Leili Muuga elulugu (0)

Leili Muuga
(14. november 1922 Maima küla, Oiroti oblast – 1. august 2016 )
Ta sündis eestlasest maamõõtja Adam Muuga perekonnas Maima külas Oiroti oblastis Altai krais. Aastal 1925 asus perekond Pjatigorskisse, sealt 1938. a Naltšikisse. Aastatel 1940-41 õppis Muuga Moskva Tehnoloogia Instituudis, aastatel 1941-43 töötas Naltšikis kunstiateljee meistri ning medõena. Õpingud jätkusid aastail 1943-45 Ordžonikidze (Vladikavkazi) Mäe-ja metallurgiainstituudis ning 1945. a Leningradi Mäeinstituudi IV kursusel. 1946. a asus perekond Tartusse , kus ta töötas esialgu joonestaja-konstruktorina Arhitektuurivalitsuse projekteerimisbüroos.
Aastail 1947-51 õppis ta – peamiselt Alfred Kongo juhendamisel – Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, selle sulgemisel Tallinna Riiklikus Kunstiinstituudis, mille lõpetas aastal 1953 diplomitööga "D. Mendelejev tervitab Tartu Ülikooli 100. juubeli puhul". Muuga pälvis peatselt tähelepanu andeka kompositsioonimaalijana. Mõned tema 1950. aastate kompositsioonid olid väljas Kumu kunstimuuseumi näitusel "Romantiline ja edumeelne: stalinistlik impressionism ". Maalita " Kohvikus 1940. aastal" (1956) tundub mõeldamatuna muuseumi püsiekspositsioon. Üleliidulise kuulsuse tõi "Protest sõja vastu" ( 1959 ), 1960. aastate eesti maali tippteoseid on kunsti sümbolkujundina mõjuv " Orkester " (1962). Tugev realistlik aluspõhi, impressionismikogemus ning 1950ndate lõpupoolele ja 1960ndatele iseloomulik üldistuspüüe, ühtaegu isikupärase väljenduslaadi väärtustamine olid tegurid, mis kujundasid tema kunsti. Viimane arenes rahulikult ja väärikalt raamides, mille määrasid kunstniku temperament ja väärtushinnangud. Kompositsiooni kõrval tõusis tema loomingus juba 1950. aastatel juhtivaks žanriks portree, milles tema modelle ühendab meditatiivsus ja lüürilisus. Ta on maalinud veduute Tallinnast, Budapestist ja Veneetsiast, ent rohkem paelus teda loodus – talvised väljad Tartumaal , kaljusaared Murmanski lähedal, Saaremaa rohelised rannad , Lohusalu oma kalurimiljööga. Kadakasalu hävimisele Lohusalus reageeris ta maaliga " Reekviem hukkunud kadakatele" (1994). Kogu loomingu vältel on ta maalinud lilli – nii suuri kompositsioone, nagu "Lilled Mozartile" Eesti Muusika - ja Teatriakadeemias (1991-94), kui ka väikesi etüüde, nagu õrnad ja puhtad "Anemoonid", mida ta võis viimati vaadata oma haigevoodist.
Aastail 1962-77 oli Muuga õppejõud ERKI -s (alates 1967 dotsent). 1965 omistati talle ENSV teenelise kunstitegelase nimetus. 1965/66 toimus Tartu Kunstimuuseumis tema esimene personaalnäitus (kahasse Nikolai Kormašoviga). Tema arvukatest isikunäitustest meenutagem uuemaid abstraktseid ja sümbolistlikke teoseid koondavat väljapanekut "Vaikuse helid" Kunstihoone Galeriis (1997), ülevaatenäitust "Valge valgus" Adamson-Ericu Muuseumis (2003) ning põhiliselt tema võluvaid etüüde esitavat näitust "Rännuteed" Kastellaanimaja Galeriis (2007). Tema teoseid on Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis, Tallinna Kunstihoone Fondis, Riiklikus Tretjakovi Galeriis, Magnitogorski, Permi ja Nikolajevski muuseumides jm.

