eraldi roo- või sulejupist. See on asetatud eemaldatud südamikuga männi- või lepapuust torusse, mille peal on sõrmeavad. Saavutamaks paremat heli, on puhumisotsa tihendatud vaha või vaiguga. Teise võimalusena hoiab mängija oma keelt õhukindlalt pilliotsal ees. Roopilli mängisid nii karjased kui ka vanemad mehed valdavalt meelelahutuseks. Poistel, kel oli oov õppida torupilli, soovitati enne roopillimäng selgeks saada. Mängiti tantsu- ja lauluviise, samuti erilisi kiireid kaunistuste ja trioolidega palu. Kasutatud allikad: http://www.folk.ee/kultuurilaegas/et/aa_index/rp_pillid_ja_muusika/rp_rahvapillid/rp_puhkpillid/rp _klarnet/Roopill Raamat ,,Eesti rahvapillid"
sajandisse. hiiu kandle taolise pilli mängijast umbes aastast 1350. Torupill koosneb neljast põhiosast: Nahast õhukotist,Õhupuhumistorust,Mänguvilest,Bassvilest Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale võib olla mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad (näiteks kitse, lamba, lehma, sea jt.).Õhupuhumistorust puhutakse kotti õhku juurde. Mänguvilel mängitakse tantsu- või lauluviise.. Bassvile annab ühtlast pikka bassiheli, mida nimetatakse burdooniks. Suurtel torupillidel on mitu bassivilet ja mänguvilet. Erinevaid torupilli liike on enam kui tosina jagu. Kõigil neil on erinev ehitus, heli ja ajalugu. Kuigi torupillide päritolu ei ole päris kindel on päritolupiirkonnaks peetud Iraani ja Indiat. Eestisse jõudis torupill 15.16. sajandi paiku.
Organum koosnes gregooriuse laulust ja ühest või mitmest saatehäälest. Motett algselt kujutas endast kirikumuusika vormi, milles alumine hääl oli laenatud gregooriuse laulust ning selle kohale lisandusid uute tekstidega uued hääled. Enne 13.sajandi keskpaika kirja pandud muusika oli mõeldud ainult laulmiseks, pille mängiti aga peamiselt laulu saateks. Üks traditsiooniline pillimuusika liik on alati olnud tantsumuusika, ent seltskondades võidi ka lauluviise pillidel mängida. Minu jaoks kõige huvitavam pill keskajal oli rataslüüra, kuna tema keeled pani kõlama vändaga pööratav ratas. Portatiiv on veel üks pill, mis mulle huvi pakub, sest seda mängiti ühe käega ainult.
trubaduurideks (Lõuna – Prantsusmaal) või truväärideks (Põhja – Prantsusmaa). Saksamaal ja Austrias nimetati neid minnesingeriteks. Rüütlilaulikud olid enamasti kõrgemast seisusest, nende hulgas oli kuningaid, hertsogeid, krahve ja kõrgvaimulikke. Laulikute hulgas oli ka naisi. Pillid keskajal. Väga oluline osa tänapäeva pillidest on idamaist päritolu. Üks traditsiooniline pillimuusika liik on alati olnud tantsumuusika, ent seltskondades võidi ka lauluviise pillidel mängida. OREL – esimesed teated 9. ja 10. sajandist Keelpillidest – FIIDEL, REBEKK, HARF, LAUTORATASLÜÜRA. 1 Puhkpillid – TORUPILL, FLÖÖDID, Šalmei. Löökpillid- TRUMMID, TALDRIKUD, KELLAD, KASTANJETID, KÄRISTID jm. Keskaja inimese mõttemaailm. Pahed. Keskaja inimest kummitas patt, 12. sajandil oli neid seitse- uhkus, ihnus, liigsöömine, lihahimu, viha, kadedus, laiskus
