Lev Tolstoi konspekt (3)

Lev Tolstoi (1828- 1910 )
Noores peast oli Tolstoi isepäine, omapärase käitumisega, jonnakas, julge ja uhke. Biograafid arvavad , et need omadused olid eelduseks käitumiseks tulevase krahvina. Teiselt poolt oli ta õiguspüüdlik ja aus, ta ei talunud ülekohut. Õhtuti kuulas ta venna jutustusi „toredast mäest”, kust kõik inimesed on õnnelikud, kus täituvad kõik inimlikud soovid. Teda mõjutas ka jutustus „vendadest sipelgatest”, kes väga hoiavad üksteist ja räägivad alati tõtt. Need unistused saatsid teda kogu tema pika eluaja jooksul ja need unistused kajastusid ka tema loomingus.
Peale ülikooli algasid aastate pikkused „õige leu otsingud”. Teda huvitas väga see, mis paneb inimesi käituma vahel ettearvamatult, ennast ohverdavalt. Need mõtisklused on jäädvustatud tema esimesse teosesse „Minu päeviku lugu”. Kus on keskel kohal lapsepõlv. Mis oli tema käsitluses kordumatu õnneaeg, sest lapsele on antud parimad inimlikud omadused.
Lapse hing ei tunne sotsiaalseid vahesid vaeste ja rikaste vahel. Lapsele on mõistetavad ja lähedased kõik teda ümbritsevad inimesed. Alates teismelise east hakkab aga laps eristama korralikke ja mitte korralikke inimesi. Korralikud inimesed oskasid laitmatult prantsuse keelt ja tundsid seltskonna kombeid. Mittekorralikud inimesed on aga lihtrahvas , kes elab kooskõlas looduses. Teismelise eas algab igal noorel inimesel ajajärk , mil ta püüdleb kõlbelise enesetäiustuse poole (mitmemete erinevate võimaluste vahel valimine; õigluse tajumine; ülekohtu tunnetamine ; siiraste ja puhaste mõtete „varjamine”; moraaliõpetuse omaksvõtt).
Tolstoi üheks loominguliseks loosungiks oli kurjale ei tohi kurjaga vastata. Igasugune kättemaks ei ole õigustatud, see on pigem vahend omaenda nõrkuse näitamiseks. Õigele teele satub inimene, kes kannab endas kaasas lapsepõlve – siirast puhtust ja headust. Tolstoi püüdis veel näidata seda, et inimesed on unustanud selle põhitõe. Tema arvates ongi elu antud selleks, et saada „teiseks” inimeseks .
Tolstoi poolehoid kuulub aga lihtrahvale, sest nad on vabad ja nad ei eksi headuse ja tõe teelt. Neid ei huvita enese täiustamine ega enesetunnetus , nad lihtsalt on. kui Tolstoi püüab siiski näidata, et ka nemad püüavad kõlbelise ideaali poole. Ta ühendab tegelased, kellest üks on kindlasti aadlik ja teine lihtrahva esindaja. Sellise vastandamise kaudu püüab ta näidata, kuidas kõrgseltskonna esindaja lihtrahva tõdedele ja headusele toetudes püüab ennast muuta, et jõuda tagasi lapsepõlve juurde, vabanedes see kaudu oma näilikkusest ja valskusest.
Tolstoi uskus, nagu üks valgustusaja filosoofki – Rousseau , et kõik inimesed tegelikult on loomult head, et kurjuse on tegelikult sünnitanud tsivilisatsioon , kuid selle vastu on võimalik end kaitsta pideva enese täiustamisega (enesetäiustamine tähendab seda, et kuidas saada heaks, inimene, kes tahab saada ehaks, ei kaota ennast, vaid otsib iseennast, teisalt tähendab see pidevat ja tugevat sidet loodusega, sest loodus ei ole midagi muud, kui ilu ja headuse kehastus)
Tolstoi oli selles mõttes eriline, et tema arvates on igasugused sõjad täiesti loomulikud. Sõdu põhjustab inimese enese säilitus tarve . Vajadus kaitsta oma lähedasi ja kodu. Kaitsta oma elu. Sõda on lihtinimese jaoks töö. Kõrgklassi jaoks on sõda karjäär ja romantiline sangarlus. Tolstoi eitas igasugust sangarlust, kuna see oli tema arvates loomu vastane ja mille mõte peitus vaid uhkeldamises. Sellest põhimõttest loob ta kaks vapruse tüüpi:
sõdurivaprus, mis tähendas täpset teenistust , mis on vaba teesklusest ja uhkeldamisest
ohvitserivaprus, mis on püüd veenda ennast ja teisi, mis on tegelikult mäng
Sellega näitab ta ära, et liht inimene ei oska sõjas mängida, see on tema jaoks loomulik. Ohvitseride jaoks on see vaid au ja kuulsus.
1850-60ndatel aastatel püüdis ta olla kursis poliitilise eluga Venemaal ja Lääne-Euroopas. Nagu teisedki aadlikud püüdis ka tema välja mõelda mudelit, kuidas Venemaad muuta. Ta püstitas endale kaks seisukohta:
pärisorjuse kaotamine Venemaal
inimese kõlbeline ümberkujundamine, tema psüühika ja ühiskondliku käitumise muutumine, st rahva lähedust.