• Tema loomingus moodustavad valdava osa maastiku- ja meremaalid ning silmapaistvad on suured kompositsioonid. Järjepidevalt on Muuga viljelenud aga ka emotsioone ja intiimset õhustikku peegeldavaid lillemaale ning natüürmorte. Leili Muuga on portreteerinud hulka loomeinimesi. Tema modellideks on olnud Veljo Tormis (1970), Anna Ekston (1967), Mari Adamson (1963) ja mitmed teised kunstnikud ja muusikud. Viimastel aastatel tehtust võib nimetada Malle Leisi ja Tiiu Pallo-Vaigu portreesid. Tema arvates on heliloojad alati Eesti loodusega seotud.
  

Leili Muuga töid on Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis, Tallinna Kunstihoone Fondis, Tretjakovi Galeriis ja Venemaa mitme kunstimuuseumi kogudes.
Tunnustused :

• 1959 Balti liiduvabariikide temaatiline maal. Eesti Kunstnike Liidu I preemia ja diplom
  
• 1965 Eesti NSV teeneline kunstnik
  
• 1967 “Teater ja muusika kujutavas kunstis”, Moskva, kuldmedal ja esimene preemia
  
• 1996 Tallinna kevadnäituse aastapreemia
  
• 1996 Eesti Kultuurkapitali loominguline stipendium
  
• Eesti Kunstnike Liidu auliige
  

Leili Muuga oli inimesena niisama harmooniline, siiras ja tundlik nagu tema kunst. Valge, värve läbistav, ühendav ja hingestav valgus, mis on alati olnud tema põhilisi väljendusvahendeid, omandas elu lõpupoole tema jaoks järjest spirituaalsema tähenduse. Mõttes on ta juba tükk aega olnud teel valge valguse poole.
“Natüürmort kolme tulbiga“
(1960 Õli, papp ; Signatuuriga; 50 x 37 cm)
Alghind oli 925 €

• „Natüürmort kolme tulbiga“ iseloomustab Muuga 1950. aastate lõpust alguse saanud maalilaadi, kus vormis domineerib üldistav ja lakooniline „karm stiil“ ning koloriidis värvierksus.
  
• 1960. aastaid peetakse Leili Muuga loomingu kõrgajaks. Maalile “Natüürmort kolme tulbiga” on iseloomulik teatav dekoratiivsus ja üldistatus, kuid tugevalt on tajutav kunstniku isiklik ruum – tema tool , lauanurk ja kausike – mis muudavad teose äärmiselt kammerlikuks.
  
• Muuga on ka väga meisterlik lillemaalija ja see teos kõneleb juba kunstniku isikupärasest maalilaadist ning vabadusest mängida kujutatava motiiviga. Ta on kujutanud kõikvõimalikke aia-, metsa- ja põllulilli ning meelepärasemad on Muugale just punased tulbid .
  
• „Tema valgusega vahel vaikses, vahel rõõmsalt rõkatavas dialoogis olevad, enamasti lihtsad, aga vahel ka külluslikud ja piduliku lillepildid olid otsekui vastukaaluks Malle Leisi pop-art'ilikult löövatele ja efektsetele lilledele, ilma et ta seda oleks kavatsenud“ -Mai Levin (sündinud 9. märtsil 1942 Tallinnas) on Eesti kunstiajaloolane ja -kriitik.
  

“Reekviem hukkunud kadakatele”
Hukkunud kadakate eepiline ja nukker lugu on pärit Lohusalu kiviranna kadakavälult. Otse üle lahe paistab seal omaaegne Paldiski sõjaväepolügoon, kus veel paar aastakümmet tagasi tiirutasid liival sõjaväemasinad. Siis lahkusid Nõukogude väed lõpuks ka Eestist, ent midagi elule vaenulikku nagu oleks tulnud üle lahe kunstniku armastatud kadakaväljale ja kadakad, keda Leili Muuga on aastaid kujutanud kui isiksusi, hukkusid.

• 1960- tänapäevani on tal kadakatest maale
  
• Enamasti on ta kujutanud kadakatega maastikke erinevas valguses, haljaste ja kaunitena. Vaid mõnel maalil aimub kunstniku poolt isiklikult läbi elatud looduskatastroof tema armastatud suvemaastikul.
  

Lisaks saad vaadata:
L. Muuga tutvustab teost Gustav Ernesaksast:
https://arhiiv.err.ee/vaata/pildi-sisse-minek-leili-muuga