kationiitfiltriga. Kasutatavad ained 0.1 M soolhape 0.025 M 0.005 M triloon-B lahus puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O) indikaatorid metüülpunane (mp) kromogeenmust ET-00. Töövahendid Suurem (500 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks pipett (100 cm3) büretid (25 cm3) mõõtsilinder (25 cm3) Na-kationiitfilter Lehtrid Keeduklaasid Töö käik Karbonaatse kareduse määramine Loputasin 100 cm3 pipett 3 korda uuritava veega(“Saaremaa vesi”). Koonilist kolbi loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisasin 4 tilka indikaatorit mp ja segu värvus muutus kollaseks. Seasin töökorda büretti – kõrvaldasin otsikust õhumullid ning täitsin 0,1 M soolhappelahusega nullini. Tiitrisin 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segades kolvis olevat vett .Tiitrisin kuni värvus muutus
1) Töövahendid: Suur kooniline kolb (500 cm³), 2 koonilist kolbi (250 cm³), 3 büretti (25 cm³), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter, pipett (100 cm³), pipetipump, statiiv, keeduklaas, lehter. 2) Kasutatud ained: Saaremaa vesi ( gaseerimata), 0,1 M soolhape, 0,0025 M ja 0,005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp), kromogeenmust ET-00. Tiitrimine: 3. Töö käik A Karbonaatse kareduse määramine Loputasin pipetti (100 cm³) kaks korda uuritava veega. Uuritavaks veeks oli OÜ Saare Foods- i toode nimega Saaremaa Vesi. Koonilist kolbi loputasin destilleeritud veega. Seejärel pipeteerisin koonlise kolbi 100 cm³ uuritavat vett. Lisasin kolm tilka indikaatorit (mp). Lahus muutus kollakaks. Seadsin büreti töökorda ja täitsin 0,1 M soolhappe lahusega mahuskaala nullini. Tiitrisin uuritavat vett 0,1 M soolhappe lahusega, vahepeal lahust segades, et lahuse pH tase oleks ühtne
NH3⋅H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranž (mo) ja kromogeenmust ET-00 Töövahendid Suurem (500...750 mL) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 mL) tiitrimiseks, pipett (100 mL), büretid (25 mL), mõõtsilinder (25 mL), lehter, klaaspulk, filterpaber, katseklaaside komplekt, Na-kationiitfilter, elektripliit, etalonlahuste komplekt SO42− iooni kontsentratsiooni määramiseks. Töökäik A iooni sisalduse (KK) määramine 1. Loputasin 100 mL pipeti 3 korda vähese koguse uuritava veega. Koonilist kolbi loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisasin 4 tilka indikaatorit mp. 2. Järgmiseks seadsin töökorda büreti − kõrvaldasin otsikust õhumullid ning täitsin 0,025 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrisin 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segasin kobvis olevat vett pidevalt
SKEEM Tööülesanne: Töös määratakse elektrolüüdi vesilahuste eri- ja ekvivalentjuhtivus real kontsentratsioonidel, milleks mõõdetakse juhtivusnõus elektroodide vahel paikneva lahusekihi takistust. Mõõtmisel kasutatavate elektroodide konstant määratakse kindla kontsentratsiooniga teadaoleva eritakistusega KCl lahuse abil. Nõrga elektrolüüdi korral arvutatakse dissotsiatsiooniastmed ja -konstant. Töö käik: Esiteks loputasin elektroodi KCl lahusega ning seejärel täitsin nõu nii, et elektrood oleks lahuses. Asetasin elektroodi termostaati 25°C juurde ning märkisin üles vahelduvvoolusilla näidu. Seejärel täitsin nõu uuesti KCl lahusega ning märkisin üles teise näidu. Valmistasin 0,4000n HCOOH-st kolm eri kontsentratsioonidega lahust: 0,1 n (selleks panin 50ml kolbi 12,5 ml lahust ning täitsin dest veega kriipsuni), 0,05n (6,25 ml lahust, dest veega 50 ml
