Marie-Antoinette: keskpärase inimese portree (0)

Tulevane ja viimane Prantsusmaa kuninganna Marie- Antoinette , sündinud Saksa- Rooma keisri Franz I ja Maria- Theresia üheteistkümnenda tütrena, oli kõigest 14-aastane, kui ta pandi mehele kuningas Louis XV pojapojale, Louis XVI-le. See abielu oli viimaseks lootuseks tugevdada liitu Bourbonide ja Habsburgide suguvõsa vahel. Marie-Antoinette, hüüdnimega Toinette, oli iseloomult rõõmsameelne ja energiline , kuid laisk ja kohustustest eemale põiklev noor neiu, kes, nagu iga teinegi kasvav laps, armastas oma lapsepõlve veeta mängides ja lõbutsedes. Lähenev lahkumine Austriast nõudis aga ettevalmistust tulevaseks uueks eluks. Maria Theresia kandis hoolt selle eest, et tema Toinette saaks õpetust ajaloo ning prantsuse keele vallas, kuid noort neidu see kohe kuidagi ei huvitanud. Oma tütre lahkumine osutus Maria Theresiale raskeks. Vaatamata sellele, et kahe riigi suhted näisid hakkavat paranema, tundis Austria keisrinna ometigi muret Toinette edasise käekäigu pärast. Marie-Antoinette, olles noor neiu, ei osanud aga arvata, mis raskused teda tulevikus ees ootavad . Prantsusmaa ja Austria piiril pidi Toinette kõik endast maha jätma, mis olid kuidagi seotud Austriaga. Kui üleandmise telki sisenes ta Austria ertshertsoginnana, siis sealt väljudes oli ta juba Prantsusmaa dofiin . Marie-Antoinette’i uueks residentsiks sai Versailles ’i loss, mis kubises kirevast elust. Noore tulevase Prantsusmaa kuninganna hakatise jaoks võttis aega, et harjuda oma uue eluga, eriti enda abikaasaga, kes erinevalt Toinette’st oli veidi endasse tõmbunud, kohmakas ning vähehuvituv erinevatest lõbustustest. Suurt muret valmistas ka õukonnale noore paari suutmatus heita ühte ning tundus, nagu see viiks neid üksteisest kaugemale. Kui Louis huvitus jahindusest, siis Marie-Antoinette’s kees ikka veel see tahtmine meelelahutuse järele, aga tema üksluine elu seda väga ei soosinud. Dofiini päev algas tavaliselt üheksa-kümne vahel, millele järgnes riietumine ja hommikupalve. Sealt edasi toimus hommikusöök, peale mida läks Toinette Louis’ XV kolme tütre juurde, kus ta ka tavaliselt kuningat kohtas . Kell üksteist kohendati tema juukseid, lõunaks kutsuti kohale dofiini kaaskond, mille lõpuks jäid kohale ainult naised, et nende nähes riietuda uuesti Toinette’i. Kell kaksteist mindi kirikusse missale, peale mida toimus lõunasöök; sealt edasi siirdus dofiin oma tuppa , et kirjutada, lugeda või töötada. Kell kolm kohtus ta uuesti vana Louis’i tütardega, kell viis algas klaveri- ja laulutund ning pool seitse liitus dofiin juba kolmandat korda tädidega või läks üldse jalutama . Kella seitsmest üheksani mängiti ja sealt edasi toimus päeva viimane söömaaega. Viimaks mindi kell üksteist magama. Selline päevaplaan saatis Marie-Antoinette’i pikalt ning võib öelda, et ainus kõrvalepõige sellest igavast elust toimus siis, kui dofiini ja Louis XV armukese Dubarry vahel toimus väikestviisi naistesõda, kus Marie-Antoinette pikalt ei nõustunud kõnetamast Dubarry’t. Selline olukord tõi endaga kaasa suure pahanduse, kuid leidis Louis XV jaoks rahuldava lõpu. Ootamatult sai ka Marie-Antoinette kuningalt loa minna viimaks Pariisi teatrisse. Linna külastus tõi endaga kaasa paraaditaolise nähtuse, kus rahvas tervitas juubeldades tulevast kuningannat ja kuningat. See jättis Marie-Antoinette’le positiivse mulje ning arvamuse, et juba ta on võitnud Prantsusmaa rahva heaolu. Kui aga kuningas Louis XV suri 1774. aastal, saigi Marie-Antoinette’st Prantsusmaa kuninganna ning tema abikaasast kuningas Louis XVI. Kõlakate järgi olevat uued valitsejad endise kuninga surmast kuuldes laskunud põlvini ning lausunud: „Kaitse ja hoia meid, mu Jumal, oleme valitsemiseks liiga noored.