ligi 60 rohttaime- ja 30 puu- ning põõsaliiki. Sõltuvalt soolavajadusele sööb rohkem kas vees või kuival pinnal kasvavaid taimi. Talvel sööb puude-põõsaste peenemaid oksi, eriti armastab näksida pajupõõsaste tipmisi oksi. Tarvitab ka seeni, samblikke, puhmastaimi. Toiduvajadus sõltub aastaajast ning suvel on see umbes kaks korda suurem talvisest. Elupaigad Põder on suure liikuvusega loom, kes vahetab sesoonselt elupaika. Suvel eelistab soostunud ja lodumetsi, lehtpuunoorendikke, talvel kuivemad sega- ja männimetsi. Enamasti elavad üksikuna või vähestes rühmades, talvel võivad kujuneda väikesed karjad. Arvukus Eestis ja Areng Eestis on umbes 10 000 põtra, nii et välja- suremis ohus nad ei ole. Tiinus kestab 8 kuud. Järglaste arv 1...2 harva 3. Vasikad on varsti pärast sündi võimelised emale järgnema. Imetamine kestab sügiseni. Suguküpseks saavad 1,5...3 aastaselt. Eluiga keskmiselt 10 aastat, maksimaalselt 25 aastat
on Alam-Pedja rabades loendatud üle 2000. Laugastikud on tihti labürinditaolised, nii et mõnigi inimene võib siit väljapääsu otsides hätta jääda. Metsaga rabasaartel pesitsevad või varjuvad inimpelglikud linnud ja loomad. Alam-Pedjal on Eestis teadaolevast viiest kotkaliigist esindatud neli: merikotkas, kalakotkas, kaljukotkas ja suur-konnakotkas, viimane Eesti madukotka pesapaik leiti samuti Alam-Pedjalt. Soosaartel pesitsevad hundid ja karud. Alam-Pedjal on nii soometsi kui lodumetsi mitmel tuhandel hektaril. Kõige haruldasemad on Alam-Pedjal uhtlammimetsad - jõe kaldavallidel paiknevad metsad. Niisuguseid metsi leidub Pedja ja Pede jõe kallastel. Tänu metsameeste arukusele on Alam-Pedjal säilinud ka mõnekümne hektari jagu algupärast salumetsa Altnurga saarik. Metsade mitmekesisuse ja põlisuse tõttu on siin väga liigirikas seenestik. Vaid ühe seenestiku jaoks ebasobiva uurimisaasta jooksul leiti siit ligi 700 liiki seeni, sh 135 liiki,
Pärast pulmi jätab põdra kuningas oma sarved maha. Ning asub punti teise enda väljavalitud põdraga. Põdrate jaoks on nende pulm aasta tähtsaim sündmus. Kõige ohtlikumad on põdrad just siis kui neil on pulmad, siis oleks targem hoida neist eemale. Põdra ema kannab vasikat 8 kuud ja toob aprilli lõpul või mai alguses ilmale ühe, harva kaks vasikat. Põder on suure liikuvusega loom, kes vahetab palju elupaika. Suvel eelistab soostunud ja lodumetsi, lehtpuunoorendikke, talvel kuivemad sega- ja männimetsi. Enamasti elavad üksikuna või vähestes rühmades, talvel võivad kujuneda väikesed karjad. Eesti metsades elab enam kui 10 000 põtra. Jahimeeste saagiks langeb aastas keskmiselt 2000 põtra. üks jalahoop võib olla juba surmav. Kuid enne rünnakut lingutab põder kõrvu ning põtkib jalaga pinnast üles. See on kindel signaal, et tuleb jooksu panna.