2. Kasutatud töövahendid 2 koonilist kolvi (250 cm3), 2 büretti (25 cm3), pipett (10 cm3), pipettipump, keeduklaas, lehter ja statiiv. 3. Kasutatud ained Uuritava konsentratsiooniga HCl lahus, NaOH lahus (0,1004 mol/dm3). NaOH kontroll- lahus, indikaatorid fenoolftaleiin (ff) ja metüülpunane (mp) 4. Töö käik a) HCl lahuse konsentratsiooni määramine tiitrimisega. NaOH lahust valasin büretti. Büretti valasin täis kuni mahuskaala 0-märgini. Pipetid loputasin eelnevalt töölahusega. Pipetipumva abil võtsin HCl täpselt 10 cm 3. Siis lasin koonilisse kolbi 10 cm3 hapet ja lisasin 3 tilka indikaatorit ff (fenoolftaleiini). Büretist tilgutasin leelise (NaOH 0,1004 mol/dm3) happesse (HCl) ja samal ajal segasin seda, kuni lahuse värvus muutus punaseks. Kordasin katset neli korda. b) NaOH kontroll-lahuse konsentratsiooni määramine tiitrimisega. Loputasin pipeti soolhappe lahusega. Täitsin büreti HCl lahusega kuni 0-märgini. Mõõtsin
Võimsus: 1500 W Toitepinge: 230 V Mark: Rommelsbacher Tüüp: TL 1595 Etalonlahuste komplekt Kasutatud ained: 0,025 M soolhape, 0,025 M ja 0,005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) ja kromogeenmust ET-00, 10% BaCl2 lahus; ~0,5 M HCl lahus tiitrimisnõude pesemiseks. Kasutatud uurimis- ja analüüsimeetodid ning metoodikad. A) HCO3- iooni sisalduse (KK) määramine: 1. Loputasin 100 mL pipetti 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Koonilist kolvi loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisasin 5 tilka indikaatorit mp. 2. Seadsin töökorda büreti, kõrvaldades õhumullid ning täites selle 0,025 M soolhappelahusega. 3. Tiitrisin 0,025 M soolhappelahusega, seejuures segasin kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutus vee värvus kollasest üle
teada söögisooda-ja seebiveega. Tupsutada sidruni- või viinhappelahusega. Valget riiet pleegitada 3%-lise Juuksevärv vesinikülihapendiga või päikesepaistel. PS! Eemaldub väga raskelt. PRAKTIKA: Tegin kodus nende juhendite järgi puhtaks ketsupi, sokolaadi ja närimiskummi pleki. 1. Ketsupi pleki puhul leotasin seda 5 tundi läbipaistva nõudepesuvahendiga. Seejärel loputasin käsitsi ära ja põhjusel, et plekk polnud täielikult kadunud, kordasin nõudepesuvedelikuga leotamist ning mõne aja pärast pesin pesumasinas. Kuivatasin, triikisin ja lõpptulemus jäi puhas. 2. Sokolaadi pleki puhul eemaldasin lahtised tükid selle ümbert ja kasutasin samuti läbipaistvat nõudepesuvedelikku leotamiseks. Lasin mõned tunnid kilekoti sees seista ning loputasin veega. Plekk ei olnud eemaldunud, kasutasin gaseeritud vett nagu
kationiitfiltriga. Töövahendid: Suurem kooniline kolb(500cm3) vee hoidmiseks, 2 koonilist kolbi(250 cm3) tiitrimiseks, pipett(100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. Kasutatud ained: 0,1M soolhape, 0,025M ja 0,005M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) ja kromogeenmust ET-00. Töö käik, katseandmed ja andmete töötlus ning tulemuste analüüs: A Karbonaatse kareduse määramine Loputasin 100 cm3 pipett 2 korda vähese koguse uuritava veega. Koonilised kolbid loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin mõlemasee koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisasin 6 tilka indikaatorit mp. Seadsin töökorda büreti. Kõrvaldasin otsikust õhumullid ning täitsin büreti 0,1M soolhappelahusega kuni skaala 0 märgini. Tiitrisin 0,1 M soolhappelahust, seejuures segadas kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega
katseks võtta. Mõõtsin mõõtesilindriga 250 ml koonilisse kolbi nii palju vett, kui palju arvutades sain ning lisasin tõmbe all väikese mõõtesilindriga vajaliku koguse (samuti katsele eelnenud arvutuste alusel)HCl. Sulgesin kolvi ning segasin seda tõmbe all ringikujuliste liigutustega. Tegin saadud lahusest 5 kordse lahjenduse. Selleks pipeteerisin destilleeritud veega loputatud 100 ml mõõtekolbi 20 ml lahust. Enne vajaliku koguse pipeteerimist loputasin pipetti iga kord selle lahusega läbi s.t. et ma loputasin iga kord pipetid (ja ka büreti) töölahusega ning alles siis mõõtsin endale katseks vajaliku koguse lahust. Lisasin 20 ml lahusele nii palju destilleeritud vett, et 100 ml mõõtekolb oleks vastava kriipsuni täidetud. Loksutasin saadud lahust intensiivselt. Pipeteerisin destileeritud veega loputatud koonilisse kolbi 10 ml 5 kordse lahjendusega HCl lahust ning lisasin 3 tilka fenoolftaleiini. Büreti
(100 mL), büretid (25 mL), mõõtsilinder (25 mL), lehter, klaaspulk, filterpaber, katseklaaside komplekt, Na-kationiitfilter, elektripliit, etalonlahuste komplekt SO42- iooni kontsentratsiooni määramiseks. Kasutatud ained: 0,025 M soolhape, 0,025 M ja 0,005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl +NH3H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) ja kromogeenmust ET-00, 10% BaCl2 lahus; ~0,5 M HCl lahus tiitrimisnõude pesemiseks. Töö käik A iooni sisalduse (KK) määramine 1. Loputasin 100 mL pipeti 3 korda vähese koguse uuritava veega. Koonilist kolbi loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisasin 3 tilka indikaatorit mp. 2. Järgmiseks seadsin töökorda büreti - kõrvaldasin otsikust õhumullid ning täitsin 0,025 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrisin 0,025 M soolhappelahusega, seejuures segasin kobvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt
büretid (3), 25 ml mõõtsilinder, filterpaber, Na-kationiitfilter, etalonlahuste komlekt , elektripliit, Kasutatud ained: 0,025M HCl; 0,005M ja 0,025M triloon-B lahus; metüülpunane (mp) ja kromogeenmust (ET-00) indikaatoritena, 10% NaCl2 lahus, puhverlahus (NH4Cl+NH3*H2O),ca 0,5M HCl lahus nende nõude pesemiseks, milles vett keedeti ( katlakivi eemaldamiseks). Katsed: 1)HCO3(-) iooni sisalduse ehk karbonaatse kareduse määramine Loputasin 100ml pipeti kaks korda uuritava veega (ehk külma kraaniveega), koonilised kolvid loputasin destilleeritud veega. Pipeteerisin 250ml koonilisse kolbi 100 ml kraanivett, lisasin 3 tilka metüülpunast. Tiitrisin 0,025M HCl lahusega (HCO3 ioonid reageerivad HCl-ga, HCO3(-) seob prootoni H+) vett kolvis pidevalt segades (loksutades), alguses oli lahus kollane, soolhappelahust lisades muutus see oransiks- üleminekuvärvus. Kui lahus oli muutunud oransiks hakkasin
Seade gaasi mahu mõõtmiseks, mõõtesilinder (25 cm³), lehter, filterpaber, termo- meeter, baromeeter, hügromeeter. Kasutatud ained: 10% soolhappelahus, 5,0...10,0 mg metallitükk (Mg). Seade gaasi mahu mõõtmiseks: 1;2 - vastavalt 1. ja 2. bürett 3 - katseklaas soolhappelahusega (algasendis) 4 - magneesiumitükk 5- nivood peavad olema enne katset samas tasapinnas 3.Töö käik 1. Katse Katse ettevalmistus: Eemaldasin katseklaasi ja loputasin seda destilleeritud veega. Sättisin büretid ühele kõrgusele ja kontrollisin, et vee nivoo oleks silma järgi ühel kõrgusel. Katse : Mõõdan väikse mõõtesilindriga 5 cm³ HCl (10%). Valan happe läbi lehtri katseklaasi nii, et katseklaasi ülaosa ei puutu happega kokku. Sain magneesiumi tüki nr. 413. Mähkisin selle filterpaberisse ja niisutasin seda destilleeritud veega, et see jääks hiljem katseklaasi seina
klaasi nr HCl maht 10 4 1 0,5 - - - - - mL KOH maht - - - - - 1 3 6 10 VeemL maht - 6 9 9,5 10 9 7 4 - mL Mõõtsin saadud lahuste pH pH-meetriga. Selleks asetasin pH-meetri elektroodi mõõdetavasse lahusesse ning lasin masinal näidu fikseerida. Iga mõõtmise järel loputasin elektroodi destilleeritud veega ning kuivatasin paberiga, alles mõõtsin järgmise lahuse pH. Mõõtsin ka lahuste optilise tiheduse D fotoelektriliselt, kasutades filtrit =364 nm. Mõõtmiseks kasutasin kolorimeetrit, kus võrreldakse valgusvoogu F0, mis on läbinud kontrolllahuse (destilleeritud vee) ja valgusvoogu F, mis on läbinud uuritava lahuse. Kolorimeetri lülitasin vooluvõrku ja lasin soojeneda. Kontrollisin seadme nullseisu.
