Puuraiduri
lapsed - kümneaastane Tyltyl ja tema väike kuueaastane
õde
Mytyl - elavad vaesuses ja puuduses. Lapsed vaatavad jõuluõhtul,
kuidas rikaste lapsed kooke söövad ja tantsivad. Tyltili ja
Mytyli
jõuluvana jääb sel aastal tulemata, nende taadike Tyl
pole
tormise ilma tõttu tööle saanud ja memmeke Tyl pole seetõttu
jõuluvanaga
kõnelemas käinud. Lapsed on õnnelikud teiste
õnnegi
nähes, nad rõõmustavad ja tantsivad.
Tuleb
haldjas Berulune ja kutsub lapsi endaga kaasa sinilindu
otsima ,
10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2009-01-16
Kuupäev, millal dokument üles laeti
340 laadimist
Kokku alla laetud
22 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
j0kker
Õppematerjali autor
Teos räägib ühes puuraiduri vaeses peres elavast kahest lapsest, poisist ja tüdrukust, kes peale ühte toredat unenägu vaatavad maailma hoopis positiivsema pilguga, kui varem. Puuraiduri poeg Tyltyl ja tütar Myltyl lähevad jõuluööl haldja käsul sinilindu otsima, kes pidavat kõigile õnne tooma. Eelkõige nad lähevad sinilindu otsima haldja tütrele,kes on haigestunud ning keda saab vaid sinilind ravida. Lastele on saatjateks sel retkel loomad ja esemed, kellele haldjas annab hinge ning inimese välimuse Vaese puuraiuja lapsed satuvad erinevatesse imelistesse seiklustesse, et leida Sinilind Haldjas saatis poisi ja tüdruku Mälestustemaale, kus on kõik surnud. Nende ülesandeks oli otsida Sinilind ja tuua see haldja tütre ravimiseks. Jõudes Mälestustemaale, nägid nad seal vanaema ja vanaisa ning õdesi-vendi , kes olid ammu juba päriselus surnud.
Maris Savik Sinilind M. Maeterlinck TEGELASED: Memmeke Tyl ja taadike Tyl. Tyltyl poeg 10 aastane. Tore, pikakasvuline, tugev, rühikas. Naerune, heatujuline. Käitus julge ja kartmatu mehena, süda oli õilis. Mytyl tütar 6 aastane. Armas, kaunis. Suurte arglike silmadega. Väga õrn, nuttis vähimagi mure puhul. Tema hinges peitusid kõrgeimad naiselikud voorused oli armastav, hooliv. Väga kiindunud oma venda. Tylo Koer Tylette Kass Haldjas Berylune, emand Berlingot
naeratavad ja tantsivad. Lapsed hakkasid ka ise tantsima, nad tegid kõike nii nagu oleksid ise nende laste juures. Äkki käis koputus uksele, uksest hiilis sisse väike vanaeit, üleni rohelises rõivas, punane kottmüts peas. Ta oli küürakas, lombak ja ühe silmaga, kõndis kepiga. See oli haljas Berylune, kes meenutas lastele nende naabrit proua Berlingot. Haldjas küsis, ega neil ei ole laulvat rohtu või sinilindu. Sinilind pidi tooma õnne ning ta vajas seda, et oma haiget tütart ravida, sest see pidi olema ainuke ravim, tema tütre haigusele. Haldajas meenutas ka sellepoole proua Berlingot, sest ka temagi tütar oli väga raskelt haige. Tytylil aga ainult must tuvi, ning ta armastas seda lindu nii väga, et ta ei annaks seda mingi hinna eest ära. Nii nad seal vestlesid kolmekesi, kuni haldjas mõistis, et ta tahab õpetada lastele nägema, mis on head ja ilusat kõigis asjades
juures, kuidas rikkad lapsed naeratavad ja tantsivad.Lapsed hakkasid ka ise tantsima, nad tegid kõike nii nagu oleksid ise nende laste juures. Äkki käis koputus uksele, uksest hiilis sisse väike vanaeit, üleni rohelises rõivas, punane kottmüts peas. Ta oli küürakas, lombak ja ühe silmaga, kõndis kepiga. See oli haljas Berylune, kes meenutas lastele nende naabrit proua Berlingot. Haldjas küsis, ega neil ei ole laulvat rohtu või sinilindu. Sinilind pidi tooma õnne ning ta vajas seda, et oma haiget tütart ravida, sest see pidi olema ainuke ravim, tema türte haigusele. Haldajas meenutas ka sellepoole proua Berlingot, sest ka temagi tütar oli väga raskelt haige. Tytylil aga ainult must tuvi, ning ta armastas seda lindu nii väga, et ta ei annaks seda mingi hinna eest ära. Nii nad seal vestlesid kolmekesi, kuni haildjas mõistis, et ta tahab õpetada lastele nägema, mis on head ja ilusat kõigis asjades. Selleks kinkis ta Tyltylile
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid