Ootused olid Vanemuise väljamüüdud saali sisenedes üsna suured. Olin kindel et etendus pakub meelelahutust ja nalja. Üldiselt ei pidanud ma pettuma, kuigi alati saaks kõik parem olla. Kõige rohkem meeldis mulle näitlejate valik, lavastaja oli osadesse valinud õiged inimesed. Kuigi näitlejaid oli laval vähe, mängisid nad kõik oma rolli väga hästi välja. Häirivaks jäi dekoratsioonide toomine lavale ning ära viimine ja samuti muusikaline pool, see oleks võinud sujuvamalt lavastusse põimuda. Etendus käis ja järsku mõne stseeni vahel tulid mehed mustas lavale ja hakkasid dekoratsioone lavalt ära viima või lavale tooma. Samas arvan, et lavaline kujundus oli hea, nende vahetamine oleks võinud lihtsalt paremini korraldatud olla. Etenduse sõnumiks on ühtehoidvus ja see et tugevate sõprussidemetga suudetakse koos väga palju korda saata ning ennastki ületada. Minu arvates sobib see etendus pigem vanematele. Väga väiksed ei pruugi lihtsalt
29. märtsil 2011. aastal käisin vaatamas etendust "Hind". Näidend, mis on kirjutatud 1968. aastal, pärineb silmapaistva USA näitekirjaniku Arthur Asher Milleri kogumikust. Teoses käsitletakse mitmeid aegumatuid probleeme nagu rikastumine, laostumine, enese staatuse häbenemine ja samas ka upitamine. Esimest vaatust võib käsitleda kui sissejuhatust loole, sest näitlejate Riho Kütsari ja Elina Reinholdi tegevus ja kõne mälestustest ei ole väga haarav, samas kannapöörde toob lavastusse Guido Kanguri tegelaskuju astumine lavale. Too isik kujutab vana mööblikaupmeest, kes osava sõnakasutuse ja miimikaga muudab sügavamõttelise draama lausa komöödiaks. Teise vaatuse ajal lisandub tegevustikku veel Aarne Mägi, kelle vanad meenutused kodust ja tehtud valikutest viivad konfliktini vennaga, Riho Kütsari kehastuses isikuga, mille käigus tuleb ilmsiks nii mõnigi valus saladus. Lavameister Ahto Matt on teinud teosega lihtsalt mõistetavat, kuid samas oskuslikku tööd
alustamiseks lavastuse puhul Miks sa just seda lavastust vaatamas käisid? Mida sa laval nägid ning milliseid mõtteid või tundeid see sinus tekitas? Millised elemendid jäid lavastusest kõige erksamalt meelde? Mis sulle selles lavastuses meeldis ja mis ei meeldinud? Kas sa tahaksid kellegi tööd eraldi välja tuua? Lavastaja, kunstniku, helilooja, lauljate, tantsijate või kellegi teise? Kuidas sulle tundus, et publik üldiselt sellesse lavastusse suhtus? Kas sa leidsid seda lavastust vaadates paralleele mingite teiste lavastuste, muude kunstiteostega või päris eluga? Kellele sa seda lavastust soovitaks ja miks? Arvustus teatrilavastusele nipid Teatriarvustus analüüsib ja tõlgendab laval toimuvat. Sa võid tutvuda lavastuse kavaga, kust saab kasulikku taustainfot. Pealkiri ärgu sisaldagu eitust. Pealkirjas peaks olema aktiivne verb. Ära kasuta ,,on" pealkirjas. Kirjuta juhtlõik
Nõustun Margus Mikomäe kujundliku pildiga etendusest, mis ka mulle endale pähe kippus: lavastus on seotud ronimisega, mida kõrgemale sa ronid, seda rohkem sa näed, aga seda valusam on alla kukkudes. Läbivat rolli lavastuses mängib Freddie Mercury. Tuntud Queeni laulude järgi seatud tantsuline liikumine ei olnud nauditav: Ben(Kristo Viiding) sai end neil hetkedel küll vabaks lasta ning koos temaga koges seda ka publik, kuid isiklikult ma Mercury lavastusse sisse toomist ei nautinud. Freddy Mercuryst sai Beni iidol ja teejuht Londonis, tema võimas hääl oli mehele lohutuseks ja meeldetuletuseks, et kui väga tahta ja püüda on kõik võimalik. Avastus Freddie seksuaalse sättumuse kohta, ja et too(kõike inglaslikku esindav jumalus)on pärit Farrokh Bomi Bulsara Sansibarist, tabas Beni eriti karmilt. Mercury on vahend avamaks peategelase hingeelu, kuid annab etendusele ka omamoodi muusikalise tausta.