kõrvaldamine Na-kationiitfiltriga. Töövahendid Suurem (500…750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na- kationiitfilter. Kasutatud ained 0.1M soolhape, 0.025M ja 0.005M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl+NH3*H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranz (mo) ja kromogeenmust ET-00 Töökäik Karbonaatse kareduse määramiseks loputasin pipeti uuritava veega ja koonilise kolbi destilleeritud veega. Pipeerisin koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vet, lisasin 3 tilka indikaatorit mp. Seejärel täitsin büreti 0.1M soolhappelahusega nullini ja tiitrisin 0.1M soolhappelahusega kolvis olevat vett pidevalt segades. Kui vesi muutus punaseks lõpetasin tiitrimise ning lugesin skaalalt kulunud soolhappe mahu. Sama katset kordasin veel kolm korda. Üldkareduse määramiseks pipteerisin destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi
tingitud on. Olen neis sirgendanud, kohevuslokki olen teinud. Ning oma juukseid värvinud nii poe värvidega, kui viimasel ajal salongi värvidega. Olen juba pikemat aega blond olnud. Nimelt eelmisel kuul värvisin Wella Koleston Perfect Special Blonde 12/89 (60 ml tuubis) mina värvisin 30 ml. värvi ja 12% H 2O2 panin 60 ml. See tähendab, et värvi segu oli 1:2. Oma juukseid värvin ma ise, eesmärk oli saada blond värv ilma kollase toonita. Aga seda ma ei saavutanud. Loputasin kuu aega Ewald C:ehko Energy Color Coctail Silberweiss, et kollane silma ei paistaks. 11 aprillil värvisin oma juukseid Wella Koleston Perfect Special Blonde 12/81 (60 ml tuubis). Mina panin 30 ml. värvi ja 12% H2O2 60 ml.(1:2). Lõpp tulemusega olin väga rahul. Seegikord värvisin endal ise. 3 Enda juuste värvimine kahe erineva värvitooniga: Minu pea on 3 päeva pesematta. Soovin värvid 2 värviga. Kuna olen eelnevalt värvinud
destilleeritud vett, segasin ja seejärel filtrisin selle keeduklaasi läbi sama filtri. Pesin keeduklaasi ja liiva jääki keeduklaasis paar korda vähese destilleeritud veega (15 ml), samas jälgisin, et keeduklaasi seinad saaksid puhtaks. Ka pesuvee filtrisin läbi sama filtri koonilisse kolbi. NaCl täielikuks väljapesemiseks filtri pooridest täitsin filtri destilleeritud veega ja lasin ta lõpuks tühjaks tilkuda. Keeduklaasis oleva liiva loputasin kraaniveega ning panin liivakogumisnõusse. Seejärel valasin lahuse keeduklaasist mõõtesilidrisse. Lisasin mõõtesilidrisse nii palju destilleeritud vett, et lahust oleks täpselt 250ml. Mõõtesilidris olevat lahust segasin hoolikalt. Selleks valasin lahuse korraks uuesti keeduklaasi ja seejärel mõõtesilidrisse tagasi. Siis mõõtsin areomeetriga lahuse tiheduse.Viisin selle lahusesse ettevaatlikult, laskmata sel kõrgelt kukkuda. Peale mõõtmist pesin areomeetrit destilleeritud
lisades esialgsest lahjendusest 10 ml ning lisades destilleeritud vett 250ml kriipsuni. Teise lahjenduse lisamisel kaaliumdikromaadile ning kontsentreeritud väävelhappele, lahus roheliseks ei värvunud, seega sain seda kuumutada. Lasin lahusel keema minna ja sellest hetkest kuumutasin 10 minutit. Seejärel valasin kogu kolvi sisu 500 ml koonilisse kolbi ning lisasin 300 ml destilleeritud vett (millega 150ml kolvi sisu üle loputasin). Saadud lahusesse lisasin 1,0 grammi kaaliumjodiidi ja lasin sel lahustuda 2 minutit. Pärast selle aja möödumist tiitrisin selle lahuse 0,1n naatriumtoisulfaadiga (indikaatoriks kasutasin 1% tärklise lahust). Tiitrimise lõpp- punktis saavutas lahus meresinise värvuse. Sellisel viisil tiitrisin 2 korda. Kolmandal korral jätsin etanoolilahust lisamata, asendades seda 10 ml destilleeritud veega(pimekatse jaoks). Katsetulemused: Kahekordne lahjendus 250ml-ni.
