Rannaniidud (0)

Rannaniidud
Rannaniitudeks nimetatakse mere  kaldal   suuremal  või vähemal määral  soolase  merevee mõju 
all  asuvaid niite. Vastavalt kõrgusele merepinnast ja sellest tulenevalt merevee mõju 
tugevusele jagatakse  rannik  subsaliinseks, saliinseks ja suprasaliinseks vööndiks. Subsaliinne 
vöönd on alaliselt  või pikka aega üle ujutatud  rannaala , kus taimede alumised osad on alaliselt 
vees; saliinne vöönd on merevee mõjupiirkonnas  lainetuse  või kõrgvee ajal; suprasaliinsele 
vööndile mere mõju tavaliselt enam ei ulatu. Lisaks mõjutavad rannikutaimestikku veel tuulte, 
lainete ja jää mehhaaniline toime. Sellest tulenevalt on mereranniku taimkattele reeglina 
iseloomulik vööndilisus. Nagu enamusele niitudele on ka rannikuniitudele iseloomulik avatus.
Rannaniidud on meil levinud rannikualadel. Vähem on neid Põhja-Eesti paerannal. Enamus 
rannaniitudest asuvad Lääne-Eestis ja saartel. Euroopas on rannaniidud algselt olnud levinud 
kõikjal kus olid nende tekkeks ja säilimiseks ( karjatamine ,  niitmine ) vajalikud tingimused. 
Kaasajal  on rannaniitude pindala maailmas tugevalt vähenenud kas randade kasutusviisi 
muutumise või harvematel juhtudel rannaniidul majandamise lõppemise tõttu. Eestis on 
erinevalt Lääne-Euroopast rannaniitude kadumise peamiseks põhjuseks nende traditsioonilise 
kasutuse lõppemine.
Eesti esinduslikumad rannaniidud asuvad Kihnus ja Laidevahe-Siiksaarel(Saaremaal). 
Rannaniidule iseloomulikes tingimustes saavad kasvada vaid nn. halofüüdid, s.t. taimed, kes 
suudavad taluda primitiivsete rannikumuldade suurt soolasisaldust. Sõltuvalt ranniku tüübist 
eristatakse 4 erinevat rannarohumaade taimekoosluste rühma. 
1) rannaniitude  taimekooslused  - levivad ranniku-gleimuldadel, ranniku-kamargleimuldadel 
ning liigniisketel glei- ja  turvastunud  muldadel merelahtede tasastel rannikuil. Merele 
lähemal, tavaliselt soolasest veest otseselt mõjutatud alal kasvavad väikese alsi, soomusalsi, 
pilliroo, meri-mugulkõrkja, kareda kaisla, meri-nadaheina, randastri-  rand -õisluha, rand-
sõlmheina,  hariliku  soolarohu, rannika-tuderloa, lünktarna, hariliku lõhnheina, hariliku 
orasheina  kooslused . Suprasaliinses vööndis on tavaliselt kõige enam kohatav punase 
aruheina  kooslus , vähem leidub klibuvallidel kasvavaid  roog -aruheina ja kõrge raikaeriku 
kooslusi, samuti veidi  soostunud lohkudes ettetulevaid lubika ja hirsstarna-hariliku tarna 
kooslusi. Neis rannaniitude kooslustes on üsna arvukalt ka haruldasi ja kaitstavaid taimeliike 
nagu liht-randpung, rand-soodahein, hall soolmalts rand- tarn  klibutarn, põhjatarn. 
2) liivarandade taimekooslused - oosnevad peamiselt vähenõudlikest liivataimedest - 
psammofüütidest, kellele mereheidisega väetatud aladel lisanduvad lämmastikulembesed 
taimeliigid . Veepiiri lähedal kasvavad tavaliselt üksikud rand-ogamaltsa ja liiv-merisinepi 
isendid. Esimeseks püsivaks, liiva kinnistavaks koosluseks kõigil Eesti liivarandadel on 
merihumuri - liiv-vareskaera kooslus, mille analoogiks Lääne-Saaremaal ja Hiiumaal on rand-
luidekaera kooslus. Üleminekuliseks sisemaaluidetele on liiv-vareskaera - luide -aruheina 
kooslus. Liivarandadel kasvavad ka kauni välimusega kaitstavad taimeliigid rand-ogaputk ja 
rand-seahernes ning veidi tagsihoidlikuma  ilmega  rand- orashein .
