Keskaeg (0)

Keskaeg
Gregooriuse laul on rooma katoliku kiriku ühehäälne ladinakeelne saateta liturgiline laul. Laulu rütm lähtub loomuliku kõne rütmist ning seetõttu taktimõõt puudub. Gregooriuselaulus on alati peamised tekst ja sõnum. Gregorius I juhtis läänekiriku ühendamispoliitikat ja võttis kasutusele uue liturgiakorralduse, mis aegapidi juurdus kogu Lääne-Euroopas. Eelkõige ühtlustas ta liturgilised tekstid, mis said ühtse lääne kirikulaulu ehk gregooriuse laulu aluseks.
Missa on igapäevane peamine jumalateenistus, mille ülesehitus on keerulisem ja mis on seotud mitmete rituaalidega. Missa ülesehitus on põhijoontes sama nii roomakatoliku kui ka luterlikus kirikus, jagunedes sõnaliturgiaks ja armulaualiturgiaks. Missa ordinaariumi laulud on Kyrie eleison, Gloria in exelsis Deo, Credo in unum Deum , Sanctus/ Benedictus ja Agnus Dei.
Alates 9. sajandist kujunes Lääne-Euroopas kiiresti noodikiri. Algul oli seda vaja peamiselt kirikliku laulutraditsiooni ühtlustamiseks hiigelsuurel territooriumil. Edaspidi lõi see eelduse mitmehäälse kunstmuusika kujunemiseks, esmalt kirikus ja õukonnas. Neuma oli keskaegse noodikirja märk. Guido Arezzost võttis 11. sajandil kasutusele kompaktse joonte süsteemi, mis on püsinud tänaseni.
Muusika , mis kõlas, keskajal väljaspool kirikuid ja kloostreid, pole enamasti meieni jõudnud, kuna seda ei pandud kirja. Rändmuusikud žonglöörid ehk menestrelid sageli ühinesid vennaskondadesse, millest hiljem kujunesid muusikute gildid , kus anti head muusikalist haridust. Žonglööride ja menestrelide oskused ja tavad mängisid olulist rolli rüütlilaulu kujunemisel ja levikul.  Rüütlikultuur esindas ilusa, peene elu kultust, tema kõrgaeg oli 12. sajand. Rüütlilaulude peamiseks teemaks on armastus ja kangelased. Rüütlilaulus on muusika ja luule lahutamatud, mida näitas ka see, et kõik luuletajad olid ühtaegu ka laulikud. Kaks olulisemat mitmehäälse muusika vormi keskajal olid organum ja motett . Organum koosnes gregooriuse laulust ja ühest või mitmest saatehäälest. Motett algselt kujutas endast kirikumuusika vormi, milles alumine hääl oli laenatud gregooriuse laulust ning selle kohale lisandusid uute tekstidega uued hääled.
Enne 13.sajandi keskpaika kirja pandud muusika oli mõeldud ainult laulmiseks, pille mängiti aga peamiselt laulu saateks. Üks traditsiooniline pillimuusika liik on alati olnud tantsumuusika , ent seltskondades võidi ka lauluviise pillidel mängida. Minu jaoks kõige huvitavam pill keskajal oli rataslüüra, kuna tema keeled pani kõlama vändaga pööratav ratas. Portatiiv on veel üks pill, mis mulle huvi pakub, sest seda mängiti ühe käega ainult.