klaverile, solistidele, koorile ja tantsijatele. Teksti aluseks on Baieri Benediktbeurni kloostrist leitud samanimeline käsikiri, mis pärineb 13. sajandist. See on keskaegsete rändnäitlejate, üliõpilaste, rändvaimulike ja linnakodanike luule- ehk laulu- kogumik, mis sisaldab peamiselt vulgaarladina (mittekirjandusliku ladina) keeles armu- ja joogilaule ning võimumeeste ja vaimulike vastu suunatud pilkelaule. Orff valis sealt oma teose jaoks üle 20 teksti (lauluviise keskajal üles ei kirjutatud). ,,Carmina Burana" koosneb kolmest osast pealkirjadega ,,Kevad", ,,Kõrtsis" ja ,,Armastusest". Teost raamib koorinumber ,,O, Fortuna" (,,Oo, saatus"), kujutades katkematult pöörlevat fortuunaratast, mida ühelt poolt pöörab ingel, teiselt poolt kurat. ,,Catulli Carmina" (,,Catulluse laulud") on loodud solistidele, koorile, tantsijatele, neljale klaverile ja löökpillidele ning selle aluseks on Rooma poeedi Caius Valerius Catulluse värsid
13. sajandil kasvas organumist välja uus muusikaliik - motett. Ka siin on aluseks enamasti gregooriuse laul. Ülemised hääled on aga uute sõnadega, iga hääl erineva tekstiga ning isegi iga hääl erinevas keeles. Kõlaks nagu mitu laulu üheaegselt (polüfoonia). 16. Milleks kasutati pillimuusikat enne 13. sajandit? (vt õ lk 36) Enne 13. sajandi keskpaika kirja pandud muusika oli mõeldud ainult laulmiseks. Pille mängiti peamiselt laulu saateks. Seltskondades võidi ka lauluviise pillidel mängida, kuid spetsiaalselt pillidele kirjutatud muusikat enne 16. sajandit praktiliselt ei olnud. 17. Nimeta kolm keskaegset pilli (va löökpillid) Harf, rebekk, lauto / või siis: fiidel, psalteerium, rataslüüra, torupill, šalmei
Algselt kujutas kirikumuusika vormi, milles alumine hääl oli Gregooriuse laulust laenatud ning selle kohale lisati uute tekstidega uued hääled. 13 saj lõpuks sai motetist haritlaste seltskonnalaul, seda tema keerukuse tõttu. Need motetid võisid olla nii vaimulikud kui ilmalikud. Keskaja pillid Enne 13 saj kirja pandud muusika oli mõeldud ainult laulmiseks. Pille mängiti väljaspool kirikut ja laulu saateks. Tuntuim pillimuusika liik on tantsumuusika, ent mängiti ka lauluviise Kirikuorel- esimesed teated 9-10 saj Hiljem kasutati suurte orelite kõrvalt väikemaid teisaldatavaid positiive ning ühe käega mängitavaid portatiive. Keelpillid: poogenpillid- riidel, rebekk. Näppepillid: harf. Puhkpillid: torupill, flöödid. Löökpillid: trummis, kastanjetid, taldrikud. Pillid: portatiivid, positiivid, fiidlid, rebekid, harfid, psalpteeriumid, rataslüürad, torupillid, flöödid, trompetite eelkäijad, tromboonide eelkäijad, trummid, taldrikud, kastanjetid, käristid
11. Iseloomusta motetti, millal kujunes ja miks kirik sellesse taunivalt suhtus? Kujunes 13. sajandil. Lisaks mitmehäälsusele on seal mitu paralleelselt kõlavat teksti. See muutus kiriku jaoks liiga keeruliseks ja sellest sai seltskonnalaul. 12. Mis iseloomustab pillimuusikat keskajal? Pille mängiti väljaspool kirikut laulude saateks. Traditsiooniline pillimuusika liik oli tantsumuusika, aga seltskondades võidi ka lauluviise pillidel mängida. 13. sajandist kasutati neid mitmehäälses kirikumuusikas. Esimesed teated orelist on 9. ja 10. sajandist. Kasutati ka mitmesuguseid keelpille. 13. Nimeta vähemalt 4 keskajale iseloomulikku pilli. Fiidel, rebekk, portatiiv, positiiv. 14. Miks teame keskaja ilmalikust vähem kui vaimulikust? Ilmalik muusika levis suulisel teel, liturgilisi tekste ja laule kirjutati vaimulike poolt üles. 15. Nimeta vanim vagandiluule kogu, mis seni leitud. 16
