Maa kui süsteem (0)

Maa kui süsteem
Süsteem on omavahel seoses olevate objektide terviklik kogum.Iseloomust. tema elementide omaduste, hulga, paigutuse ja seoste järgi. Süsteemid võivad olla avatud (energia- ja/või ainevahetus süsteemi ja seda ümbritseva keskkonna vahel, suletud süsteemil see puudub.) ja suletud. Süsteemid võivad olla ajas muutumatud e. staatilised või muutuvad ehk dünaamilised. Looduslikud süsteemid on enamasti dünaamilised, kusjuures muutumise kiirus võib olla väga erinev. Maa tervikuna on ainevahetuse mõttes pigem suletud süsteem, kuigi mingi ainevahetus ümbritseva maailmaruumiga toimub. Energeetiliselt on Maa aga avatud süsteem, kuhu pidevalt jõuab Päikeselt pärinev valguskiirgus ja kust maailmaruumi hajub soojuskiirgus . Maakera ja tema sfäärid on dünaamilised süsteemid.
Maa sfäärid on kihilise ehitusega, omavahel tihedalt seotud ja mõjutavad üksteist. Litosfäär on maakera suhteliselt jäik väline kivimiline kest, mis koosneb maakoorest ja vahevööülemisest osast. Pinnal areneb muld ja kujuneb taimestik , see on toetuspinnaks maismaaloomadele ja inimese rajatud ehitistele. Litosfäärist jõuavad vette ja mulda elustiku jaoks vajalikud mineraalained . Pedosfäär e. mullastik hõlmab maakore pindmise kihi, milles mikroobid, seened ja taimed sünteesivad ja muundavad orgaanilist ainet. Hüdrosfäär hõlmab Maa mineraalidega keemiliselt sidumata vee. Atmosfäär e õhkkond on MAAD ümbritsev õhukiht. Õhk on märksa väiksema tihedusega kui kivimid ja vesi. Pärineb hapnik, mida hingates käivitub elusolendite energiavarustus, ja lämmastik, mis on taimede toitaine.Biosfäär, kitsamas tähenduses biogeosfäär, on Maa sfäär, kus elavad organismid, kus toimub orgaanilise aine süntees ja muundumine , nind kus orgaanilised ained mõjutavad kivimeid, mulda vett ja õhku. Biosfäär on elu toimimisega seotud funktsionaalne sfäär. Elusorganismid ja eluta keskkond, nendevahelised suhted, energiavoog läbi süsteemi ja mineraalainete ringe moodustavad ÖKOSÜSTEEMI.
Energia eksisteerib paljudes eri vormides ja need võivad üksteiseks üle minna-muunduda e. teiseneda. Energia, mida keha omab oma asendi tõttu jõuväljas, on potentsiaalne energia. Kui keha paiknseb teise keha loodud gravitatsioonijõu väljas, räägime gravitatsioonienergiast. Elastsuse potentsiaalne energia ehk elastsusenergia on molekulidevaheliste jõudude vastu tehtud töö- s.t keha kokkusurumise või venitamise-mõjul kehasse salvestunud energia. Kineetilist ehk liikumisenergiat omavad kõik liikuvad kehad. Kulgliikumis-, pöörlemis- ja võnkumisenergia kujul ning sõltub keha massist ja liikumiskiirusest. Nt. Veereval kivirahnul, voolaval veel või randa tormaval murdlainel. Kineetiline energia on seda suurem, mida suurem on keha mass ja mida kiiremini ta liigub. Keemiline energia, mis vabaneb keemiliste reaktsioonide käigus, kui muutub aatomite ja olekulide vaheliste sedemete energia. Sise-ehk soojusenergia on keha iga molekuli kineetilise ja potentsiaalse energia summa. Soojusenergia hulga erinevused põhjustavad õhu ja vee tiheduse erinevusi, mis omakorda kutsuvad esile suurel hulgal aine ümberpaigutamist. Laineenergia on laineliikumisega soetud energia, mis nt veekogude lainetuse puhul on saadud gravitatsioonienergiast või tuule kineetilisest energiast. Kiirgus on energia kandumine soojemast piirkonnast jahedamasse elektronmagnetlainete vahendusel. Maa siseenergia põhjustab laamade liikumist ning plahvatuslikku energia vabanemist vulkaanides ja maavärinates. Energia saadakse kütuste põletamisel, mehaanilise energia arvel voolava vee või tuule abil elektrit tootes või tuumaenergiat kasutades.
Paleogeen - Põrkus india laam kokku Aasiaga, mille tulemusena hakkas kerkima Himaalaja . Üks peamisi evolutsioonilisi sündumusi, mis leidis aset paleogeenis oli rohu teke. Jätkus kiire imetajate areng; ilmusid kiskjalised, kabjalised,vaalalised, esimesed londilised, närilised ja ahvilised . Austraalias arenesid kukkurloomad . Nad ei olnud suuremad kui keskmise suurusega koerad . Suured maismaa kiskjad, kes arenesid Varase-Eotseeni jooksul. Koerasarnased mesonühiidid ja suured lennuvõimetud linnud diatrüümad. Esimene primaat e. esikloom Eosimias(varane ahv), peetakse Vana-Maailma ahvise eellaseks . Suurim imetaja on INDRICHOTHERIUM. Erilisemad olid vaalad , kes arenesid Eotseeni jooksul lihasöövatest maismaaimetajatest ja muutusid suurteks merekiskjateks.
Neogeeni kliima hakkas külmenema, muutudes sesoonsemaks. Ajastu lõpus hakkasid tekkima uued mandriliustikud. Mandrite ja mere piirjooned muutusid tänap. Vaid Põhja-Jäämere piirkonnas oli maismaa palju laialdasem, kui praegu. Neogeeni kliima, taimestik, loomastik sarnanesid üldjoontes tänapäevastega. Esimesed inimese eellased ilmusid Miotseeni lõpus. Karud, hüaanid, koerad, rebased. Neogeenis toimunud kiire primaatide arengu jätkuna evolutsioneetusid Aafrikas esimesed hominiidid. Sugukond inimlased, kuhu kuulub inimene, ei arenenud tänapäevastest inimahvidest, vaid need kaks sugukonda on arenenud kaht erinevat teed mööda.
Kvaternaar nüüdisajal. Ajastule on iseloomulik mandrijäätumus, mis oli eriti ulatuslik põhjapoolkeral. Kliima on perioodiliselt muutunud, jääajad on vaheldunud jäävaheaegadega. Kliimamuutused on suuresti mõjutanud maailmamere taset, kõikumine on ilatunud kuni200 m.