Ondatra on poolveelise eluviisiga, ujub hästi nii veepinnal kui vee all. Tegutseb videvikus ja pimedal ajal, ka varahommikul. Pesa on tal kaldaurus või kuhilpesana kaldal. Peale nende on veel toitelavad, mis kujunevad söömiskohtadesse. Seal peenestatakse toitu ja sinna kogunevad taimejäänused. · Põdra ja hirve ökonissid Põder on suure liikuvusega loom, kes vahetab sesoonselt elupaika. Suvel eelistab soostunud ja lodumetsi, lehtpuunoorendikke, talvel kuivemad sega- ja männimetsi. Enamasti elavad üksikuna või vähestes rühmades, talvel võivad kujuneda väikesed karjad. Hirv eelistab lagendike ja rikka alusmetsaga segametsi. Nad on paikse eluviisiga. Väljaspool jooksuaega moodustavad emasloomad oma järglastega väikeseid salku. Aktiivne videvikus, sombuse ilmaga ka terve päev läbi. Territooriumi märgistavad lõhnaga ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Ei, nad ei ole konkurendid. ·
paljudele seene-, taime- ja loomaliikidele. Alam-Pedja suurimaks väärtuseks on tema suured kuivendamata soomassiivid. Soid on siin eriilmelisi ja eri tüüpi. Metsaga rabasaartel pesitsevad või varjuvad inimpelglikud linnud ja loomad. Alam-Pedjal on Eestis teadaolevast viiest kotkaliigist esindatud neli: merikotkas, kalakotkas, kaljukotkas ja suur-konnakotkas, viimane Eesti madukotka pesapaik leiti samuti Alam-Pedjalt. Soosaartel pesitsevad hundid ja karud. Alam-Pedjal on nii soometsi kui lodumetsi mitmel tuhandel hektaril. Kõige haruldasemad on Alam-Pedjal uhtlammimetsad - jõe kaldavallidel paiknevad metsad. Metsade mitmekesisuse ja põlisuse tõttu on siin väga liigirikas seenestik. 2.Endla Kaitseala, mille pindala on 10108 ha, moodustati 1985. aastal Eesti kesk- ja idaosale iseloomulike soode ja soosaarte ning Pandivere kõrgustiku lõunanõlva karstiallikate säilitamiseks. Kaitse all on
Võrdlustabel Tunnus Põder Arusisalik Loomarühm Imetaja Roomaja Elupaik Põder on suure liikuvusega Märjemad alad - niisked loom, kes vahetab sesoonselt heinamaad, võsastunud oja- elupaika. Suvel eelistab ja kraavikaldad, tihti ka sood soostunud ja lodumetsi, ja rabad. Sageli võib kohata lehtpuunoorendikke, talvel kiviaedadel, puuriitades, kuivemaid sega- ja lauahunnikutel jne. männimetsi. Varjepaikadena kasutab näriliste urge ja õõnsusi kändude ning mahalangenud puude tüvede koore all.
Vanasilla raba ning endiste rannavallide vahel asuv Pudisoo. Viru raba Laukasoo Taimkate Lahemaa taimestik on Põhja-Eestile üldomaselt suhteliselt liigivaene. Enamus metsi on liigivaesed palu- ja nõmme- ning rabametsad. Jõgede kallastel leidub kitsaste ribadena lammimetsa, klindinõlvadel on säilinud laialehiste salumetsade jäänukeid, Altja jõe orus ka salukuusikuid. Koljaku astangu all ja Pudisoo jõe ääres leidub suuremaid lodumetsi. Rannamännik Remnispeal Liigirikkaid niite on Lahemaal praeguseks säilinud alla 10%. Lahemaa taimharuldustest on tuntuim klindi rusukaldail kohati kasvav mets- kuukress, lisaks sellele on leitud soomurakat, siberi piimikat ning rand- seahernest. Soomurakas Rand-seahernes Mets-kuukress Loomastik Lahemaa metsad on soodsad suurimetajaile, aga ka suurkiskjatele -- karu, hundi ja ilvese püsiasurkonnad. Lahemaa ja selle lähiümbruse jõed olid