3) veeriseliste, klibuste ja kaljuste randade taimekooslused - on väikese liikide arvuga ja 
hõredad. Kõige haruldasem neist on rand-kesakanni - taani merisalati kooslus, mida  leiduv  
vaid Osmussaarel ja Vilsandi Rahvuspargis. Klibustel rannavallidel on sage merikapsa 
kooslus, kivistel ja veeriselistel randadel randkressi kooslus.
4) adruga väetatud randade taimekooslused - koosnevad peamiselt lopsaka kasvuga 
nitrofiilsetest  taimeliikidest . Saliinses vööndis on need kooslused mõnevõrra vähempüsivad, 
kuna siit võib suurem lainetus nad kergemini laiali kanda. Suprasaliinses vööndis on 
kooslused aga tavaliselt hästi välja kujunenud ja liigirikkad. Täiendava lämmastiku allikaks 
on siin sageli veel linnukolooniad. Selles biotoobis eristatakse randmaltsa ja liiv-merisinepi 
kooslusi. 
Karjatatavatele rannaniitudele iseloomulikuks liigiks on kõre e. juttselg -kärnkonn, kes veel 
paarkümmend aastat tagasi oli laialt levinud Lääne-Eesti rannikualadel. Seoses rannaniitude 
karjatamise lõppemisega kulustumise ja võsastumisega on see liik aga praktiliselt kadunud 
ning on säilinud kõigest üksikud hääbuvad asurkonnad. Kõre kadumise peamiseks põhjuseks 
võib pidada kõrele kudemiseks  sobivate  madalate kiirelt soojenevate  lompide  kadumist ranna-
aladelt. Kahepaiksetest võivad lisaks kõrele rannaniitudel elada veel rabakonn.
Roomajatest võib rannaniitudel kohata nastikut.
Rannaniite iseloomustab väga  mitmekesine  ja rikkalik  linnustik . Rannaniidud on eelistatud 
rändeaegseteks koondumispaikadeks  paljudele  hanelistele (valgepõsk- lagle  ja hallhani) ja 
kurvitsaliste liikidele.  Samade  rühmade esindajad domineerivad ka rannaniitudel pesitsevate 
liikide hulgas. Rannaniitudele iseloomulikeks haude-lindudeks on kurvitsalistest punajalg-
tilder, mustsaba-vigle, alpi- risla , kiivitaja,  tutkas , meriski, liivatüll, suurkoovitaja. 
Haruldasemad on naaskelnokk, veetallaja. Partidest pesitsevad rannaniitudel sagedamini 
sinikael- part , rägapart, luitsnokk-part. Lisaks pesitsevad rannaniitudel veel paljud värvulised 
nagu näiteks  sookiur , lambahänilane, põldlõoke. Võsastuvatel rannaniitudel suureneb 
pesitsevate värvuliste liikide arv põõsastes pesitsevate liikide arvelt. Karjatatavate lagedate 
rannaniitude linnustikus on domineerivateks liikideks  kurvitsalised . Hanelisi ja värvulisi 
leidub rohkem tugevalt liigendatud, kulustunud või roostunud/võsastunud rannaniitudel. kuna 
kaasajal on klassikalisi lagedaid rannaniite säilinud väga vähe, mistõttu on paljud 
rannaniitudele tüüpilised kurvitsalised muutunud niivõrd haruldasteks, et nad on kaitse alla 
võetud.
Spetsiifilist imetajafaunat rannaniitudel välja kujunenud ei ole. Toiduotsingutel võib siin 
kohata põtra, metskitse, halljänest, rebast, minki. 
Kõik meie rannikukooslused on primaarsed, s.t. et nad on tekkinud maatõusul merest 
kerkinud vabale, eelnevalt taimestumata  pinnasele , mida inimene on kasutanud loomade 
karjatamiseks ja heinamaana. Viimastel aastakümnetel on traditsiooniline ranna-alade 
majandamine jäänud soiku ning tulemuseks on nende kinnikasvamine. Eriti kiiresti tungib 
rannaniitudele karjatamise lõppemisel peale  pilliroog . Rannaniitude kinnikasvamise 
tulemuseks on nii meie halofiilse  floora  kui ka rannikukoosluste mitmekesisuse kiire 
vähenemine. Lisaks kahaneb rannamaastike  esteetiline  väärtus. Nende negatiivsete nähtuste 
leviku tõkestamiseks on vaja kiiresti leida võimalusi ja vahendeid rannaalade majandamise 
jätkamiseks.