Leelo Tungal "Seltsimees laps" (2)

Leelo Tungal
Leelo Tungal on sündinud 22.juunil 1947 Tallinnas. Ta on nii kirjanik kui ka luuletaja (prosaist ja libretist ). Ta on töötanud eesti keele õpetajana ning alates 1979. aastast kuulub Eesti Kirjanike Liitu.Leelo Tungal on kirjutanud 33 lasteraamatut ning 29 proostaraamatut. Tema repertuaaris on samuti 8 luulekogu täiskasvanutele, õppekirjandust, luuleraamatuid lastele ning lastenäidendeid. Tema teoseid on tõlgitud mitmetesse keeltesse.
Looming ülevaatlikult
“Seltsimees laps” on kirjaniku lapsepõlve raamat. Tegevus toimub 1951 aastal. Raamatus on tähtis osa laludel, mida teoses on üsna palju. Teos on ühtaegu nal­jakas ja traagiline.
„Seltsimees laps” algabki selle episoodiga, kus 12. ap­rillil 1951 arreteeritakse oma kodus „ko­danlik natsionalist” Helmes Tun­gal. Väike Leelo aga arvab , et ema (memme) on ära läinud sest ta on paha laps olnud. Helmese abikaasa Feliks Tungal, eesti­aegne spordilootus ja kehalise kasva­tu­se õpetaja ning muusik hakkab oma naise vabasta­mi­seks noore advokaadi Levini abiga asju aja­ma ja lapse järele vaatavad isa kõrval veel ka tema tädid ja teine vanaema. Kuigi Leelol on palju hoolitsejaid , igatseb ta ikkagi ema. Edasi meenutab ta asjaliku napi­sõ­na­lisusega nii vanaema kui ema arre­tee­rimist, elu isaga ja ema ootamist ning seda, mis kõik edasi juhtus.
Leelo Tungla diloogia, mis ajaliselt jõuab 1951. aasta kevadest sügisesse, on näiliselt kerge ja lõbus lugemine. Leelo räägib oma tegemistest : kuidas ta koolis käib teiste laste tundides kuna ta ise on veel väike, kuidas ta mõnikord kodus üksi on ja mängib erinevaid mänge ning kuidas ta tädi Maali juures aega veedab.See raamat annab lisaks Stalini-ajale ette­kujutuse veel ühest ajast — sellest, mi­da raamatus  nimetatakse kas Eesti ajaks, Pätsu ajaks või „ajaks enne seda, kui venelased sisse tulid”. Sest väikese Leelo ümber on inimesed, kes on kõik sel­lest ajast pärit. Elab veel loo­tus ja elavad mälestused. Teos lõpeb väga kurva uudisega : veetes lõbusalt aega staadionil , saab Leelo isa halva uudise – Helmes saab koju tulla alles 30 aasta pärast...
Stiilinäide
Küll oli mõnus jälle kodus olla! Sirka jooksis meile rõõmsalt vastu ega mõelnudki vanaaegse koera kombel lasta oma südamel õnnest lõhkeda. Kõik oli nii nagu ikka – võib-olla ehk natuke tolmusem kui enne ja toad olid justkui veelgi külmemad kui varem , aga eks vanaisa-vanaema juures olnud ka kangesti soe olemine. [---] 
Ometi olid kõik kohad – nii köök kui ka toad- ilma memmeta natuke teistmoodi. Ja ilma Tuiamita oli Sirka ka kuidagi loid - kui polnud vaja teist eemale trügida, siis ei kippunudki ta nii väga mu nina lakkuma, tegi korra keelega limpsti ja läks oma kotile lesima.
“Näed, tüdu: kõik igatsesid sinu järele ja tundsid sinust puudust: Sirka ja klotsid ja raamatud …ja mina muidugi kõige rohkem!”ütles tata.
Tundsin , kuidas põsed hakkasid heameelest õhetama ja tunnistasin tatale: “Eks memme peaks vist ka varsti tagasi tulema – ma olin vanaisa-vanaema juures päris hea laps. Seal oli natuke igav olla , aga ma peaaegu ei jonninudki…ainult üks kord…või kaks korda …”
“ Ah , kes neid kordi loeb!”vastas tata muigamisi.”Aga memmel läheb natuke aega , enne kui ta koju pääseb.

Šarž