Lk läbi käija Taimestik Lahemaa taimestik on suhteliselt liigivaene nagu terve Põhja-Eesti. Lahemaa pindalast 70% on metsade all. Enamus metsadest on palu-, nõmme- ja rabametsad. Jõgede kallastel leidu ka pisut lammimetsi. Klindinõlvadel on säilinud laialehiste salumetsade jäänukeid. Altja jõe orus on salukuusikuid. Suuremaid lodumetsi leidub Koljaku astangu all ja Pudisoo jõe ääres. Lisaks metsadele on rahvuspargis esindatud ka rabad. Suuremad rabad on Laukasoo, Viru ja Vanasilla ning endiste rannavallide vahel olev Pudisoo. Liigirikkaid niite on säilinud seal ainult alla 10%. Haruldasemad taimeliigid lahemaal on mets-kuukress, vesi-lobeelia, raudtarn, hallkäpp, soomurakas, siberi piimik ning rand-seahernes. http://et.wikipedia.org/wiki/Kuukress http://nagi
Lahemaa kooslustest levinuimad on metsad, võttes enda alla 70% rahvuspargist. Rabasaartel võib leida ka päris inimpuutumatut metsa. Lahemaa metsadest on pooled palumetsad männikud või männi-kuuse segametsad. Viljakamaid laanemetsi on Lahemaa metsadest umbes kümnendik. Jõgede kallastel leidub kitsaste ribadena lammimetsa, klindinõlvadel on säilinud laialehiste salumetsade jäänukeid, Altja jõe orus ka salukuusikuid. Koljaku astangu all ja Pudisoo jõe ääres leidub suuremaid lodumetsi. Lisaks metsadele on looduslikest kooslustest Lahemaal esindatud rabad, mis jäävad taimestiku poolest Ida-Eesti ja Lääne-Eesti tüüpi rabade üleminekualale. Suuremad rabad on Laukasoo, Viru ja Vanasilla raba ning endiste rannavallide vahel asuv Pudisoo. Liigirikkaid niite on Lahemaal praeguseks säilinud alla 10%. Floristiliselt ei ole Lahemaa taimkate eriti liigirikas. Seni registreeritud 838 kõrgemast taimeliigist on haruldasi 34
6 2.2 Taimkate ja loomastik Lahemaa taimestik on Põhja-Eestile üldomaselt suhteliselt liigivaene. Üle 70% Lahemaa pindalast moodustavad metsad. Enamik neist on liigivaesed palu- ja nõmme- ning rabametsad. Jõgede kallastel leidub kitsaste ribadena lammimetsa, klindinõlvadel on säilinud laialehiste salumetsade jäänukeid, Altja jõe orus ka salukuusikuid. Koljaku astangu all ja Pudisoo jõe ääres leidub suuremaid lodumetsi. Lisaks metsadele on looduslikest kooslustest Lahemaal esindatud rabad, mis jäävad taimestiku poolest Ida- ja Lääne-Eesti tüüpi rabade üleminekualale. Suuremad rabad on Laukasoo, Viru ja Vanasilla raba ning endiste rannavallide vahel asuv Pudisoo. Liigirikkaid niite on Lahemaal praeguseks säilinud alla 10%. Lahemaa taimharuldustest on tuntuim klindi rusukaldail kohati kasvav mets-kuukress, lisaks sellele on leitud soomurakat, siberi piimikat ning rand-seahernest.
Allikatest toituvad ka Ojaäärse, Parkali ja Revoja paisjärv. Taimkate ja loomastik Lahemaa taimestik on Põhja-Eestile üldomaselt suhteliselt liigivaene. Üle 70% Lahemaa pindalast moodustavad metsad. Enamus neist on liigivaesed palu- ja nõmme- ning rabametsad. Jõgede kallastel leidub kitsaste ribadena lammimetsa, klindinõlvadel on säilinud laialehiste salumetsade jäänukeid, Altja jõe orus ka salukuusikuid. Koljaku astangu all ja Pudisoo jõe ääres leidub suuremaid lodumetsi. Lisaks metsadele on looduslikest kooslustest Lahemaal esindatud rabad, mis jäävad taimestiku poolest Ida-Eesti ja Lääne-Eesti tüüpi rabade üleminekualale. Suuremad rabad on Laukasoo, Viru ja Vanasilla raba ning endiste rannavallide vahel asuv Pudisoo. Liigirikkaid niite on Lahemaal praeguseks säilinud alla 10%. Lahemaa taimharuldustest on tuntuim klindi rusukaldail kohati kasvav mets-kuukress, lisaks sellele on leitud soomurakat, siberi piimikat ning rand-seahernest.