videokunstnikuna ja heli-valgustehnika disainerina. Ta on tuntud oma koostööpartneriga Philip Glass ja paljude teiste artistitega, sealhulgas Heiner Müller, Lou Reed, Tom Waits ja Lady Gaga. Tõnu Kaljuste on Eesti koori- ja orkestridirigent. Ta on asutanud Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri, juhatanud mitmeid tunnustatud koore ja orkestreid Euroopas, Austraalias ja Ameerikas ning saanud mitu hinnatud auhinda. Lavastusse kuulusid Arvo Pärdi mitmed tuntud teosed. Üheks nendest oli „Aadama itk“. See on aastal 2009 Arvo Pärdi poolt valminud muusikateos vokaalansamblile, segakoorile ja keelpilliorkestrile. Selle kestus on 24 minutit. Teose tekstiosa autor on püha Silvanus ja seda kantakse ette kirikuslaavi keeles. Teose meloodia tundus kui väljendavat leina, kahetsust ja kaotusvalu. Seal vastandusid jõuline ja lüüriline liikumine ning välisilme oli üsna rikkalik. Teos väljendas Aadama monoloogi.
Etendus hoidis pinget lõpuni üleval sellepärast, et sündmuste arenedes muutus tegevustik selgemaks ja alles lõpus tuli välja tegelaste tihedad sugulussidemed. Samuti olid näitlejad oma osades veenvad ja suutsid tegelaste omapära tõetruult välja mängida. Eriti jäid mulle silma Märt Avandi ja Marta Laane vahelised stseenid, nende lugu tundus viimistletum ja sügavam, samuti suutsid näitlejad hästi tabada karaktereid ning nende lugu lisas lavastusse veidi huumorit. Minu arvates on lavastus üsnagi sügavamõtteline ning materjali jagub nii vaatamiseks kui ka mõtlemiseks. Igaüks võib lavastusest leida mõtlemisainet, mis just teda kõnetab. Lavastuse võtmesõnaks oli kontakt ning mind panigi see mõtlema, kui tähtis on tegelikult kontakt inimeste vahel, inimeste omavaheline suhtlemine ja nende vastastikune mõju. Meie elu põhineb kontaktil nii iseenda kui ka teistega. Kõik saab alguse kontaktist, paneb see ju alguse ka meie elule
Sama aasta veebruaris ja märtsis osales ta teiste Briti Kuningliku Balletikooli lõpetajatega turneel Jaapanis ja Ameerikas. Ta on veel elanud Saksamaal kus ta osales ka telesaates ja seriaalis. Alates 2005. aastast on ta Vanemuise teatri balletiartist. Esinejate tantsuoskus oli väga hea, samuti oli seda ka sümfooniaorkestri oskus. Tuli ette ka ühe tantsija kukkumine, aga ta tuli sellest väga kiiresti välja ja tantsis väga ilusasti edasi. Lavastusse valitud muusika läks väga hästi kokku balletisüzeega. Enne lavastust lugesin läbi lavastuse lühikokkuvõtte, kui see oli läbi loetud oli väga hea jälgida ka balletis toimuvat. Kuna seal ei räägita ongi parem lugeda enne etendust läbi kokkuvõte, muidu ei saa midagi aru sellest, millest seal lavastuses räägitakse. Selleles lavastuses oli kasutatud väga palju erinevaid teoseid P.Tsaikovski loomingust. Heliteosed olid mõningal määral erinevad aga palju oli ka ühist. Kuna
Ooper räägib mustlastüdrukust ja tema elust. Laval hargneb mustlasneiu Carmeni ja talupoisist seersamdi José armastus lugu. Carmen lakkab armastamast José’d ja kingib oma südame härjavõtlejale Escamillole. José ei suuda leppida mõttega, et on Carmeni kaotanud ja tapab ta. Laval oli kasutatud palju efekte ja detaile ning need olid hästi läbi mõeldud. Mulle meeldis kõige rohkem kõrtsikujundus, sest seal oli kasutatud väga palju pisidetailile. Need aitasid mul paremini lavastusse sisse elada ja selle ajastu eluolu paremini ette kujutada. Näitlejate kostüümid olid väga täpselt ja ajastutruult disainitud. Mõne kostüümi puhul oli küll väikseid möödapanekuid kanga värvide suhtes, kuid siiski oli näha, et on nähtud palju vaeva. Kuna olen palju kokku puutunud soengute ja meigi tegemisega, märkasin, et ka need on väga detailselt järgi tehtud. Eriti meeldis mulle pearättide kasutamine soengutes, sest see tundus väga õige selle ajastu kohta.