1. Töö eesmärk. Happe ja leelise lahuste kontsentratsiooni määramine tiitrimisega. 2. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid. Töövahendid ja mõõteseadmed : 2 koonilist kolvi (250 cm3), 2 püretti (25 cm3), pipett (10 cm3). Kemikaalid : NaOH 1. teadaoleva molaasusega (0,1000 M) ja 2. Segul mille molaarsus tuleb leida, HCl molaarsus tuleb leida, indikaatorid - feoolftaleiin ja metüülpunane. 3. Töö käik. A) Pesin töövahendid destileeritud veega. Pipeti loputasin läbi soolhappelahusega. Mõõdan pipetiga 10 cm3 HCl ja tühjendasin pipeti ühte koonilisse kolbi. Lisan kolbi 3-4 tilka fenoolftaleiini. Valan NaOH püretti täis kuni 0-jooneni. Hakkan vaikselt lisama NaOH-d kolbi nii kaua kuni segu muutub ühe tilga leelise lisamisel punaseks, sel juhul on hape neutraliseeritud. Loen büretilt palju leelist lisasin. Puhastan kolvi destileeritud veega. Kordan kastset nii kaua kuni tiitrimiseks kulunud NaOH lahuse vahe ei ületa 0,1 cm3 ( vähemalt 3 korda)
ning filtreerisin ka selle läbi sama filtri samasse koonilisse kolbi. Kui keeduklaasi oli jäänud jälle ainult liiva jäägid, lisasin umbes 20 cm3 destilleeritud vett, seda vett keeduklaasi valades jälgisin, et keeduklaasi seinad saaksid ka liiva jääkidest puhtaks. Filtreerisin ka selle läbi sama filtri samasse koonilisse kolbi. Kui lahus oli ära filtreerunud valasin filtrile lihtsalt destilleeritud vett, et NaCl täielikult filtri pooridest välja pesta. Liiva keeduklassist loputasin kraaniveega liivakogumisnõusse. Valasin lahuse koonilisest kolvist 250 ml mõõtesilindirsse ning lisasin nii palju destilleeritud vett, et mõõtesilindris oleks 250 ml lahust. Lahust tuli mõõtesilindris hoolikalt segada, selleks valasin lahuse tagasi koonilisse kolbi ning sealt uuesti mõõtesilindrisse ning see järel mõõtsin aeromeetriga lahuse tiheduse. Katseandmed. Võetud liiva-soola segu kogus – 5,35 g Lahuse tihedus - ρ – 1,011 g/cm3
mo või mp. Seadsin töökorda büreti ning täitsin 0,1 M soolhappelahusega nullini. Tiitrisin 0,1 M soolhappelahusega, ja segasin kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzˇi punaseks. Oluline oli lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jäi püsima viimase tilga lisamisel. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe mahu täpsusega 0,05 cm 3. Loputasin koonilise kolbi hoolikalt destilleeritud veega ja kordasin tiitrimist uue veekogusega kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületanud 0,10- 0,15 cm3. B Pipeteerisin destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm 3 uuritavat vett, lisasin ∼5 cm3 puhverlahust ning noaotsatäie indikaatorit ET-00. Lahus värvus lillaks. Seadsin töökorda büreti 0,025M triloon-B lahusega ning tiitrisin vett pidevalt segades kuni viimase tilga lisamisel jäi püsima sinine värvus.
mahuskaala 0-märgini. Mõõtsin pipeti abil koonilisse kolbi 10 mL HCl hapet ja lisasin 3 tilka fenoolftaleiini. Tilgutasin büretist kolbi NaOH lahust, kuni lahuse värvus muutus värvusetust roosaks. Lugesin büretis oleva NaOH nivoo asukoha 0,05 cm3täpsusega, kordasin katset 3 korda. • NaOH kontroll-lahuse kontsentratsiooni määramine tiitrimisega Loputasin pipeti läbi soolhappe lahusega. Täitsin büreti HCl lahusega kuni 0-märgini. Mõõtsin pipetiga 10 cm3 NaOH kontroll-lahust kolbi, lisasin 3 tilka metüülpunast. Tilgutasin büretist HCl lahust, kuni lahuse värv muutus kollasest värvist punaseks. Lugesin büretis oleva HCl lahuse nivoo asukoha 0,05 cm3täpsusega, kordasin katset 3 korda. Katseandmed. Mõõtmistulemused, tähelepanekud reaktsioonide kulgemise
Selleks valasin lahustit 1,5 cm kihina katseklaasi. Seejärel asetasin termopaari kohale nii, et see ulatus kindlalt vedelikku. Katseklaasi panin jahutisse ja alustasin temperatuuri fikseerimist käivitades arvutiprogrammi. Enne lahusti kristallatsiooni toimus allajahtumine. Pärast allajahtumist esinev maksimaalne temperatuur ongi külmumistemperatuur. Puhta lahusti korral jäi see mõneks ajaks püsima. Edasi määrasin uuritava aine lahuse külmumistemperatuuri. Selleks loputasin katseklaasi lahusega üle, valasin 1,5 cm paksuse kihi lahust katseklaasi, kuivatasin termopaari ära ning asetasin seejärel lahusesse. Määrasin külmumistemperatuuri samamoodi nagu puhta lahusti korralgi. Katse lõppedes salvestasin andmete tabeli Excelisse. Teoreetiline põhjendus ja valemid Lahjendatud lahus koosneb vedelast lahustist ja temas lahustunud mittelenduvast ainest. Lahjendatud lahuste üldiste omaduste all mõistetakse neid lahjendatud lahuse omadusi, mis