jõe ääres. Põhja-Eesti lavamaa äärealale on omaseid õhukeste huumuskarbonaatmuldadega ja kuivalembese taimkattega loodusid.18 Lahemaa taimestik on Põhja-Eestile üldomaselt suhteliselt liigivaene. Üle 70% Lahemaa pindalast moodustavad metsad. Enamik neist on liigivaesed palu- ja nõmme- ning rabametsad. Jõgede kallastel leidub kitsaste ribadena lammimetsa, klindinõlvadel on säilinud laialehiste salumetsade jäänukeid. Leidub ka suuremaid lodumetsi. Lisaks metsadele on looduslikest kooslustest Lahemaal esindatud rabad, mis jäävad taimestiku poolest Ida- ja Lääne-Eesti tüüpi rabade üleminekualale. Suuremad rabad on Laukasoo, Viru ja Vanasilla raba ning endiste rannavallide vahel asuv Pudisoo. Liigirikkaid niite on Lahemaal praeguseks säilinud alla 10%. Lahemaa taimharuldustest on tuntuim klindi rusukaldail kohati kasvav mets-kuukress, lisaks sellele on leitud soomurakat, siberi piimikat ning rand-seahernest.19 17
esineb salumetsi tükati järsematel nõlvadel. Põllumajandusmaade metsastumisega hakkavad salumetsa kooslused taastuma. Rahvuspargis esinevad salumetsad Rebäsemõisa ümbruses. Madalsoo- ja lodumetsad kasvavad keskmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel. Madalsoid on vähe säilinud, kuna mitmed alad on raadatud heinamaaks ning osa on kuivendatud. Väärtuslikumad ja kuivenduse mõjuta madalsoometsad esinevad peamiselt Ähijärvest läände ja lõunasse jäävatel aladel. Lodumetsi esineb rahvuspargis läbivoolulistes lohkudes väikeste puistutena Liivalumbi ja Aruküla-Labassaare sihtkaitsevööndites. Kogu Karula rahvuspark on jagatud vöönditeks ning igal vööndil on kindel funktsioon. Loodusreservaadis toimub metsade looduslik arenemine ning välistatakse igasugune inimese sekkumine metsa arenguprotsessi. Sihtkaitsevööndi metsade kaitse eesmärgiks on säilitada või taastada seal kujunenud looduslikke ja poollooduslikke kooslusi. Vastavalt koosluste
suurim esindaja · meie metsade suurim loom · õlakõrgus kuni 216 cm, tüvepikkus 200...290 cm · suure liikuvusega loom, kes vahetab · 100...300 (600) kg sesoonselt elupaika - suvel eelistab soostunud ja lodumetsi lehtpuunoorendikke, · Eestis on ~ 10 000 talvel kuivemad sega- ja männimetsi isendit · enamasti elavad üksikuna või vähestes · Eestis nii mandril kui rühmades, talvel võivad kujuneda väikesed suurematel saartel. karjad · Eesti suurim näriline KOBRAS · karvastiku värvus varieerub Castor fiber L. helepruunist mustani · lame saba, mis on kaetud · tüvepikkus 80...100 cm sarvsoomuste ja lühikeste
"Loor" hästi arenenud, samuti helehall. Pikk saba. Aktiivne peamiselt öösiti. Hääl kume kahesilbiline haugatus, millele eeneb pisut pikem ühekordne huige. Häälitsustes veel kähisev "tsää", lühike kõlav "kräik" või siis paarimiseajal ka väga varieeruv ja omapärane küllalt pehme kõlav "haukumine". Eesti mandriosas ja suuremates metsadel võrdlemisi tavaline haudelind, mõnedel talvedel harilik talikülaline. Eelistab suuremaid kuuse-segametsi ja lodumetsi.( T. Randla, 1976) Händkakku võib Eestis kohata aastaringselt, sest lisaks meil pesitsevale kuni 2000'le paarile, lisanub igal talvel rände tulemusena põhja poolt veel kuni 1500 lindu.(eoy.ee) Karvasjalg-kakk e. laanekakk: II kategooria liik. Rästa suurune, kuid jässakam. Ülalpool pruunikashall, tumeda mustriga. Pea väga jäme. "Loor" ühevärviliselt valkjashall. Saba vähemalt poole tiiva pikkune. Aktiivne öösiti. Päeval istub varjatult puuokstel, puuvõrades
