Liivimaa ristisõda - Pöördepunkt Eesti ajaloos? (0)

Andra Lepper
11B
21.11.2012
Liivimaa ristisõda – Pöördepunkt Eesti ajaloos?
Liivimaa ristisõda toimus 12. Sajandil ja see oli suunatud Liivimaal elanud soome- ugri ja balti hõimude vastu. Katoliku kirik soovis ristiusustada Liivimaa alad. Sõda lõppes nende alade vallutamise ja sundristimisega. Liivimaa ristisõda tõi endaga kaasa palju erinevaid muudatusi nii majanduses, usus, kultuuris, ühiskonnas ja ka linnades, kuid oli ka asju, mis jäid samaks.
Muinasajal puudusid linnad. Siis käis kogu tegevus linnuste ümber, mis alles keskajal linnadeks kujunesid. Seega ei saanud eriti midagi muinasajaga samaks jääda. No muidugi vajasid linnad samasugust kaitset, nagu linnusedki, sest ka linnades oli vaja korda pidada ja kaitsta oma vara sissetungijate eest. Tavaliselt oli linna ümber ehitatud kaitsemüür, millel valvurid vahti pidasid ja kui nad midagi märkasid, anti sellest teistele teada. Linnad asusid keskajal kaubateede ristumiskohtades , sest siis oli lihtne tegeleda vahenduskaubandusega. Mööduvad kaupmehed põikasid linna sisse ja said seal oma kaupa vahetada.
Erinevalt muinasajast olid keskajal linnakodanikud , kellel olid oma õigused ja kohustused. Nad pidid linna sõjaliselt kaitsma ja maksma makse. Ometi oli neil rohkelt vabadusi. Linnakodanike üle võidi kohut mõista ainult linnakohtus. Ainult nemad võisid linnapiires tegeleda kaubanduse ja käsitööga. Samuti olid nad vabad tollimaksust ja võisid kasutada linna metsi ja heinamaid. Talupojad, kes olid oma isandate juurest linna põgenenud ja suutsid ennast linnas aasta otsa varjata, pääsesid oma isanda käest ja said samuti linnakodanikeks. Mina leian, et linna elu muutus peale Liivimaa ristisõda kindlasti paremaks just selle pärast, et talupoegadel oli võimalus oma isandatest vabaneda ja linnas uut elu alustada.
Ühiskonna seisukohalt jäid väga paljud asjad siiski samaks, nagu nad olid muinasajal. Maakondade ja kihelkondade jaotus jäi nii nagu oli varem. Enamus inimesi elasid maal, sest nad olid sellise eluga harjunud . Külarahvas oli endiselt eestlased. Muud rahvused elasid pigem linnades. Nad olid ju parema seisusega kui maarahvas .
Peale Liivimaa ristisõda tekkisid erinevad seisused . Need, kes olid rikkamad, ja haritumad, oli parem seisus. Samas kui eesti soost talupojad, kes rügasid ja rassisid maal nii, et higi voolas ojadena alla, elasid ikka kasinat elu.
Kuid ka talupojad olid sotsiaalselt liigestatud. Osad talupojad olid vabastatud talupoeglikest koormistest. Ometi oli ka selliseid talupoegi, kes elatusid ainult palgatööst. Neil ei olnud maad. Kõige rohkem oli adratalupoegi, kes pidid maksma andameid.
Peale ristisõda jäi majanduse põhirõhk põlluharimisele. Säilis agraarne ühiskond. Ka kalandus ja käsitöö ei kadunud kusagile. Need kolm olid peamisteks elatusallikateks, kuid peale Liivimaa ristisõda hakkas kaubandus arenema. Kaupmehed hakkasid kasutama kaubanduspartnerite võrgustikku. Tänu sellele ei pidanud nad enam ise rändama vaid said kõike jälgida kontorist. Väliskaubanduse hoogustumine aitas kaasa ka sisekaubandusele. Talupojad hakkasid oma ülejäänud saaki turul müüma. Mõisnikud üritasid oma kaupa otse Hollandi laevadele müüa, tekitades sellega linnade vastuseisu.
Kõige suuremad muutused viidi minu arvates läbi usu osas. Liivimaa ristisõja eesmärgiks oligi siinsed alad pöörata ristiusku. See õnnestuski. Eestlaste jumalad jäid muistses vabadusvõitluses ristiusu jumalatele alla. Tänu sellele hakkasid eestlased austama kristlaste jumalat. Ometi ei loobutud nad uskumast haldjatesse ja teistesse pisijumalatesse. Veel raskendas uue usu vastuvõtmist see, et eestlased olid oma vanades traditsioonides kinni. Lõpuks õnnestus talurahvas kirikutesse meelitada. Kirikud ehitati pühadele kohtadele, sest talurahvas oli harjunud seal käima.
Peale Liivimaa ristisõda jagunesid käsitöölised tsunftidesse . See tähendab, et kõik kes tegelesid näiteks sepatööga, pididki ainult sellele pühenduma. Et tsunfti liikmeks saada, pidi olema heal järjel, omama kodanikuõigusi ja abielluma. Sellepärast ei pääsenudki paljud tsunftidesse. Mina leian, et tsunftikorraldus oli hea mõte, sest siis hakati rohkem rõhku panema kvaliteedile. Asjad tulid paremini välja, kuna inimesed olid pühendunud ainult ühele alale .
Mittesakslasest maarahval oli raske kohaneda Euroopa kultuuriga, sest nad ei mõistnud saksakeelset ülemklassi. Muinasaegseid ornamente jms kasutati siin edasi, kuigi ümberkaudsetest maadest olid need kadunud. Ka üksikud põletusmatused säilisid.
Ometi jõudis mõisate ja kirikute kaudu maale hulgaliselt kultuurimõjusid. Näiteks keelelaenud. Alamsaksa algupäraga sõnad ( nt. trepp , torn jne) on meil kasutusel tänapäevalgi.
Liivimaa ristisõda on kindlasti pöördepunt Eesti ajaloos, sest paljud asjad muutusid seoses ristiusu omaks võtmisega. Mina leian, et kõik muutused on kuidagi moodi siiski head. Tänu Liivimaa ristisõjale on meie kultuur palju värvilisem. Ei saa muidugi maha salata seda, et võib olla ei mõjunud seisuste teke kõige paremini või et kultuur takerdus saksakeele oskamatuse taha. Üldpilt on siiski hea ja leian, et Liivimaa ristisõjata poleks olukord võib olla nii kiiresti muutunud.