“ Siiski ei lasknud Marie-Antoinette sellest end väga heidutada, sest temast sai kuninganna, kelle tahtmised pidid teoks saama. Endise ja „vana“ õukonna vahetas ta välja uue vastu ning ta ei hoidnud tagasi riigiraha raiskamisega. Ta laskis meeletult kulutada oma garderoobile, soengutele, ehetele, ooperi- ja maskiballide külastustele. Allaandlik Louis XVI ei teinud selle kohta sugugi märkusi, vaid andus enda abikaasale, soetades talle isegi Trianoni suvelossi kingitusena. Sellest kohast sai Marie-Antoinette’ meelispaik, kuhu ta tihtipeale põgenes etikettidest ja kohustustest pulbitseva elu eest. Ka oma suvemaja jaoks laskis ta kohutavalt raha raisata. Selline pillav eluviis ja huvitamatus Versailles ’s toimuva vastu sundis Maria Theresiat saatma Pariisi Toinette’ venna, Joseph II. Visiidi eesmärk oli rääkida Louis XVI tema ja oma naise voodielust ning manitseda veidi Joseph II vabameelset õde. Külaskäik tundus olevat vägagi kasulik, sest ei läinud kaua aega mööda, kui Marie-Antoinette sai emaks . Soovitud troonipärija jäi tulemata, sest sündis tütar. Maria Theresia ei saanud enne rahulikuks jääda, kui pidi sündima poeg, aga Austria keisrinna ei saanud kunagi teada poja sünnist, sest enne seda suri ta 1780. aastal kopsupõletikku. Aasta pärast Maria Theresia lahkumist sündiski kauaoodatud poeg. Veel kaks korda sai Marie-Antoinette emaks, tuues ilmale oma teise poja ning 1786. aastal oma neljanda ja viimase lapse, Sophie-Beatrixi. Kahjuks jäid lõppude lõpuks elama ainult Toinette’i esimene tütar ja teine poeg. Selleks ajaks oli Marie-Antoinette juba kaotanud oma populaarsuse rahva seas. Oma senise valitsemisaastate jooksul ei näinud Prantsusmaa kuninganna Versailles’s toimuvatest toredustest kaugemale. Rahvas kannatas toidupuuduse all, kõrged maksud käisid inimestel ülejõu ning uus Louis ei rahuldanud prantslaste lootusi paremateks aastateks. Kõiges selles süüdistati Marie-Antoinette’. Halastamatult kisti Prantsusmaa kuninganna kaelakeeafääri, millest alates tema ja Louis’ XVI elu hakkas allamäge minema. Vaikselt hakkasid tuure koguma revolutsioonimõtted ning kavatsused kukutada monarhia . Rahva seas hakkasid levima rahutused ning Marie-Antoinette tõmbus tagasi. Bastille’ vallutamine 1789. aastal andis märku alanud revolutsioonist. Marie-Antoinette’ kõige lähedasemad sõbrad olid sunnitud lahkuma Versailles’st, kuid Prantsumaa kuninganna kõrvale tuli ja jäi tema armuke ja tõeline armastus, Rootsi aadlik ja sõjaväelane Hans Axel von Fersen . Oli veel lootus, et monarhia suudab veel päästa Rahvuskogu , eesotsas selle juht Mirebeau, kuid viimase surm mattis lootused. Märatsev rahvas jõudis ka Versailles’ lossi, kus sunniti kuningapere jätma oma residents ning sõitma Pariisi, et edasist tumedat tulevikku veeta Tuileries ’s. See oli märk kuninga allaandmisest ning monarhia kukutamisest. Marie-Antoinette ei lubanud seda alandust endale ning Ferseni abiga võeti ette põgenemisplaan. Esimene kukkus kohe läbi. Teine põgenemiskatse tundus justkui saavat õnneliku lõpu, kuid peaaegu oma põgenemise lõpusirgel, Varennes’s, piirati kuningapere sisse. Marie-Antoinette ja Louis XVI oma väikese kaaskonnaga olid sunnitud viimast korda Pariisi tagasi pöörduma. Perekond lahutati ning Marie-Antoinette ja Louis XVI saadeti vangistusse Temple ’se. Vangistus tõi Toinette’ ja Louis XVI üksteisele lähemale kui kunagi varem, aga see sai teoks liiga hilja , sest toimunud kohtuotsusega määrati Prantsusmaa valitsejatele surmaotsus riigireetmise eest. Esimesena läks tapalavale Louis XVI ning üksijäetud Marie-Antoinette’st sai lesk Capet. Kuid tema üksildus kaua ei kestnud, sest 16. oktoobril 1793 leidis Marie-Antoinette oma lõpu giljotineerimise läbi.