sajandil. Noodikirja arengule andis tõuke trükipressi leiutamine (1404 Guttenberg). Noodijoonte süsteemi ja silpnimetused leiutas 11. sajandil keskaja tähtsamaid muusikateoreetikuid Guido Arezzost. 9. 12. sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop. Muusikud Kaks tähtsat inimest varakristlikus muusikas olid Milano piiskop Ambrosius ja paavst Gregorius Suur. Ambrosius oli suur laulumees. Ta kogus lauluviise ja pani neid kirja. Gregorius Suur jätkas pärast Ambrosiuse surma tema tööd, aga kohendas ja parandas leitud viise. Kui ta suri, siis jäi kirikumuusika tükiks ajaks algtasemele. Keskaja muusika jaguneb kolmeks: 1) kirikumuusika e vaimulik muusika; 2) õukonnamuusika. ilmalik; 3) rahvamuusika. Kirikumuusika oli alati ühehäälne ja saateta. Kirikumuusikas eristati kahte põhilist laulmisviisi: 1) psalmoodia e palvelaulude laulmine kindla teksti järgi ja see pärines
imelikuna, isegi igavana. Kogu aeg kordub üks ja sama viis. Regilaul ei ole selline laul ega muusika, millega me tavaliselt oleme harjunud. Regilaul polegi mõeldud kuulamise jaoks. Seda laulavad lauljad iseendile, mitte kuulajatele. Sellepärast on regilaulu kuulamine raskem kui kaasalaulmine. Ühes laulureas on regilaulus peaaegu alati 8 silpi. Regilaule on tuhandeid, kuid nad kõik on ehitatud ühtemoodi. Seetõttu on neid väga kerge meeles pidada ja laulda. Lauluviise on palju, kuid igal viisil saab laulda isesuguste sõnadega. Nii võib hea laulja laulda kõik oma laulud ühel ja samal viisil, mis talle kõige enam meeldib. Laulu sõnad valitakse nii, et nende algused võimalikult ühtmoodi kõlaksid. Nii hakkab laul kõlama ja jääb paremini meelde ka. Õige laulumõnu tuleb siis, kui kuhugi kiiret ei ole. Seetõttu, mida laiemaks oskab eeslaulja laulu ehitada, seda parem laulja ta on
Torupill Torupill koosneb neljast põhiosast: * Nahast õhukotist * Õhupuhumistorust * Mänguvilest * Bassvilest Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale võib olla mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad (näiteks kitse, lamba, lehma, sea jt.) Õhupuhumistorust puhutakse kotti õhku juurde. Mänguvilel mängitakse tantsu- või lauluviise. Bassvile annab ühtlast pikka bassiheli, mida nimetatakse burdooniks (prantsuse keeles bourdon). Suurtel torupillidel on mitu bassivilet ja mänguvilet. Erinevaid torupilli liike on enam kui tosina jagu. Kõigil neil on erinev ehitus, heli ja ajalugu. Kuigi torupillide päritolu ei ole päris kindel on päritolupiirkonnaks peetud Iraani ja Indiat. Eestisse jõudis torupill 15.16. sajandi paiku. Moldpill
Kõige võluvam ja nüanssiderohkem on kandle piano-sfäär. Torupill Torupill koosneb neljast põhiosast: 'Nahast õhukotist 'Õhupuhumistorust ' Mänguvilest ' Bassvilest Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale võib olla mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad (näiteks kitse, lamba, lehma, sea jt.) Õhupuhumistorust puhutakse kotti õhku juurde. Mänguvilel mängitakse tantsu- või lauluviise. Bassvile annab ühtlast pikka bassiheli, mida nimetatakse burdooniks (prantsuse keeles bourdon). Suurtel torupillidel on mitu bassivilet ja mänguvilet. Erinevaid torupilli liike on enam kui tosina jagu. Kõigil neil on erinev ehitus, heli ja ajalugu. Kuigi torupillide päritolu ei ole päris kindel on päritolupiirkonnaks peetud Iraani ja Indiat. Eestisse jõudis torupill 15.16. sajandi paiku. Moldpill Moldpill on vibupoognaga mängitav moldja kõlakasti ning pügalalise sõrmlauaga pill
