Ma suudan hüpata üle lompide (11)

Ma suudan hüpata üle lompide
Alan Marshall
Alan on poiss, kes saab teada, et tal on lastehalvatus. Ta jala lihased hakkasid kokku tõmbuma ja selg kiskus küüru. Ta ei saanud enam kõndida. Ema pidi tal jalgu sirgeks vajutama, mis tegi valu. Igal korral mõtles ta hobustele pildil, kes põgenesid. Hobused hirmu ja Alan valu eest.
Raviks saadeti poiss haiglasse. Alanile meeldis haigete jutu pealt kuulata. Head sõbrad, McDonald ja Angus, toetasid teda halbadel aegadel . Hommikul lasid patsiendid endale keedumuna valmistada.
Sel päeval kui Alan läks operatsioonile ei toodud talle hommikueinet. Õde Cooper ja põetaja Conrad olid lubanud, et ta ärkab peale operatsiooni oma voodis . Alan ärkas enne kui arstid jõudsid ta palatisse viia. Operatsioon läks hästi, aga kips mis oli ümber parema jala pandud, tegi haiget. Kipsside surus nagu nüri nuga vastu Alani puusaluud. Järgmistel päevadel muutus valu kannatamatuks ja kipsi pidi eemaldama.
Alan oli haiglas mitu nädalat enne kui ta koju lasti. Haiglasse tuli talle järgi ema. Karkudega kõndida võis poiss algul ainult tund aega päevas. Mida rohkem oli harjutatud seda kauem võis karkudega kõndida.
“Sõna “ vigane ” tähistas minu arusaamist mööda seisundit , mida võis küll kasutada mõnede teiste inimeste, kuid mitte minu kohta Kuid et kuulsin inimesi nii tihti rääkivat minust kui vigasest, olin sunnitud möönma, et ju see nimetus siis vist passis mulle. Säilitasin aga veendumuse, et kuigi mõnede inimeste inimeste jaoks tähendas vigane olla kurba olukorda, siis minu puhul polnud sest midagi.”
Lapsepõlves ei tekitanud kasutamiskõlbmatu jalg häbitunnet. Alan suutis kõike teha ja teised poisid olid uudishimulikud ja jooksid ümber poisi . Lastevanemad polnud selles väga kindlad, kas ikka lasta oma lapsi Alaniga mängima.
Alan läks kooli koos Joe Carmichaeliga, Freddie Hawkiga ja Maggie Mulliganiga. Kooliõpetajad olid härra Tucker ja preili Pringle. Härra Tuckerile meeldis hirmutamine ja pahategijatele vastu näppe andmine. Preile Pringel ei olnud selline, talle meeldis korrata vanu õppetükke uuesti ja uuesti. Vahetundide ajal mängisid poisid klaaskuulidega ja vahetasid sigaretikaarte. Alanil tekkis Steve McIntyre’ iga sõnavahetus, mis muutus edasi tüliks. Järgmisel päeval toimus nende vahel võitlus. Võitlusi peeti alati peale tunde, kuigi osad tüdrukud tahtsid ära kaevata, ei jätkunud neil selleks julgust , ja jäid tahaplaanile poisse vaatama. Poisid jagunesid pooleks, kes oli Alani poolt ja kes Steve poolt. Kavalusega meelitas Alan Steve keppivõtlusele, mille võitis ülekaalukalt Alan.
Joega käis Alan jahil, püüti jäneseid. Alanil oli alati kaasas tema kängurukoer Spot . Karjakoplites oli palju jäneseurge, mille lõhna sai koer kergelt kätte. Ükskord jahil ajades jänest taga, jooksis Spot võssa ja oks läbistas ta kere. Alan oli kurb, isa lohutas teda: “Tal oleks kurb meel, kui ta teaks , et sina oled nii õnnetu selle pärast, et tema magab seal võsas sõnajalgade sees.” Kui isa seda Alanile ütles, jättis poeg nuttu.
Vabal ajal käis Alan koos Joega viimase parte ja hanesid tiigi ääres ujutamas, ronisid puu otsa ja vahel käisid ka Steve ja Kaebupunn Bronsoniga Turalla mäel, mis oli kustunud vulkaan.Ülesse oli pikk tee ja Alan pidi tihti puhkama , Stevele ja Kaebupunnile see eriti ei meeldinud, nad tahtsid võimalikult kiiresti üles jõuda. Kui Alan puhkas, istus Joe ta kõrvale maha ning ei teinud sellest välja. Vahel varastas Alan puhkamiseks aega, öeldes :”Kas siin pole mitte jänese lõhna tunda!”
Kaatritippus läksid teised poisid sinna sisse, lubades, et kohe tulevad tagasi. Alan tahtis ka sinna sisse minna, ta väidles niinimetatud Teise Poisiga, kes oli nõrk ja tahtis puhata . Alla jõudes olid Alani põlved marraskil aga seesmiselt polnud tal häda midagi.
Alan õppis iseseisvalt ujumise ära. Suursündmus oli Alanile koos Peter McLeodiga võssa minemine . Kaks päeva sõitsid nad härra McLeodi töökohani. Enne Peteri ära minemist uue laadungiga, tegid sõbrad talle peo. Uhke tundega rääkis Alan isale ja emale oma reisist.
Ühel Alani kooli poisil oli poni , kelle nimi oli Tähesära. Poisile meeldis ta väga ja palus Bobilt, et ta võiks ise Tähesära jooma viia. Algul ei õnnestunud Alanil poni seljas lõdvalt istuda, kuid ta harjus ja tahtis ruttem hobusel ka traavi ja galoppi sõitta. Ja isale tõestada, et ta oskab ratsutada, hoolimata oma haigest jalast. Nii tal õnnestuski oma suure jõuga poni oma tahtmist mööda sõitma panna. Üks päev enne isale demostratsiooni kukkus Alan, poiss ei saanud haiget, ainult suur ehmatus.
Kaks kuud enne koolilõppu, saatis Alan kolledêisse avalduse, et edasi õppima minna finantsinspektoriks. Tal tuli teha ajaloos, geograafias, aritmeetikas ja inglise keeles eksam. Ka William Foster, kes oli kooli parim õpilane võttis stipendiumitaotlusest osa. Eksamipäeval püüdis Alan Williami kõrvale istuma saada, kuid katse ebaõnnestus. Teste ära viies võrdles poiss enda vastuseid Williami vastustega ja suurem osa vastuseid olid valed. Nädal enne kooliaasta lõppu tõi postimees
pikka, pruuni ümbriku. Milles seisis :
“Lugupeetud härra!
Meil on hea meel Teile teatada , et Teile on omistatud täielik stipendium …”
Alani isa otsustas perega kolida Melbourne, siis oleks Alanil rohkem võimalusi. Alan tahtis ka kirjanikuks õppida. Sõbra Joe arvates oli Alan õnneseen juba noorest peast . Ja kui Alan mõtles karkudele siis heitis ta selle mõtte kõrvale.
“Kargud ei tähenda midagi…!”
Algul oli raamat igav, kuid mida rohkem süvened, seda huvitavamaks ja õpetlikumaks muutub selle sisu. Soovitaksin seda kõikidel lugeda, sest autor on kõik need sündmused ise läbi elanud ning õpetanud, et kindlustunne viib sihile ja pole vaja häbeneda, kes oled.
Kasutatud kirjandus:
• “Ma suudan hüpata üle lompide” Alan Marshall, Tallinn: Eesti Raamat
1990, 258 lk