Rõõmsalt saeb inimene oksa millel ise istub (0)

Rõõmsalt saeb inimene oksa millel ise istub
Viimased sada aastat on näidanud, et enamus rahvustest ja inimestest mõtlevad, vaid ajale mil nad ise elavad sel planeedil ning edasine neid ei huvita. Selline ükskõiksus saab kahjuks saatuslikuks järgnevatele põlvedele. 19. sajandi algus oli maailma jaoks tõeline murrang— algas tööstuslik revolutsioon . See tõi endaga kaasa linnastumise, asutati meeletult vabrikuid ja tehaseid, hakati kasutama maavarasid paljudes eluvaldkondades. Alanud oli mõtlematu tarbimisühiskond, mis tänaseks on endaga kaasa toonud aina süvenevad globaalprobleemid .
Vaadates maailma kui tervikut , on inimeste elatustase võrreldes varasemaga oluliselt tõusnud. Kui aastasadu tagasi oli inimkonda ümbritsev keskkond hoitud ja armastatud , siis
nüüdisajal on vähe inimesi, kes tõeliselt end ümbritsevast hoolivad. Kordades rohkem on
neid, kes tegutsevad loodust saastades, et tagada iseendale majanduslik edu. Nüüdisinimese
peamine soov on ühiskonnas silma paista ning teistest parem olla.
Inimkond on valmis meisterdanud massiliselt masinaid, mis mõjuvad ökosüsteemile laastavalt. Üha rohkem räägitakse osooniaukudest ja sellest kuidas osoonikiht järjest enam hõreneb ning kui ohtlik on
see inimesele. Kõige hullem on olukord muidugi suurlinnades, kus tööstus väga kõrgelt
arenenud on. Sellest hoolimata jätkab inimene oma tegevust, ehitades aina juurde vahendeid
oma elukeskkonna hävitamiseks.
Elutegevuse tähtis allikas on puhas vesi. Põhjavesi on kõigile oluline, merevesi ei
kõlba joogiks ega toidu valmistamiseks. Tähtsat rolli mängib siiski ka merevesi, mis on
elukeskkonnaks paljudele loomadele, kaladele ja taimedele, kes on tähtsad ka inimkonnale.
Suur arutelu käib Läänemere üle, mida inimene erilise hoolega saastab. Kui
naftatankrid ning teised laevad oma risu jätkuvalt merele tühjendavad, on
Läänemeri peagi hävinenud , rääkimata selle elutegevusest. Sarnane tegevus käib ka
maapinnal, kus ettevõtted oma prügi hooletult laiali laotavad, mõtlemata sellele, et kõik
kemikaalid ning prügi halvem koostis läbi pinnase põhjavette imbub ning sellise vee
tarbijateks on just inimesed. Miks rikub inimene endale nii olulist
Prügi sorteerimisel ja taaskäsitlemisel on oluline keskkonda säästev mõju— uuesti kasutamisega
hoitakse kokku kuni 90% tootmisenergiat. Kuna kuluv energia on valdavalt fossiilse
päritoluga, mis tähendab, et kasutatud maavarad ei taastu on taaskasutamisel väga suur
tähtsus.
Oks, millel inimene istub, on tema elu. Selle saagimiseks on mitmeid võimalusi. Samas aga
on kummaline mõelda, et miks peaks keegi saagima oksa, millel ta on. Tulemuseks on ju
kukkumine . Sellest hoolimata tahab inimkond hoogsalt edasi saagida, tulemuseks kõrge ja
valus kukkumine. Elu on raske ning paljud ei tule sellega toime.