Kindlasti mängib mingit rolli see, kellel lavastuse perioodil aega on ning kes osasse oma olemuselt (ja välimuselt) sobivad. Mõnikord on kindlalt teada, millist näitlejat mingisse rolli tahaks. Lavastaja töö näitlejatega saab alguse esimeses proovis, kui lavastaja seletab näitlejatele oma esialgset nägemust tulevasest lavastusest ning laseb näitlejatel näidendi teksti ette lugeda (või loeb selle ise ette). Prooviperioodil saavad näitlejad ise arvamust avaldada, valida lavastusse muusikat, pakkuda välja omapoolseid ideid jne. Kui näitlejatele jääb midagi arusaamatuks, tekib ummik vm, saavad nad lavastajaga koos arutada probleemi üle ning analüüsida tegelasi, lugu tervikuna. Noormets loodab väga trupi peale, et koos teha ja rääkida, arutada, hakata koos kirjutama ja koos seda siis lõpuks mängida. Lavastuses "Üks mees: Roheline" oli see samamoodi loeti erinevaid muinasjutte, istuti muuseumis, suitsuruumis ja vaadati
"Mis juhtus Andres Lapeteusega", 1966 "Varastati Vana Toomas", 1970 "Tants aurukatla ümber" "Tavatu lugu", 1973 "Indrek", 1975 "Puud olid...", 1985 "Vana mees tahab koju", 1991 Rahva seas kogus ta populaarsust mängides "Kevades"(1969), "Suves"(1976) ja "Sügises"(1990) kellamees Liblet ning 14 hooaega kingsepp Johannest seriaalis "Õnne 13". Kiisa teatrinäitleja tööst oli möödas umbes 30 aastat, kui Eino Baskin tõi ta 1983. aastal Vanalinnastuudio lavale, mängima Endrik Kerge lavastusse "Anekdoot". Kohe järgnes ka Lisl Lindau kutse, ning Kaljo Kiisast sai tollase eesti teatri olulise näitlejanna partner duetis "Dzinnimäng" (1984). 1992. aastal pälvis ta meesnäitleja aastapreemia osade eest etendustes "Põgenemine" ja "Mu süda on mägedes". Lisaks näitleja ja rezissööritööle oli Kaljo Kiisk ka Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) Keskkomitee liige, Eesti NSV Ülemnõukogu saadik aastatel 1980-1990, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige 1985
6) Boksimine – ainult et reaalselt ei löö/puutu. Distantsilt. o Making the body expressive Mängud/harjutused, et osaline hakkaks ise oma ideid edasi andma/esitlema. 1) Loomad. Füüsiliselt pead esitlema ühte looma. Eesmärk, et inimesed, kes ei ole harjunud end läbi oma keha väljendama, peaksid seda tegema. o The theatre as langauge Kolm eri võimalust, kuidas vaataja saaks sekkuda lavastusse: “Kohapealne dramaturgia” Ilma vaataja “füüsilise” osaluseta laval. Vaatajad pakuvad välja loo (mis on neile igapäevane), näitlejad improviseerivad kuni kriisi/otsustava punktini. Küsitakse publikult võimalikke lahendusi. Kõik mängitakse ette
Nende suhe on lavastuses oluline, kuid selle keerdpunkte kujutatakse möödaminnes. Kui saabub Dill, tegeleb Jem suurte poiste asjadega ning Nirksilm ja Dill jäävad kahekesi. Jemi ja Nirksilma ühendab veel see, et nende ema on surnud ja see on neile traumeeriv, eriti kui proua Dubois neile sel teemal nähvab. See on teema, millest nad ei taha isegi oma isaga rääkida, sest nad ei taha, et isal oleks sama kurb ja valus kui neil. Nende ema lisamine lavastusse lõi lastele lisaks veel ühe psühholoogise taseme, millega loodi lapsepõlve maailma lõbususele ka tõsisem külg. Jem on jalgrattaga poisiklutt, kellel on seljas hallikas karumõmmiga kampsun, pruunid ruudulised kolmveerandpüksid, valged põlvikud ja poolde säärde nööritud saapad. Jemi kehastab Andres Mähar, kes on tabavalt üle võtnud uhke suure venna rolli. Jem peab ennast vanemaks, kui ta tegelikult on ja leiab, et peab oma õeraasu piisaval määral