komplekt, Na-kationiitfilter, elektripliit, etalonlahuste komplekt iooni kontsentratsiooni määramiseks. Kasutatud ained: 0,025 M soolhape, 0,025 M ja 0,005 M triloon-B lahus, puhverlahus (), indikaatorid metüülpunane või metüüloranz ja kromogeenmust ET-00, 10% BaCl 2 lahus, ~0,5 M HCl lahus tiitrimisnõude pesemiseks. Töö käik A. iooni sisalduse (KK) määramine Enne pipeteermist loputasin pipetti paar korda uuritava veega ning kolbi destilleeritud veega. Pipeteerisin kolbi 100 mL uuritavat vett ning lisasin 4 tilka indikaatorit (metüülpunast). Peale büreti töökorda seadmist alustasin tiitrimisega. Selleks kasutasin 0,025 M soolhappelahust. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala. Kordasin tiitrimist 5 korda. B. Ca2+ + Mg2+ ioonide sisalduse (ÜK) määramine Mõõtsin koonilisse kolbi 100 mL uuritavat lahust, lisasin 5 mL puhverlahust ning natuke
· Aine oli täielikult lahustunud enne keemistemperatuurini jõudmist, eemaldasin kuumuti, tõtstsin muhvi abil kolvi ülespoole lastes lahusel jahtuda. · Moodustusid kristallid. · Eemaldasin püstjahuti, edasiseks jahutamiseks asetasin kolvi jäävanni. · Valmistasin aine pesemiseks lahuse 1:1 vesi/etanool, mille panin ka jäävanni. · Valasin kristallid koos lahusega klaasfiltrile, spaatli abil tõstsin ka kolbi jäänud kristallid filtrile, loputasin kolvi pesulahusega, saades nii kätte ka kolvi seinale jäänud kristallid ja valasin filtrile. · Lülitasin sisse vaakumi. · Pesin kristalle veel 2 korda külma lahusega, pesemise ajaks võtsin vaakumi välja. · Panin saadud aine petri tassile kuivama. · Kaalusin aine (eelnevalt oli kaalutud tühi petri tass). · Määrasin sulamistemperatuuri kapilaarmeetodil. · Peenestasin kuiva aine pulbriks.
määramine, graafikute koostamine. Sissejuhatus Kasutatud valemid: Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid. Büretid, katseklaaside komplekt (8 tk), kummikork, , suurem keeduklaas, termomeeter, elektripliit. 1%-ne Na2S2O3 lahus, 1%-ne H2SO4 lahus. Kasutatud uurimis- ja analüüsimeetodid ning metoodikad. Et läbiviidav töö hästi õnnestuks, pesin kõik katseklaasid kraaniveega ja pudeliharjaga üle, lisaks loputasin katseklaasid ka veel destilleeritud veega üle. Nii pesin katseklaase enne esimest katset ja enne teist katset ning ka lõpus, kui töö oli tehtud. Katse 1- Reaktsioonikiiruse sõltuvus lähteainete kontsentratsioonist Jagasin 8 katseklaasi neljaks paariks.Kirjutasin katseklaasidele markeriga märgised peale, et neid mitte segi ajada. Ühes katseklaasis igast paarist oli väävelhappelahus, teises naatriumtiosulfaadilahus, mille kontsentratsioon paariti erines. Algul täitsin 4 katseklaasi
Töö reaktiivi koostis : (25 ml kolvis sisaldub) · 2,5 mg GOD · 1,5 mg POD · 16,6 ml 0,2 M fosfaatpuhvrit, pH=6,0 · K3[Fe(CN)6] (K-heksatsüanoferraat(II)) 0,1% lahus, mis täidab kolvi märgini. Uuritava proovi (mee lahus) ettevalmistamine: 1. Kaalusin analüütilisel kaalul kaaluklaasi 0,11 g mett. 2. Viisin meeproovi kvantitatiivselt (kadudeta) 200 ml mõõtekolbi (et ei peaks rohkem lahjendama). Selleks kasutasin kuuma dest. vett. Loputasin kaaluklaasi 3 korda. 3. Täitsin 2/3 kolvi mahust kuuma dest veega ja hoidsin kolbi 15 minutit kuumas vesivannis, loksutasin aeg-ajalt. 4. Kontrollisin lahuse pH väärtust universaalindikaatorpaberiga, ei olnud vaja lahust neutraliseerida. 5. Täitsin kolvi märgini külma dest. veega, sulgesin korgiga ja loksutasin. Glükoosilahuste valmistamine kaliibrimisgraafiku koostamiseks: 1
Kui termostaat oli saavutanud sellise temperatuuri, panin sinna kolvi destilleeritud veega ning sättisin arvutis valmis programmi ,,PicoLog". Mõõtsin 50 mL-sse mõõtekolbi 6 ml äädikhappe anhüdriidi ja täitsin seejärel kolvi õige mahuni termostaadis olnud destilleeritud veega, kusjuures etaanhappe lahustumise algmomendil käivitasin stopperi. Stopperi jätsin käima kuni katse lõpuni. Stopperilt sain fikseerida ka lahustumise alg- ja lõppmomendi. Juhtivusnõu loputasin uuritava lahusega ja seejärel täitsin sellesama lahusega. Asetasin juhtivusnõu termostaati ja loksutasin, et saavutada püsivat temperatuuri. Lülitasin sisse juhtivusmõõtja, alustasin mõõtmist programmiga ning fikseerisin sellele vastava aja ka stopperi. Selle põhjal sain hiljem ühisele ajateljele viia käsitsi fikseeritud ja arvutiprogrammi poolt registreeritud juhtivuse väärtused. Reaktsioon lugesin lõppenuks, kui juhtivus oli jäänud konstantseks.
