“Kuristik rukkis”- J. D. Salinger (0)

Mia Roshni Mody, 8. b
“ Kuristik rukkis ”- J. D. Salinger
- ”Tahan oma jutustust alustada päevast, millal ma lahkusin Pencey’st…”– lk. 8 Sellega ta juhatab sisse kogu ülejäänud loo. Holden meenutab sanatooriumis päeva, millal juhtus palju sündmusi ja mis on minu arust oluline osa sellest loost.
- “Muide, ma olen lahkunud koolidest ilma, et ma ma õieti oleksin märganudki, et ma sealt lahkun. Aga ega see mulle ei meeldi. Olgu hüvastijätt kurb või olgu ta halb, aga kui ma kusagilt lahkun, siis ma pean teadma, et ma sealt lahkun.” – lk. 10
Holden tahtis leppida kõigiga ära, kellega ta suhtles Penceys. Ta tahtis, et kõik oleks tipp-topp enne, kui ta ära läheb. Ilmselt siis saaks ta aru, et nüüd ongi kõik ja tagasi siia ta enam ei tule.
- “Inimesed arvavad alati, et nad sind päris läbi näevad. Mulle on see üks kama kõik, ainult, et mõnikord tüütab ära, kui mind aina õpetatakse, et peab käituma vastavalt oma eale. Mõnikord ma käitun nii, nagu oleksin ma palju vanem, kui ma olen – see on sulatõsi – aga seda ei märgata kunagi.” – lk. 14
Holden valetas alatihti, et ta on kõvasti vanem. Ma arvan, et see oli seepärast ka, et ta ei tahtnud et teised teda mõistaksid. Ta tahtis olla erinev, teistsugune.
- “Pole kerge olla arg.”- lk. 81
Ma arvan, et Holden mõtles siin selle all seda, et kui sa oled arg, siis sa ei saavuta oma elus paljusid asju. Arad inimesed ei julge suuri tegusid teha, kuna kardavad, et nad ei saa nendega hakkama või neile osututatakse seetõttu liiga suurt tähelepanu. Holdeni arvates oli ka tema ise üsna arg inimene.
- “Neetud raha. Alati peab põrguline su tuju ära rikkuma.” – lk. 101
Holden käitus rahaga tegelikult hooletult. Mulle tundub, et ta ikkagi ei saanud täpselt aru, kust raha tuleb ja et seda pole ilmatult palju ning ei saa kunagi otsa.
- “Kui miski oli muutunud olid see sina ise.” – lk. 107
Holden rääkis oma lapsepõlvest ja sellest, et ta käis peaaegu iga laupäev oma vana klassiga muuseumis ja iga kord oli miski justkui teisiti, ometi polnud muuseum ju ise muutunud.
- “Mõned asjad peaksid jääma , nagu nad on. Pistad nad suurde klaasvitriini ja jätad rahule. Ma tean, et see on võimatu, aga kahju siiski.” –lk. 108
Mulle tundus, et Holden kardab muutusi. Ta oli enne öelnud , et ta ei saa enamasti arugi , et ta oleks lahkunud koolist. Ilmselt seepärast, et ta ei taha jälle uude kooli minna, kus tuleb uuesti ära harjuda.
- “Kui sa teed mõnda asja liiga hästi, siis mõne aja pärast, kui sa ennast ei kontrolli hakkad sa sellega edvistama.” – lk. 111
See seletab minu arust, miks Holdenile ei meeldinud kino ja teater. Näitlejad, kes seal mängisid teadsid, et nad on head ja siis olid filmid ja etendused liiga hästi mängitud ja see Holdenile ei meeldinud. See oleks võlts. (“Kui ma maailmas midagi vihkan, siis see on kino. Ärge seda minu kuuldes mainigegi. lk 7”)
-“Mida teeb surnu lillega? Kõige vähematki….Kõik võisid istuda autodesse, raadio mängima panna ja sõita kusagile kenasse restorani lõunatama – kõik peale Alli.” – lk. 135
“Jumal hoidku, kui keegi ära sureb , ega siis sellepärast ei lakata teda armastamast – eriti, kui ta on tuhat korda parem, kui kõik su tuttavad, kes on alles elus ja puha.” lk. 148
Holden ja ta ema armastasid endiselt sügavalt Holdeni väikest venda Alliet, kes oli ära surnud. Allie oli minu arust Holdeni jaoks väga tähtis olnud, kui Holdenile tundus, et ta hakkab “alla vajuma” siis ta palus Allielt abi. Sellel õhtul, kui Allie ära suri lõi Holden garaaži aknad vihast katki.
- “Teeksin seda hommikust õhtuni. Valvaksin lapsi kuristiku kaldal rukkipõllul. Ma tean, et see on rumal, aga see oleks ainus asi, mida ma tõesti teha tahaksin. Kuigi ma tean, et see on rumal.” lk 149
Siin ongi juttu kuristikust rukkis, Holden räägib sellest oma väikese õe Phoebega. Mulle tundub, et see rumal tunne on mingi muu tunne, mida ta ei oska seletada, ehk on see seotud tema venna kaotamisega.
- “Minuga on see häda, et mulle meeldib, kui kõrvale kaldutakse. See on palju huvitavam.” – lk. 157
Tihti on jutt palju huvitavam ja idee palju parem, kui mõte läheb uitama . Kui sa ümbritsed oma mõttemaailma aiaga, siis sa ei saagi häid ideid, millest tuleksid imelised teod. Sa justkui kardaksid midagi.
Raamat algas sellest, et Holden meenutab sanatooriumis kõike, mis oli temaga juhtunud ning, mis ta sinna viis. Holden oli Penceyst just välja visatud, kuna ta oli kukkunud läbi liiga paljudel eksamitel. Ta polnud väga kurb, kuna ta oli harjunud juba sellega, et teda visati alatihti koolist välja. Ta polnud tegelikult rumal, ta lihtsalt ei viitsinud millegi pärast õppida. Kogu raamatu meeleolu oli sünge ja tegevus jäi minu jaoks natuke segaseks. Selliseid meeldivaid ja toredaid asju jäi seal raamatus justkui väheks. Holden on noor inimene, keda häirib miski, kuid ta ise ei saa aru, mis või et temaga midagi valesti oleks. Nende paari päevaga juhtus temaga väga palju asju, enamasti ebameeldivaid. Minu arust ei saanud inimesed temas väga aru. Ainukesed kes, talle selgelt korda läksid olid ta õde, Phoebe ja väike vend Allie. Ta ütles Phoebele, et ainus asi mida ta teha tahaks oleks rukkipõllul kuristiku kaldal laste valvamine, kus ta püüaks nad kinni, et nad mänguhoos ei kukus üle kalju serva maha. Siit tuleb välja, et ta kellestki ikkagi hoolis , kuigi tal oli endalgi palju probleeme.