Pillid 19. Mis päritolu on tänapäeva Euroopas kasutatavatel pillidel? Tänapäeval kasutusel olevatel pillidel on idamaine päritolu: nende eelkäija jõudsid Lääne-Euroopasse kas Bütsantsist või araabia kultuurist läbi Põhja-Aafrika ja Hispaania. 20. Missugust muusikat mängiti keskajal pillidega? Pille mängiti peamiselt laulu saateks. Üks traditsiooniline pillimuusika liik on olnud tantsumuusika, ent seltskondades võidi ka lauluviise pillidel mängida. 21. Oska nimetada ja piltide järgi ära tunda keskajal kasutatavaid oreleid ning keel-, puhk ja löökpillide rühma kuuluvaid pille. Keskajal kasutatavad orelid positiivid, portatiivid. Keelpillid fiidel, rebekk Näppepillid harf, lauto, psalteerium, rataslüüra Puhkpillid torupill, salmei Löökpillid trummid, taldrikud, kellad, kastanjetid Muusikateooria keskajal 22. Muusika koolisüsteemis
sajandil kodunenud. Esimesed kirjalikud andmed on 16. sajandist. Torupill koosneb neljast põhiosast: o Nahast õhukotist seda hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale on mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad; näiteks kitse, lehma, lamba, sea jt. o Õhupuhumistorust selle kaudu puhutakse kotti õhku juurde. o Mänguvilest sellega mängitakse tantsu või lauluviise. o Bassvilest annab ühtlast pikka bassiheli, mida nimetatakse burdooniks. Suurtel torupillidel on mitu bassivilet ja mänguvilet. Torupilli kasutati nii pidudel kui muudel rahvakogunemistel. On üleskirjutisi, kus nimetatakse, et torupilli kasutati põllul väsinud tööliste ergutamiseks. Torupillimängijatele olid määratud mõisas isegi nii nimetatud torupillipäevad, mil nad pidid põllul töölisi oma mänguga ergutama.
Siis polnud alumine hääl enam tingimata seotud gregoriuse koraaliga ja ülahäältes esines tihti korraga nii ladina- kui ka prantsusekeelseid tekste, mis võisid olla nii vaimulikud kui ka ilmalikud. Pillid keskajal Enne 13. sajandi keskpaika kirja pandud muusika oli mõeldud laulmiseks, pille mängiti aga (eriti väljapool kirikut) peamiselt laulu saateks. Üks traditsiooniline pillimuusika liik on alati olnud tantsumuusika, ent seltskondades võidi ka lauluviise pillidel mängida. 13. sajandist on dokumenteeritud mitmesuguste pillide kasutamine mitmehäälses kirikumuusikas, kuid ilmselt oli see levinud varemgi. Esimesed teated kirikuorelitest on pärit 9. Ja 10. sajandist, kristliku Euroopa esimese oreli olevat Frandi kuningas Pippin Lühike 757. aastal saanud kingitusena Bütsantsist. Hiljem on Euroopas orelite kõrval kasutatud väga palju ka
põhios a st: · Naha st õhukotist · Õhupuh u mi storu st · Mänguvile st · Bas svile st Naha st õhukotti hoiab pillime e s kaenla all ja surub se alt küünarnukiga vajutad e s õhku välja. Õhukoti materjale võib olla mitm eid: kõig e tavalise m a d on lähiümbru s e loom a d e nahad (näitek s kitse , lamba , leh m a , se a jt.) Õhupuh u mi storu st puhutak s e kotti õhku juurd e. Mänguvilel män gitaks e tantsu või lauluviise. Bas svile annab ühtlast pikka bas sih eli, mida nim etatak s e burdo onik s (prantsu s e ke el e s bourdon). Suurtel torupillidel on mitu bassivilet ja mänguvilet. Lõõtspill on vaba ehk läbilööva ke el e g a (ke el e üks ots on kinnitatud ja teine lahtine) vabad e aerofonid e (st pillikorpus ei piira võnkuvat õhus a m m a s t ) rühma kuuluv kaas a s k a ntav muu sikariist
