Lõpukõne, Viimis kool 2006a. (9)

Ingmari 9 klass lõpp. Viimsi kool, suvi 2006.
Kui Arno isaga kooli jõudis, olid tunnid jaba alanud, mäletan, et tunnid olid ka siis juba alanud kui mina oma isaga kooli jõudsin, ammust seegi oli kui meie armasd lõpetajad meie käe kõrval kooli jõudsid, silmad uudishimulikud ja ehk veidi kartlikudki . Need hetked – need ilusad hetked mööduvad kui silapilk, millest jäävad meie teadvusse hõõguma tulukesed, mis hiljem aegajalt kustuvad ja jälle süttivad nagu teed juhatavad majakad. Ja tõepoolest majakad nad ju ongi sest just nende valgusel oskame me oma laeva juhtida.
Täna lõpetate te põhikooli, möödunud on üheksa aastat, selle ajaga te olete õppinud selgeks, uurinud ja lugenud läbi palju raamatuid , huvitavaid ja igavaid, köitvaid ja tüütuid ja nendest olete ehk teinekord endalegi märkamatult noppinud välja katkeid, mõtteid ja tarkusi ühe kõige tähtsama raamatu jaoks – oma eluraamatu jaoks.
See raamat on igal ühel erinev, selles raamatus on palju peatükke, on rõõmsaid ja lõbusaid, täis naeru , tantse ja laule, õnnestumisi ja ilusaid hetki ja kindlasti on seal ka veidi nukramaid lehelkülgi , kuid nendest me täna ei räägi.
Seda raamatut kirjutate te päev päevalt ja tund tunnilt, niimoodi tasahilju valmib teos, teie elu teos, teie oma lugu. Teil on võimalus oma raamatu leheküljed täita hõreda tekstiga, te võitte sinna ka mittemidagi kirjutada või anda kiravahendi sootuks teistele ja loota et nad sinna ometigi midagi mõistlikku kribaks, muutes niimoodi oma elu loteriiks.
Ainult rumal laseb lehekülgedel lennata , sest see pole teos mida hinnatakse mitte pikkuse vaid sisu järgi ja seda teost mõõdetakse tegudega mitte ajaga. Sellest raamatust ei saa te ühtki lehte välja rebida kuid küll on võimalik korraga tulle visata kogu raamat. Seepärast armsad lapsed, olge ise kirjanikud ja olge head kirjanikud. Ja kui ükskord jõuab kätte aeg oma raamat kaenlasse võtta, et astuda Bossi palge ette siis saate seal selle uhkusega lahti lüüa ja öelda – mina see olengi!
Täna on tunda õhus kahte sorti värelust. Ühest küljest valdab meid suur rõõm, et meie armsad lapsed on jõudnud oma elus selle hetkeni, tänase päevani, kui ära on tehtud suur töö, seljataga on raske õppeaasta ja käes on seda tõendav document.Teisest küljest on läbi saanud üks ajajärk, otsa on saanud ühe vana ja armsa koolimaja lugu.
Armsad lõpetajad , lugupeetud õpetajad , täna on mind volitatud tänama teid lastevanemate poolt .
Kõigepealt tahaksin tänada sind , vana ja armas koolimaja. Et sa oled nende pikkade aastate jooksul pakkunud , kaitsnud ja armastanud kõigi meie ja meie eelkäijate lapsi. On kurb, et sinu raamat sulgub, sinu lugu lõpeb ja sinu aeg on täis saanud kuid uued ajad on tulekul – head ajad!
Me Täname teid armsad õpetajad, et olete meie lapsi õpetanud ja suunanud , et olete neid ära kuulanud ja ka vahel asja eest noominud , et olete olnud neile lastevanemateks sellel ajal kui meie neid ei näe. Eriti täname teid nende viite eest mis meile koju toodud, sest on ju iga viie taga selgeks saanud ülesanne , teie oskus töö ja tarkus ja vaev .Täname teid ka ehk teinekord veidi kehvemate hinnete eest sest nii me nägime, mis on läinud veidi kehvasti ja mis kehvasti see ikka uuesti . Suur aitäh teile.
Armsad lõpetajad. Teid täname me selle eest et olete meil olemas, et pakute meile neid suurepäraseid hetki , et saame näha maalima läbi teie silmade. Me saime justnagu veelkord käia põhikoolis , teha eksameid , see kõik on olnud fantastiline – muidugi peale matemaatika eksami, sest seda ei tahaks meist küll keegi uuesti teha – Täname teid nende viite eest mis ikka imelikul kombel on meie eneseuhkust kõdistanud ja täname teid nende naeratuste ja armastuse eest mis olete meiega jaganud.
Armsad lõpetajad , tulevik on teie, soovime tuult teile tiibadesse ja mitte nii nagu laulusalm ütleb, et tahaksin lennata aga mitte eriti kõrgelt, vaid kui lennata siis ikka juba eriti kõrgelt! Soovin teile suurepärast suve!