Retsensioon A. Miller "Hind" (0)

Retsensioon
„Hind“
29. märtsil 2011. aastal käisin vaatamas etendust “Hind“. Näidend, mis on kirjutatud 1968. aastal, pärineb silmapaistva USA näitekirjaniku Arthur Asher Milleri kogumikust. Teoses käsitletakse mitmeid aegumatuid probleeme nagu rikastumine, laostumine , enese staatuse häbenemine ja samas ka upitamine. Esimest vaatust võib käsitleda kui sissejuhatust loole, sest näitlejate Riho Kütsari ja Elina Reinholdi tegevus ja kõne mälestustest ei ole väga haarav , samas kannapöörde toob lavastusse Guido Kanguri tegelaskuju astumine lavale. Too isik kujutab vana mööblikaupmeest, kes osava sõnakasutuse ja miimikaga muudab sügavamõttelise draama lausa komöödiaks. Teise vaatuse ajal lisandub tegevustikku veel Aarne Mägi, kelle vanad meenutused kodust ja tehtud valikutest viivad konfliktini vennaga, Riho Kütsari kehastuses isikuga , mille käigus tuleb ilmsiks nii mõnigi valus saladus .
Lavameister Ahto Matt on teinud teosega lihtsalt mõistetavat, kuid samas oskuslikku tööd. Ainsaks lavakujunduseks võetud antiikne mööbel pärineks justkui poole sajandi tagusest ajast, mis lisab teosele õige jume. Omapärane on aga lahendus, et enamik rõhust suunatakse ühele isikule, kes pealegi vaid kõrvalosa mängib Gregory Solomonile Guido Kanguri kehastuses. Kui ülejäänud tõmbavad tähelepanu sügavamõttelise teksti ning mõistliku häälevaljusega, siis tema on sellele totaalne vastand muutliku meele ja lapselike rõõmukilgetega, rääkides libedakeelset mööbliostja teksti, milles peitub tihti ka publikus naerupahvakaid tekitav huumor.
Näitlejad kannavad rolle välja filigraanselt. Emotsioone ja liigutusi jälgides tekib tunne, et see kõik toimubki päriselt, sest kõigile sõnadele reageeritakse nähtava žestiga. Ka üksteise arvestamine on kõrgtasemel, eriti paistab seda välja Riho Kütsari ja Aarne Mäe konflikti hetkel, mil viimane neist astub piisavalt palju tagasi, et võimaldada esimesel justkui hakata kallale tulema, kuid viimasel hetkel on tal piisavalt ruumi hoopis lava tahaossa rahunema minna. Parima individuaalrolli mängib välja aga Guido Kangur, kes püsivalt kuulamata vestluskaaslasi, peab maha humoorikaid monolooge, mille võlu peitub tihti ka rääkija emotsioonides ja kehakeeles.
Muusikalise kujunduse poole pealt kasutati ajastule vastavat muusikat, mida kujundlikult mängis vana mööbli hulka kuuluv grammofon . Seda kasutati küll vähe, ainult alguses ja lõpus, kuid see-eest tõi see taaskord juurde humoorika seiga.
Ka eriefektide puhul kehtis sama. Iga kord, kui keegi sügavamasse mõttesse langes, vähenes valguse eredus ja üpriski humoorikas oli jälgida, kuidas mitmel korral vaid ühe repliigiga see nostalgiamull puruks torgati ja isik tagasi olevikku toodi. Lisaks kasutati ka lavasuitsu, mis ilmestas suitsetajast mööblikaupmehe lavale tulekut.
Üks parimaid etendusi, mida olen näinud. Hoolimata dramaatilisest põhiteemast anti seda edasi läbi huumori, mis omakorda muutis näidendi nauditavaks. Ka muhedad ja rollis püsivad näitlejad aitasid väga hästi kaasa publikule meeldiva elamuse andmises. Usun, et just taoliste meistriteoste pärast inimesed käivadki teatris!