1 moolist bensoehappest tekib 1 mool etüülbensoaati mbensoehape = 12 g Mbensoehape = 122 g/mol Metüülbenseen = 150 g/mol Kirjanduse andmetel peaks olema saagis 70% teoreetilisest. Sünteesi käigus sain saagist 9,59g. Saagis teoreetilisest: Saagis literatuursest: 2.4 Märkused töö käigus Bensoehappe sünteesi käigus soolhapet lisades lahustus tahke osa raskesti ning kolbis oli keeruline ainet segada, mistõttu kallasin segu keeduklaasi ning lahustasin seal. Kuigi loputasin nii keeduklaasi kui kolbi eetriga ning lisasin saadud segu ülejäänud lahusele, jäi siiski nii kolbi, klaaspulga kui keeduklaasi külge küllaltki palju lahustumata tahket ainet, mis seletab ka madala saagiseprotsendi. Kuna sünteesil sain bensoehapet 6,62g ning vaja läks 12g, sain puuduva osa (5,38g) õppejõult. Etüülbensoaadi sünteesil reageerimata jäänud etanooli eraldasin rotaatoriga, mitte destillatsiooni teel. 2.5 Saagis ja produktide iseloomustus
tsingiga soolhappe kui elektrolüüdi lahuses, tekib sisuliselt Galvaanipaar, milles vask on katoodiks, sest ta redokspotensiaal on kõrgem. Katoodi ehk vasktraadi pinnal toimus vesinikku redutseerumine. Anoodiks oli tsingigraanul, mis lahustub ehk oksüdeerub, sest ta on negatiivse potensiaaliga Galvaanipaari osa. 3.1.2 Asetasin katseklaasi tsingigraanuli ning valasin peale ∼3 cm3 CuSO4 lahust. Paari minuti möödudes valasin lahuse katseklaasist välja ning loputasin tsingigraanulit ettevaatlikult paar korda vähese koguse destilleeritud veega. Tsingigraanulile oli tekkinud must vasekiht ning oli tekkinud Galvaanipaar. Zn + CuSO4 → ZnSO4 + Cu Oksüdeerija:Cu²⁺ Redutseerija:Zn Zn + Cu²⁺ → Zn²⁺ + Cu Zn -2e⁻ → Zn²⁺ Cu²⁺ + 2e⁻ → Cu Teise katseklaasi asetasin puhta tsingigraanuli ning lisasin mõlemasse katseklaasi ∼3 cm3 soolhappelahust. Esimeses katseklaasis kulges reaktsioon kiiremalt, sest tsingigraanulist sai seal anood.
3. Katseklaas, milles metall reageerib happega 4. Metallitükk 5. Vee nivoo Joonis 2 Katseseadeldis Kasutatud uurimis- ja analüüsimeetodid ja metoodikad Katseseadeldis koosnes kahest kummivoolikuga ühendatud büretist, mis olid täidetud veega. Üks bürett oli ühendatud katseklaasiga, milles metall reageeris happega. Katse ettevalmistamiseks eemaldasin katseklaasi, pesin ja loputasin hoolikalt destilleer itud veega. Sättisin büretid ühele kõrgusele jälgides, et vee nivoo oleks mõlemas büretis ühel kõrgusel ja büreti keskel. Ühendasin katseklaasid tihedalt korgiga ja tõstsin ühe büretihar u teisest 15…20 cm kõrgemale. Veendusin enne katse alustamist, et seade oleks hermeetiline. Mõõtesilindriga mõõtsin 5…6 ml 10%-st soolhappelahust. Valasin happe läbi lehti katseklaasi nii, et katseklaasi ülaosa happega kokku ei puutuks.