tekkepaigaks. On ilmne, et kõigis Virumaa kihelkondades olid tuntud kõik regilaulu põhiliigid - töö- ja tavandilaulud, hälli-, laste- ja mängulaulud, lüürika ja lüroeepika, sõltumata sellest, kui palju neid ühelt või teiselt poolt kirja on pandud. Meieni säilinud laulutekstid on valdavalt hilisemad, vanemaiski laulusõnades on aegade jooksul toimunud palju muudatusi. Kõige kauem püsisid regilaulud Jõhvi kihelkonnas. Siit on kirja pandud rohkem lauluviise kui ülejäänud Ida-Virumaa kihelkondadest kokku. Ida-Virumaa regiviisid esindavad Põhja-Eesti laulutraditsiooni, mille tsentrum ulatub vanemate nähtuste osas Ida-Virumaalt Kodavereni, lääne pool Jõelähtmeni haarates ka Järvamaa ja jätkudes Lääne-Eesti lõunapoolsemail aladel ning saartel. 13 KASUTATUD KIRJANDUS G. Ränk, Vana eesti rahvas ja kultuur. I. Manninen, Etnograafiline sõnastik, Tallinn, 1993. K
Koor sai kaasa laulda ka sõnu teadmata. Värsirea kordamise ajal ei tarvitsenud eeslaulja kaasa laulda, sel ajal sai ta meelde tuletada või välja mõelda järgmist värssi. Laulmine oli oluline mitmete maagiliste toimingute juures, sest lauldud sõnadele omistati teistsugust mõju, kui kõneldud sõnadele. Laulmine võimaldas teksti valjusti, sisendavalt ja meeldejäävalt esitada ning pakkus ka meelelahutust. Lauldi ka pilli saatel, mis omakorda mõjutas lauluviise. Levinumad saatepillid olid kannel ja lõõtspill. Eesti regilaulude viisid on kujunenud tihedas seoses tekstiga, järgivad teksti ülesehitust ning lause meloodiat. Viisile ei pööratud eraldi tähelepanu, selle kohta öeldi toon, mõnu, hääl vms. Et lauliku peatähelepanu oli teksti taasloomisel, ei võinud viis olla tema jaoks liiga keeruline, see pidi tulema nagu iseenesest. Viisi heliulatus on väike. Vanemad regiviisid põhinevad kolmel-neljal heliastmel
Kreek oli suur piibumees. Tal oli kõvera pitsiga piip alati suus. Klassi tulles võttis ta ukse vahel piibu pihku ja istus laua taha. Tunni keskel pani ta piibu põuetaskusse. Klassist lahkudes pani ta uksest väljudes jällegi piibu suhu. Ta rääkis, et arst soovitanud tal suitsetada, et hoiduda rasvumisest." Madis Oviir meenutab: ,,Kreek jutustas õpilastele, kuidas tema Peterburi konservatooriumis käies suvevaheaegadel mööda Läänemaad ringi rändas ja inimeste käest lauluviise korjas. "Oli neid, kes laulsid ja lasksid ka kirja panna, aga oli ka neid, kes oskasid vanu viise, aga ühegi asjaga ei meelitanud neid suud laulmiseks lahti tegema." Need Kreegi jutustatud seigad olid huvitavad ja õpilased kuulasid neid kiindunult. See muidugi omakorda tiivustas õpilasi oma kodu ümbrusest korjama, õigem kuulama ja meelde jätma. Aga paljudel õpilastel siit- sealt olid viisid ja laulud juba "loomu poolest suus ja südames", sest nad pärinesid
koos (nt salmi kaks viimast rida või kahe- kuni neljarealine refrään. · Lauludel oli kindlam tekst, vähenenud oli improvisatsiooni osa. Nõnda pidi teadma sõnu, et enam-vähem korraga alustada ja lõpetada. Seetõttu tulid kasutusele käsikirjalised laulikud, hakkasid levima trükitud laulikud. Laulikute abil kinnistusid kindlakujulised tekstid, viisid ja vahel ka autorite nimed. · Lauldi ka pilli saatel, mis omakorda mõjutas lauluviise. Levinumad saatepillid olid kannel ja lõõtspill. · Kui regilaul oli rahvaluule kogumise ajal jäänud rohkem naiste alaks, siis uuemaid laule laulsid tihtipeale mehed.Nende esituses oli sageli tunda bravuurset, reibast laadi ja humoorikat suhtumist. 12.5. Uuemate laulude suhted teiste rahvaste lauludegaUuemad rahvalaulud on suurelt jaolt laenulised, neid võeti üle naabrite ja kaugemate rahvastega suheldes. Kaugemalt saadi mõjutusi eesti soldatite ning meremeeste kaudu.
annaabi.ee 
