Lugemiselamuse kirjeldus (0)

Eneli lugemiselamus:
Lugesin raamatut „Minu Tokyo“ Maarja Yano
Kõige ilusam oli kindlasti Jaapanis parkides alles õitsema hakkanud kirsipuud, sest seal on neid väga palju ja kui kõigil puudel ühel ajal valged õied lahti lähevad, siis on see väga ilus. (Autor oli sellest hetkest hea pildi tabanud ning kirjeldas seda õitsemise aega vägakenasti)
Kõige inetum kuidas inimesed kaasmaalaste, eriti veel väikeste laste, ees väga kohatult käituvad, sest alati tuleb arvestada nendega, kes su ümber on ja mõelda mis on sünnis ja mis mitte. Näiteks kaks, samuti vahetusaastal viibivat, noormeest otsustasid minna ühel piknikul, mida peeti avalikus pargis vahetusõpilastega, kus olid ka pered oma lastega piknikut pidamas, ihualasti tiiki ujuma .
Kõige hirmsam võõrasse linna minek, kus sa kunagi varem pole käinud ja kui keel pole päris selge, sest kui sul pole seal sõpru ja tuttavaid ning keel pole päris selge võib olla väga raske hakkama saada seal (eriti aasia riigis selle keele keerukuse pärast). Näiteks raamatu lõpus oli välja toodud erinevaid sõnu eesti keeles ja jaapani keelse hääldusega . Numbreid võib lõpmatuseni eri vormides selgeks õppida, need on täiesti erinevad ja igas olukorras on erisuguseid sõnu vaja kasutada.
Kõige kurvem kui abivajaja peab suurt vaeva nägema, et üldse abi saada, sest see peaks olema hädas inimesele just lihtsamaks tehtud, mitte keerulisemaks. Näiteks üks autori kaasõpilane oli rattaga kukkunud ning läinud haiglasse arstiabi saama oli arst talle öelnud , et too tüdruk peab oma katkise jalaga 2 korrust jalgsi käima üles ja alla (et röntgeni pilt teha), sest lift on mõeldud vaid arstidele ja hädaolukordadeks.
Kõige tõsisem oli raamatus hetk, kui selgus, et lubatud toetuseid ei ole tulemas ning raha jätkus veel vaid paariks kuuks. Autor mõtles hetkeks juba, et jätab oma vahetusaasta pooleli , kuid kõige rõõmsamaks osutus kuulutus , kus otsiti eestlast tööle. Maarja sai tööle ning hea palga, niiet sai oma vahetusaastat kenasti jätkata.
Kõige naljakam see kuidas inimesed ei suuda tehnika kiire arenguga sammu pidada, sest Jaapanis on ilmselt kõik, mis vähegi võimalik, masinate poolt ära tehtud. Näiteks kui Maarja esmalt Jaapanisse jõudis ja tualetti läks siis ei julgenud ta potile istudagi sest selle juures oli nii palju erinevaid nuppe ja tulesid. Hiljem selgus, et kui seal üks punane tuluke põleb, siis üldse ei tohigi potile istuda, tee mis tahad , pead rohelise tule süttimist ootama.
Kõige tavalisemaks võib lugeda ilmselt selle, et autor ei osanud peaaegu oma vahetusaasta lõpuni orienteeruda tänavatel, sest kui sa oled ikka võõras riigis üksi liiklemas ja seal pole tänavate nimesid kuskil kirjas, siis on ikka raske õppida prienteeruma. Jaapanlased ise ütlesid, et tänavate nimesid pole üles pandud selleks, et vaenlane ei oskaks orienteeruda ning eksiks ära.
Kõige ebatavalisem võis olla see, et tänaval võis mõni täiesti võõras jaapanlane ligi tulla ja hakata kiitma välimust, sest nende arvates on heleda naha ja pika kasvuga tüdrukud (isegi 161cm on nende jaoks juba pikk) väga ilusad. Kuigi autori arvates on neil endil vaid veidi tumedam nahk, mis on palju ilusam kui tal endal). Kuid ajapikku Maarja harjus selliste komplimentidega.
Kõige õpetlikum et ei tasu ainult ühest allikast tundamtu sõna tähendust uurida, tuleks otsida ka mujalt, sest olenevalt kontekstist võib mõne sõna tähendus muutuda. Näiteks selles raamatus oli juhus , kus autor leidis omale kirjasõbrad, kuid ei julgenud ühega enam edasi suhelda, peale mõnda kirjavahetust, sest poiss soovis temast pilti. Muidugi sõnaraamatus oli kirjas midagi hoopis muud, kui selle tegelik tähendus tekstis oli.