tuhandete aastate jooksul kuhjunud paks turbakiht ning kerkinud mätliku pinnamoega kumerad rabad (Leito, 2003). Endla sood on elupaigaks merikotkale, kaljukotkale ja kalakotkale (Kuresoo, 1998). Muraka soostik Muraka soostik (pindalaga 12 400 ha) on üks rikkama ja mitmekesisema elustikuga rabamaastikke (Kuresoo, 1998). Ramsari alaks liideti 17. juunil 1997. aastal (Aasma, 2008). Soostik hõlmab mitmesuguseid elupaiku- rabamassiivide vahel on nii siirde- kui madalsoid, lodumetsi ning eriilmesi põlismetsi soosaartel. Muraka soostik on liigirikas- seal elab kaljukotkaid, ikka veel kohatakse rabapüüsid, kes on Eestis jõudnud väljasuremise lävele. Ka mudaneppi teatakse Eestis regulaarselt pesitsevat vaid seal ja 12 Puhatu soostikus. Muraka soostik on ümbritsetud kraavidega, mis takistavad küll raba laienemist, kuid ei mõjuta oluliselt veereziimi. Hoopis kahjulikumalt on Kirde-Eesti
lehtmetsa 6,7%, okasmetsa 31,7%, segametsa 15,6%, üleminekulisi metsaalasid 8,3%. Põõsastikke, looduslikke rohumaid ja karjamaid on hinnanguliselt 3,9%. Kuna maastikurajoonis domineerivad liivmullad, on taimkatte poolest enamlevinud nõmme-, palu- ja rabastunud (sinika- ja karusambla-mustika-) männikud. (Arold 2005) Moreenil ja viirsavil kasvavad kuusikud ja kuuse-segametsad, mis kuuluvad laanemetsade hulka. Samuti võib leida salu- ja lodumetsi. Laane- ja salumetsad on enam levinud poolsaartel (nt Viimsi, Juminda, Pärispea). (Linkrus 1998) Leetunud ja leetjatel gleimuldadel kasvavad aga soostuvad (angervaksa- ja karusambla-mustika-) kaasikud ja segametsad (Lõhmus 1984 ref Arold 2005). Lammimetsi leidub peamiselt lepikutena kitsa ribana või saludena jõgede ja ojade ääres. Rannikumoodustiste läheduses ning suuremate soode ääres leidub ka soostunud ja soometsi
Taimkate Kiviste ja väheviljakate muldade tõttu on Soome lahe rannikumadalik säilitanud tänaseni suhteliselt loodusliku ilme. Suur osa vaadeldavast territooriumist on endiselt metsaga kaetud. Panga servalt alla vaadates jääb silme ette enamasti ulatuslik metsalaam. Ülekaalus on okasmetsad. Mere ja luiteliivadel kasvavad peamiselt nõmme- ja palumännikud, moreenil ja viirsavil kuusikud ja kuuse-segametsad (laanemetsad). Leidub ka salu- ja lodumetsi. Lammimetsi esineb kitsa ribana või saludena jõgede ja ojade ääres. Rannikumoodustiste (rannavallid, luited) taga leidub soostunud ja soometsi. Paekalda rusukaldel kasvab haruldane kooslus laialehiste puuliikidega ürgilmeline salumets. Rohkete allikate tõttu on rusukalde pinnas niiske ja toitaineterikas. Rusukallet katab pärnast, saarest, vahtrast, jalakast, sanglepast, haavast, remmelgast, toomingast, pihlakast lopsakas mets, kus on ka kuuske ja tamme
Lodumetsad sarnanevad kõige vähem soometsadele: turvast on vähe ja see on tugevasti lagunenud. Soostumine toimub toitaineterikastes tingimustes. Veereziim on läbivooluline, kevadel on veeseis kõrge ja täidab madalamad alad. Iseloomulik on mitmekesine mikroreljeef kännumättad ning nende vahelised lohud. Puistus domineerib enamasti sanglepp. Mättavahedes kasvab madalsoo- ja lodutaimi, lohkudes ka vee- ja kaldataimi (hundinui, kollane võhumõõk). Kõige rohkem lodumetsi on säilinud Emajõe ülemjooksul ja Narva veehoidla naabruses. Madalsoometsad kasvavad keskmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel, mille toitaineterikkus on küllaltki kõrge. Iseloomulik on kestev kõrge veeseis. Puurindes valitseb viletsakasvuline sookask, põõsarindes pajud ja madal kask, Lääne- Eestis ka porss. Rohustus leidub rohkesti tarnu, sookastikut, soopihla ja ubalehte. Suhteliselt rohkem on madalsoometsi Kesk-Eestis.