Muidugi jätkub ka uuenduste liin, näiteks Karlheinz Stockhauseni „Arlekiin“ 1976 tantsiva klarnetisti jaoks. Edasi aga pigem traditsiooniline ooper uuel tasandil, grandioosne tsükkel Licht (Valgus), mis koosneb seitsmest ooperist, esimesena valmis Donnerstag (Neljapäev; 1981), aga ka seal olulisel kohal näitlevad instrumentalistid. Beriol valmib 1984 ooper Un re ascolto (Kuningas kuulatab), tegevus- ja kuuldedraama. Kuningas on lavastaja, kes valib lauljaid uude lavastusse. Olivier Messiaen (1908-1992) kirjutab 1980. aastatel oma ainsa ooperi Saint Francois d'Assisi (Püha Franciscus Assisist), valmis 1983. Kestab umbes neli tundi, koosseisus on 7 solisti, 150 koorilauljat ja 120 orkestranti. Ameerika minimalism. 1970. aastatel kerkib esile minimalism (minimal music), see jõuab ka muusikateatirsse. Philip Glass (s. 1937), Satyagraha 1980 – episoodid Mahatma Gandhi elust, tekst sanskriti keeles. Satyagraha – tõele andumine. John Adams (s
Näidend on teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Kõik näidendid kokku moodustavad näitekirjanduse ehk draamakirjanduse ehk dramaatika. Lavastus on kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti ikka näidendi tõlgendus, see tähendab iseseisev kunstiteos. Kui näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, siis remargid tuleb tõlkida sõnadest hääletooni, zestidesse, lavakujundusse, muusikasse. Draamatekst jätab alati ka tõlgendamisruumi ja kaasaloomisvabadust nii lavastajale, näitlejatele kui ka kunstnikule. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on kõikide etenduste muutumatu ühisosa. Etendus on lavastuse ühekordne esitamine. Iga etendus on ainukordne ja kaduv. 9
Näidend on teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Kõik näidendid kokku moodustavad näitekirjanduse ehk draamakirjanduse ehk dramaatika. Lavastus on kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti ikka näidendi tõlgendus, see tähendab iseseisev kunstiteos. Kui näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, siis remargid tuleb tõlkida sõnadest hääletooni, zestidesse, lavakujundusse, muusikasse. Draamatekst jätab alati ka tõlgendamisruumi ja kaasaloomisvabadust nii lavastajale, näitlejatele kui ka kunstnikule. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on kõikide etenduste muutumatu ühisosa. Etendus on lavastuse ühekordne esitamine. Iga etendus on ainukordne ja kaduv. 9
dramaturgia on lavateose lavastamisteooria, filmide alus, on seotud pigem lavastamise kui proosaga. Olulised dramateerimised. Lavastus teatris kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti näidendi tõlgendus, seega iseseisev kunstiteos. Näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, aga remargid tuleb sõnaliselt kujult üle kanda hääletooni, zestidesse, lavakujundusse, muusikasse. Draamatekst jätab alati ka tõlgendamisruumi & kaasaloomisvabadust nii lavastajale, näitlejatele kui ka kunstnikule. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on selle kõikide etenduste muutumatu ühisosa. (wiki) Dramaturgy is the art of dramatic composition and the representation of the main elements of drama on the stage
