töötajad soovivad mõistmist ning tööandjad kasumit. Väikese töökoorusega ja lühikese ajaga , mis oleks vastuvõetav töölistele, pole võimalik rahuldada tööandjate soovi saada maksimaalset kasumit. Positiivses suunas on muutunud laste kasutamine tööjõuna. Seda aga pigem arenenud kui arengumaades. Töö- ja puhkepauside vahekord on riigiti erinev. Samas on näha, et võrreldes kapitalismiga soositakse ja jälgitakse pinksamalt, et oleks olemas vähemalt üks lõunapaus igal töötajal. Mis jääb aga endiselt probleemseks, on öötöö, sest inimeste arv kasvab ja nõudmised teenindusele on suuremad, seega parimate tulemuste saamiseks on poed, restoranid ja ka majutusettevõtted avatud järjest kauem. Töölised teevad endiselt nii päeva- kui ka öötööd ja sageli ka topeltvahetusi. Vastukaaluks kapitalismi ajale on tööandjate arusaam tööaja mõjust inimestele läinud paremaks. Kogu valdkonnas on arenemisruumi aga piisavalt.