Lodumetsad sarnanevad kõige vähem soometsadele: turvast on vähe ja see on tugevasti lagunenud. Soostumine toimub toitaineterikastes tingimustes. Veereziim on läbivooluline, kevadel on veeseis kõrge ja täidab madalamad alad. Iseloomulik on mitmekesine mikroreljeef kännumättad ning nende vahelised lohud. Puistus domineerib enamasti sanglepp. Mättavahedes kasvab madalsoo- ja lodutaimi, lohkudes ka vee- ja kaldataimi (hundinui, kollane võhumõõk). Kõige rohkem lodumetsi on säilinud Emajõe ülemjooksul ja Narva veehoidla naabruses. Madalsoometsad kasvavad keskmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel, mille toitaineterikkus on küllaltki kõrge. Iseloomulik on kestev kõrge veeseis. Puurindes valitseb viletsakasvuline sookask, põõsarindes pajud ja madal kask, Lääne-Eestis ka porss. Rohustus leidub rohkesti tarnu, sookastikut, soopihla ja ubalehte. Suhteliselt rohkem on madalsoometsi Kesk-Eestis.
Lodumetsad sarnanevad kõige vähem soometsadele: turvast on vähe ja see on tugevasti lagunenud. Soostumine toimub toitainete rikastes tingimustes. Veereziim on läbivooluline, kevadel on veeseis kõrge ja täidab madalamad alad. Iseloomulikon mitmekesine mikroreljeef kännu mättad ning nende vahelised lohud. Puistus domineerib enamasti sanglepp. Mättavahedes kasvab madalsoo-ja lodutaimi, lohkudes ka vee-ja kaldataimi (hundinui, kollane võhumõõk). Kõigerohkem lodumetsi on säilinud Emajõe ülemjooksul ja Narva veehoidla naabruses. Madalsoometsad kasvavad keskmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel, mille toitainete rikkus on küllaltki kõrge. Iseloomulik on kestev kõrge veeseis. Puurindes valitseb viletsa kasvuline sookask, põõsarindes pajud ja 9 madal kask, Lääne-Eestiska porss
hävitavad teiste elusolendite elupaigad. Suurim liikide kadu on seoses troopiliste vihmametsade raiumise või põletamisega. Metsad on hävimisohus ka mujal. Probleemiks ka see, et metsal ei lasta küpseda. Paljud liigid on seotud eluaseme kaudu vanade puudega, noortes metsades ei ole nende jaoks pesapuid (lendorav, mitmed kakulised, must-toonekurg, kotkad). Iidne mets mahalangenud tüvede ja metsakuivaga – rohkem ökonišše ja seega ka liike. Eestis on vähe alles jäänud lodumetsi, ka rabasaarte ürgmetsi on viimastel aastatel järjest maha võetud. Keskkonna kvaliteedi langus – keemiline saastamine, muutunud kliima. Pestitsiidide laialdane kasutamine, raskemetallide kontsentreerimine biosfääri inimtegevuse tulemusena. Ohustatud just toiduvõrgu tipptarbija nagu nt kotkad, pistrikud, kaladest toituvad veelinnud, hülged. Muutunud kliimatingimused mõjutavad sageli eelkõige vähearvukaid liike. Maastike killustumine
annaabi.ee 
