Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub (3)

„Lõbusalt saeb inimkond oksa, millel ta istub.“ (Mati Unt)
Piibli kohaselt lõi Jumal maailma, lõi sinna looduse ja loomad. Ta kujundas teistest kõrgema looma – inimese. Võiks arvata, et Jumala poolt loodu saab olla vaid täiuslik, kuid paratamatu on tõsiasi, et inimene on tuntud oma julmuse ning vaenulikkuse poolest ja hävitades Jumala, asus ta maailma oma pilgu järgi looma.
Kui aastasadu tagasi oli inimkonda ümbritsev keskkond hoitud ja armastatud , siis nüüdisajal on vähe inimesi, kes tõeliselt end ümbritsevast hoolivad. Kordades rohkem on neid, kes tegutsevad loodust saastades, et tagada iseendale majanduslik edu. Nüüdisinimese peamine soov on ühiskonnas silma paista ning teistest parem olla. Inimkond on valmis meisterdanud massiliselt masinaid, mis kogu ökosüsteemile laastavalt mõjuvad.suurettevõtete ning sõiduvahendite heitgaasid on suurt mõju avaldanud meie elukeskkonnale. Üha rohkem räägitakse osooniaukudest, sellest, kuidas osoonikiht järjest enam hõreneb ning kui ohtlik on see inimesele. Kõige hullem on olukord muidugi suurlinnades, kus tööstus väga kõrgelt arenenud on. Sellest hoolimata jätkab inimene oma tegevust, ehitades aina juurde vahendeid oma elukeskkonna hävitamiseks.
Elutegevuse tähtis allikas on puhas vesi. Põhjavesi on kõigile oluline, merevesi ei kõlba joogiks ega ka toidu valmistamiseks. Tähtsat rolli mängib siiski ka merevesi, mis on elukeskkonnaks paljudele loomadele, kaladele ja taimedele, kes on tähtsad ka inimkonnale. Suur arutelu käib Läänemere üle, mida inimene erilise hoolega saastab. Kui suurednaftatankerid, samuti ka teised laevad oma risu jätkuvalt avamerele tühjendavad, on Läänemeri peagi hävinenud, rääkimata selle elutegevusest. Sarnane tegevus käib ka maapinnal, kus ettevõtted oma prügi hooletult laiali laotavad, mõtlemata sellele, et kõik kemikaalid ning prügi halvem koostis läbi pinnase põhjavette imbub ning sellise vee tarbijateks on just inimesed. Miks rikub inimene endale nii olulist? Peaks hoopis mõtlema tulevikule, järeltulijatele, kellele oma suhtumise ja tegevusega kõige suurem karuteene tehakse.
Maailma võimsamaks ja ohtlikumaks relvaks on saanud tuumapomm . Hiljuti lisandus taas üks tuumariik, Põhja-Korea. Riik on saanud tuumapommi katsetuste aegu väga palju negatiivset vastukaja ning Hiina, kes muidu Koread tihti toetanud on, ei suhtu Põhja-Korea tegevusse eriti hästi. See aga ei paista riigijuhte häirivat. Uus tuumapomm on märk peagi algavast sõjast, mis tõenäoliselt ei ole kaugel. Maailmas on erimeelsusi ja ägedaid vaidlusi niivõrd palju, et kriisi oleks nüüd juba suhteliselt raske ära hoida. Moodsate relvadega sõda oleks väga mõtlematu tegu ning teada on, et võitjaid selles sõjas ei oleks, kaotajateks jääksid mõlemad pooled, nii nagu ka süütud. Inimene aga ei paista sellest hoolivat ning teistele mõtlemata valmistatakse hoolega üha uusi ja võimsamaid relvi , et oma vaenlast alistada. Selmet rahu sõlmida, ajab iga riik ikka oma jonni edasi, purustades peagi oma kodu.
Suur tarbimine on tänapäeva ühiskonna selge märksõna. Tarbitakse kõike ja väga suurtes kogustes, olenemata sellest, kas seda tegelikult vaja on. Liigtarbimise küüsis on igaüks, sest kirjutamata ühiskonnareeglid näevad ette jõukust ning teistest üleolekut. Üha uuesti on vaja asendada mööblit kodudes, rohkelt kasutada paberit ning muid tarbeesemeid. Väga palju meisterdatakse puidust, mis iseeneselegi teadvustamata tegelikult väga tähtsal kohal on. Mets on tähtis loodusressurss, mis on peamine hapniku allikas. Mõtlematult raiutakse puid, et siis taas mõni peen tarbeese valmistada. Tegelikult tuleks aga rohkem alternatiive kasutada. Vana mööblit saab edukalt uuendada, aru saamata, et kasutatud on vana puitu. Vanapaber on võimalik ümbertöötlemisse saata, hiljem taaskasutada. Nii on ka paljude teiste esemetega. Tarbimist tuleb vähendada, et aeglustuks keskkonna hävimine ning loodus jõuaks taastuda .
Inimese loomus on ettearvamatu ja veider ning tema eesmärgid tihti ümbritseva suhtes ebaõiglased. Maailma arendamine selle „looma“ pilgu järgi võib lõppeda hoopis nö „maailma hävimisega“, hukutades lõpuks ka iseenda – inimese.