Loominguline töö vene luulest, Jessenin, Gumiljov (1)

Riinu Ansper, 12 A
Loominguline töö vene luulest
„Läbi hommikuse udu, kas näed?
On piilumas päiksekiir“
Valisin üheks luuletajaks Sergei Jessenini . Temalt võtsin esimeseks luuletuse „Kõnnin mööda orgu, viibutades keppi…,” sest sealgi kasutati sõna „hommikudu“ ning selle kaudu tekkis seose . „Tühja mulle augud, tühja mulle mättad./ Niidan hommikudus, nii et pea on soe./ Hea on pikki ridu märga rohtu jätta…“ Tolles luuletuses Jesseni mõte tööst eemale ei tiku - ta ei näe sugugi hommikudus päikesekiirt, ehk võimalusi, avatud teid, unistusi...Tema tunneb pigemini oma silmaga nähtavat tööd ja saab sellest rahulolu. Teinekord on ikka hea mitte millelegi mõelda ja lihtsat tööd teha. Siiski, tasapisi võib selleläbi kaduda meie eludest sügavamõttelisus. Pealkirja tsitaadi „..kas näed ?” ongi teinekord olemuselt lausa nukker küsimus. Nimelt päikesekiiri, lootust, kunsti võib leida igalt poolt, tuleb ainult osata vaadata. See, kes ei näe jääb elus tõenäoliselt paljust ilma.
Järgmise luuletuse valisin juba hoopis teistel põhjustel. Nimelt „Kiri naisele” räägib väga õnnetust suhtest, mis tundub, et on lootusetus olukorras: armastajad ei suuda olla koos, hoolimata kirglikest tunnetest. „Te leidsite: / Meil lahkuda on vaja, et küllalt piinanud on teid/ mu kergemeel,/ et tasa tegema nüüd peate kadunud aja,/ kuid ikka endiselt-/ mäest alla viib mu tee.“ Miks siis just see luuletus ? Millegipärast kerkis mulle silme ette õhtu läbi tülitsenud paar, kes hilisöösel üksteisest maruvihastena lahkuvad , hommikul aga tekib mõlemais taas paratamatult igatsus üksteise järgi ja läbi udu justkui paistab taas lootus leppimiseks.
Puhtalt laulutsitaadi impressionistliku meeleolukujutamisega kokku sobiv on mu kolmas valitud luuletus „Täiskuu külma kulla alla jäin.“ „Täiskuu külma kulla alla jäin./ Lõhnavad levkoid ja oleandrid./ Helded, sõbralikud sinitandrid vaikses mõnutundes läbi käin.“ Too luuletus, mis siis et hoopis ööst rääkiv, tundub kuidagi meeleolult väga hästi sobivat .
Viimases luuletuses „Pole tarvis palvet, kurtmist, nuttu!“ on tähtsal kohal kõige kauni ja eheda ajutisuse tajumine, Jessenini kirjutab surmast ääretu alistumuse ja leplikkusega võib-olla, et isegi vähese ootusega. „Mis siis sellest, et meid ees ootab kõdu,/ kui ta eel käib õndsus, puhkeb hurm. /Vaikselt vahtralehilt nõrgub mõdu…/ Kui õitseng lõppend, tulgu surm.“ Ühesõnaga see luuletus kirjeldab justkui kõige romantika, müstilisuse ja muu seesuguse lõplikku millelgi saabuvat paratamatut lõppu. Ehk suvehommikust saab millalgi ka sügisene hommik. Samas on too luuletus piisavalt positiivne, rõhutades, et lõpp pole kurb, kui enne seda on piisavalt rõõmu nauditud.
Teiseks luuletajaks valisin Gumiljovi. Temalt toon esimesena välja luuletuse „Ulmad” mille sisu on ronga vestlus kerjusega, kus esimese mõttelend juhatab nad kaugele unistustemaale. „Mõte lennukalt kaugusi puutus, vaene hütt muutus kuningakojaks…” Hurtsik saab peagi tagasi oma endise kuju ning see toob kaasa endisest suurema rahulolematuse. Võimalik, et pettumuse kartmine hoiab paljusid inimesi unistamast nii igapäevaelu tasandil kui ka tulevikuplaanides . Samas kõlab rahva ütlemine: „Palju tahad, vähe saad; vähe tahad, ei saa midagi.” Ühesõnaga elu on helde inimestele, kes on oma soovid ja plaanid teada- kes on näinud piilumas valgusvihku udus.
Teiseks „ Jaaguar ”, mis vestab unenäost, kus mina-tegelane on saaki otsiv jaaguar, kelle jahiplaanid ajab sassi udulooris kumav õrn neitsikuju. „Ja ta kergel astel metsavainult/ puude vahele siis kadus ruttu.” Samas nõidusliku plika tõttu jääb jaaguar saagist ilma. Uduloori all toimunud sündmust võib tõlgendada ühtpidi kui petmist, mille tõttu kiskja saagita jäi, ja teisiti kui erakordset, ilmelist, müstilist sündmust lähtuvalt, et imekauni neitsi silueti tõttu udus muutus jaaguari põhiline- küti- iseloom. Üks juhus, üks ulm muudab kaslast põhjalikult ning seepärast valisingi selle luuletuse: „…kas näed?” küsimusele vastaks too „Jah!” Jaaguar nägi oma unelmaid inimese näol, udu varjus .
Kohe kippusid seosed tekkima ka Gumiljovi „Alistumust” lugedes. „näha vaid armunu võib kevadhaljuses maad” Ilmselt lootuste hellitamine ongi kõige iseloomulikum noortele ja armunutele, kes on tihti nii paratamatult naiivsed ning peavad tihti seepärast hiljem kannatama purunenud südame tõttu. Eelnevast johtuvalt on võimalik, et hiljem keeldutakse üldse unistumast, alistutakse elutormidele ja nõustutakse lihtsalt vaikselt olevaga. „…tasane „olgu” siin kõlab ja ööuttu kaob.” Samas vaikne alistumine pakub parimal juhul rahuldavat elu, tihti mitte unistustele vastavat
Arvasin äärmiselt sobiva olevat ka luuletuse „Hinge aed.” Selles on väljendatud, et unistused, läbielatud suved on alati hinges , olles värsked, igavesed: ning autor vaid püsivaid väärtusi tahabki. „Mu pilku kaduv, põgenev ei hurma/ meel igavese ees vaid tunneb sundi./ Las kannabki siroko kõrbes surma, /mu hinge aed on õites tunnist tundi.” Ehk lootused või läbielatud erilised hetked jäävad alatiseks hinge igihaljasse aeda, ning seetõttu pole olemas mõttetuid pilvedel hõljumisi, sest igal toalisel hetkel on väärtus selle näol, et need hoiavadki meid värskete ja õnnelikena, need täiendavad me hinge aedasid.