temperatuurist, mida vaadeldi väävelhappe ja naatriumsulfaadi vahelise reaktsiooniga: Na2 S2 O3 + H2 SO4 → Na2 SO4 + H2 O + SO2 + S ↓ Selles reaktsioonis tekkiv hägune väävlisade on hõlpsasti jälgitav ning suhteliselt lahjade (~ 1%) lahuste korral on ajavahemik lahuste kokkuvalamise hetkest kuni hägu tekkimis e ni mõni minut. Töö õnnestumise eelduseks oli puhtus. Pesin enne töö algust katseklaase hoolikalt kraanivee, harjaga ja loputasin neid 2-3 korda destilleeritud veega. Sama tuli teha kahe katse vahel ja töö lõpul. Tähelepanelikkus oli samuti tähtis, et õige lahus valada õigesse büretti. 3 Katse 1 Reaktsioonikiiruse sõltuvus lähteainete kontsentratsioonist Katse alguses jagasin kaheksa katseklaasi neljaks paariks. Ühte katseklaasi igast paarist oli
Kui arvutused olid tehtud läksin katse juurde. Mõõtsin mõõtesilidriga 250 ml koonilisse kolbi 95,9ml vett ja lisasin tõmbe all väikese mõõtesilindriga 4,03 ml konsentreeritud soolhapet. Tõmbe all sulgesin kolvi korgiga ja segasin lahuse ringikujuliste liigutustega. Saadud soolhappest tegin viie kordse lahjenduse. Selleks pipeteerisin destilleeritud veega loputatud 100ml mõõtekolbi 20ml lahust, lisasin vett kriipsuni,sulgesin korgi ning loksutasin intensiivselt. Pipetid ja büreti loputasin eelnevalt töölahusega. Seega 20 ml pipett tõmbe all valmistatud HCl lahusega, bürett NaOH lahusega. Pipeteerisin destilleeritud veega loputatud kolbi 10 ml viie kordse lahjendusega HCl lahust ja lisasin 3 tilka fenoolftaleiinilahust. 9 Büreti täitsin nullini täpse konsentratsiooniga NaOH lahusega ja püüdsin seda tiitrida ühe
Selleks tuleb lisada segule destilleeritud vett ning segada. Selleks, et lahustuv aine segust kätte saada tuleb lahus lasta läbi filterpaberi, mis peab segus oleva mittelahustuvaaine osakesid kinni. Ning sedasi ongi võimalik segust eraldada mittelahustuvaid kaastisosi. 24. Kuidas määrati soola mass liiva-soola segus (katse käik, arvutused)? Lahustasin segu destilleeritud veega ning filtreerisin, kordasin seda veel ning seejärel loputasin vel ka keeduklaasi, milles oli liivasegu destil. veega ning filtreerisin. Saadud lahusele lisasin nii palju vett, et lahust oleks täpselt 250 ml. Mõõtsin areomeetriga C% lahuse tiheduse.Soola massi arvutasin maine = Vlahus valemi järgi. 100% 25. Mis on areomeeter? Milleks ja kuidas seda kasutatakse?
Selleks tuleb lisada segule destilleeritud vett ning segada. Selleks, et lahustuv aine segust kätte saada tuleb lahus lasta läbi filterpaberi, mis peab segus oleva mittelahustuvaaine osakesid kinni. Ning sedasi ongi võimalik segust eraldada mittelahustuvaid kaastisosi. 24. Kuidas määrati soola mass liiva-soola segus (katse käik, arvutused)? Lahustasin segu destilleeritud veega ning filtreerisin, kordasin seda veel ning seejärel loputasin vel ka keeduklaasi, milles oli liivasegu destil. veega ning filtreerisin. Saadud lahusele lisasin nii palju vett, et lahust oleks täpselt 250 ml. Mõõtsin areomeetriga C% lahuse tiheduse.Soola massi arvutasin maine = Vlahus valemi järgi. 100% 25. Mis on areomeeter? Milleks ja kuidas seda kasutatakse?
· 5. 12. 11 kell 23.16: Hammas on endiselt põhjapoolselt küljelt tunduvalt heledam, kuigi mitte enam valge. Teiselt poolt on hammas ühtlaselt tumepruun. Pärast Coca-Cola väljavahetamist on kadunud hammast ümbritsenud ollus. Et viimastel vaatlustel muid silmatorkavaid muutusi ei ilmnenud, hakkan vaatlust läbi viima veel harvemini. · 9. 01. 12 kell 20.14: Võtsin hamba Coca-Cola seest välja ja loputasin vee all ära. Hammas on endiselt tumepruun, välimuse järgi tundub, et hammas on joogist läbi imbunud, sest pruun tuleb otsekui hamba seest. · 25. 04. 2012: Aja jooksul seistes on hammas pragunenud ja ühelt poolt on õhuke kiht maha tulnud, seega on üks pool hambast üsna hele, kuigi endiselt päris kole. Hamba kroon näeb välja, nagu kuuluks hammas mõnele väljakaevatud skeletile, sest on kokku kuivanud ja pragunenud. (Pildid 3 ja 4)
annaabi.ee 
