Liberaalsest demokraatiast illiberaalsesse demokratuuti (0)

Liberaalsest demokraatiast illiberaalsesse demokratuuti
Liberalism on läänekultuuris leviv poliitiline filosoofia, mis pooldab isikuvabadusi. Liberalistlik ideoloogia pooldab erimeelsusi, kuna üks nende põhimõtedest on mõtteavabadus. Ent tundub nagu tänapäeval ei oskaks me erimeelsuste vahel leida enam mõistlikke kompromisse. Vähemalt selliseid, mille puhul võimalikult paljude süda rahul oleks. Miks on see nii? Miks tunnevad teisitimõtlejad ennast ühiskonnas rõhutu ja väljatõugatuna? Tunnevad, et nende vabadusi piiratakse? Tekib küsimus, et kas poliitiline vaade, mis pooldab vabadust, võib seda ka piirama hakata?
Peaaegu, et iga valitsusvorm on tekkinud vastureaktsioonina eelmisele. Nii tekkis ka liberalism ühiskonnas, kus inimeste elu ning selle kvaliteet oli määratletud juba sündides.
Klassikaline liberalism levis 18 ja 19 sajandil, ning selle peamine eesmärk oli tagada inimese vaba tegutsemine riigi sekkumiseta. Klassikalises liberalismis kehtis põhimõte - igaüks saab vastavalt oma võimetele. Seega ei hoolinud tolleaegsed liberaalid eriti sotsiaalhoolekandest ega kõigi ühiskonnaliikmete toimetulekust.
20. sajandil tekkis ühiskondlike olude muutumise tõttu sotsiaalliberalism, mis vastupidiselt klassikalisele liberalismile pidas riiki oluliseks. Riik oli sotsiaalliberalistlikus vaates midagi võimaldav, mitte piirav vorm. Samuti muutus suhtumine neisse, kelle sotsiaalsed võimalused olid väikesed. Tekkis arusaam, et inimestel oli sotsiaalne vastutus teiste inimeste ees. Rajati ala mida przktilist korda saadeti?
Tänapäeval on omandanud liberalism laiema mõiste. Seda defineeritakse erinevates kohtades erinevalt kui USAs on kõige liberaalsem see partei, kes tagab kõige suuremad võrdsed õigused kõigile inimestele. Siis Euroopas tõlgendatakse liberalismi põhiliselt majandusvabadusest lähtudes, liberaalseks peetakse seda poliitikut, kes ei poolda piiranguid majanduses.
Kui Eesti iseseisvus otsisime ka meie midagi, mis vastanduks Nõukogude võimule.
Ühiskonda, kus ei valitseks üks idee, üks arvamus ega üks õigus. Liberaalne demokraatia
sobis selleks ideaalselt. Iseseisvumine totalitaarsest ühiskonnast tähendas võimalust olla eri meelt . Liberaalne demokraatia tähendas meile võimalust omada erinevaid arvamusi ja väljavaateid.
Iga erakonna eesmärk on võimule saada, et oma poliitikat realiseerida. Samas on iga võimul oleva erakonna eesmärk oma võimu kindlustada, et võimalikult kaua võimul püsida. Niisamuti nagu iga teine erakond kindlustavad ka liberaalid võimul olles enda seljatagust. Seda võib näha nii haridussüsteemis, meedias, avalikes arutlustes kui ka karistusvõimu omavates riigiasutustes ja rahvusvahelistes organisatsioonides.
Ent kahjuks nagu iga teise võimukorra puhul, võitlevad ka liberaalid teisitimõtlejate vastu.
Dissidente mõistetakse ühiskonnas hukka, vallandatakse töölt või pannakse koguni vangi.
Situatsiooni põhjenduseks tuuakse tihtipeale vajadust edendada inimõigusi ning võidelda ühiskonnas vaenuõhutamise ja diskrimineerimise vastu. Kõige selle tulem on teisitimõtlejate vabaduse piiramine.
Öeldakse, et sõna- ja valikuvabadus on vaba ühiskonna üks alustalasid. Ent kui võim seab, ette reeglistiku, kuidas asjadest võib või peab rääkima, siis kaob ka sõnavabadus. Sedasi astub liberalism oma enda põhimõtõtete vastu ning muutub illiberalismiks. Ajaloolane Jaak Valge on öelnud: “Kui aga liberaalne ideoloogia kuulutatakse poliitilise korrektsuse abil hoopis üheks ja ainuvõimalikuks demokraatia vormiks, siis pole tulemuseks hea demokraatia, vaid demokratuur – see on diktatuuri ja demokraatia segu. Demokratuur tähendab, et riigis toimuvad küll valimised ning ametlikult on ka sõnavabadus, aga poliitikas ja meedias domineerib eliit, kes esitab ainult üht tüüpi arvamusi. Teiste arvamuste esitamine on poliitiliselt ebakorrektne, vaba arutelu piiratud.”
Kui kehtib vaid üksainus õige mõtlemisviis saab demokraatiast demokratuur. Nõnda variseb kokku illusioon vabast ühiskonnast ja niisamuti ka liberalistlik ideoloogia, kuna viimane läheb iseenese põhimõtetega vastuollu.