dramaturgia on lavateose lavastamisteooria, filmide alus, on seotud pigem lavastamise kui proosaga. Olulised dramateerimised. Lavastus teatris kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti näidendi tõlgendus, seega iseseisev kunstiteos. Näidendi tegelaste kõne saab otseselt sõnadena lavastusse üle kanda, aga remargid tuleb sõnaliselt kujult üle kanda hääletooni, zestidesse, lavakujundusse, muusikasse. Draamatekst jätab alati ka tõlgendamisruumi & kaasaloomisvabadust nii lavastajale, näitlejatele kui ka kunstnikule. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal. Lavastus on selle kõikide etenduste muutumatu ühisosa. (wiki)
aa energeetika, esoteerika uurimine. Millist mõju avaldab näitleja kohalolu. Uuriti seda, mis on vähem seotud semiootikaga, s.o fenomenoloogiat, teatrile ainuomast. Teiselt poolt seob teatrit meedia ja filmiga protsessuaalsus. Lavastuse, filmi tegemine on kollektiivne töö. Teatri vastuvõtt on samuti kollektiivne. Inimtegevuse matkimine elava inimese keha abil, mis muutub osaks kunstiteosest. 21. sajandi teatris kasutatakse filmi, fotot ja videot. Video- ja fotoprojektsiooni sulatamine lavastusse nii, et see ei hävitaks näitleja loomingut, on väga raske. Teatrietenduse salvestamine ühest vaatepunktist filmiva kaameraga pole enam sama kunstiteos. Teatri populariseerimiseks ja jäädvustamiseks kasutatakse osaliselt filmi- ja osaliselt teatriesteetikat. Võib teha spetsiaalse etenduse. Teatriteadus on interdistsiplinaarne, seotud sotsioloogia, semiootika, psühholoogiaga. Angloameerika maades õpetatakse teatriteadust teatrikoolides, Euroopas aga ülikoolides, alates 1992
Edasi aga pigem traditsiooniline ooper uuel tasandil, grandioosne tsükkel Licht (Valgus), mis koosneb seitsmest ooperist, esimesena valmis Donnerstag (Neljapäev; 1981), aga ka seal olulisel kohal näitlevad instrumentalistid. 20 Beriol valmib 1984 ooper Un re ascolto (Kuningas kuulatab), tegevus- ja kuuldedraama. Kuningas on lavastaja, kes valib lauljaid uude lavastusse. Olivier Messiaen (1908-1992) kirjutab 1980. aastatel oma ainsa ooperi Saint Francois d'Assisi (Püha Franciscus Assisist), valmis 1983. Kestab umbes neli tundi, koosseisus on 7 solisti, 150 koorilauljat ja 120 orkestranti. 13. 1970. aastad. Ligeti anti-anti-ooper “Le grand macabre”. Artikkel (Helsingis, 1990) Ligeti armastav virtuoosust. Nimetab “Vikatimeest” (ja mõningaid teisi omi teoseid) kõrgvirtuooseteks. Kasutab ooperis iroonilisi tsitaate. Ligetile ei meeldi elektroonmuusika
kardinaalne (st lineaarsete transformatsioonideni üheselt määratletud) kasulikkusefunktsioon. Selline kasulikkusefunktsioon annaks eelistatumale alternatiivile alati kõrgema kasulikkusehinnangu. Selline käsitlusviis on rakendatav otsustamise standardülesannete (väike arv vaatlusaluseid valikuvariante ja väliskeskkonna seisundeid) lahendamisel. - Näide: Lavastusse otsitakse näitlejat. Vaatluse alla on jäänud kolm äärmiselt eriilmelist kandidaati, kelle hulgast peaks parima valima. A ja B võrdluses antakse eelistus A-le, B ja C võrdluses B-le ning A ja C võrdluses C-le. Eelistuste kogum on vastuoluline, mistõttu ei ole võimalik välja tuua parimat valikut. Selline olukord tekib paljukomponendilise eesmärksüsteemi korral, kui erinevate paaride
annaabi.ee 
