Laste eelmised elud (0)

Tartu Tervishoiu kõrgkool
LASTE EELMISED ELUD
Referaat/Essee
Juhendaja Marju Koor
Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Tartu 2012
Sissejuhatus
See teema, millest järgneva referaadi/essee kirjutasin on erinevatel aegadel kuidagi minuni jõudnud. Mitte, et ma ise oleks kuidagi reinkarnatsiooni tunnistajaks olnud, vaid seetõttu, et viimane juhtumi puhul rääkis mulle tuttav, et tema kolme aastane poeg räägib sõduritest ja sõjast. Poiss polnud iialgi näinud sõdu kajastavaid filme ega puutunud kokku sõjaga seonduvate mänguasjadega. Seega oligi ema jaoks hämmastav, kui Tallinnasse jõudes, oli väike laps hüüdnud oma emale, et “näe emme, siin ma teiste meestega marssisingi”. See oligi tõukeks, miks hakkasin asja uurima . Leidsin end seetõttu ka mitmeid tunde youtubest, kus vaatasin erinevaid lugusid lastest, kes reaalselt teavad fakte eelmise perekonna kohta, mida keegi teine tema praegustest lähikondlastest ei tea. Siiski tekkis mul ka küsimusi, millele ma vastuseid ei saanud. Samas aga juhtumid iseenesest on põnevad ja väärivad märkimist. Käsitlen töös põhilisi aspekte, mida kirjanik pidas tähtsaks ja esitan kõike seda teades enda seisukohti.
Mida lugesin
Kõik mida ma raamatu kaante vahelt lugesin oli uus minu jaoks. Tean küll neid totraid neti lehekülgi, kus pead sisestama sünniaasta ja siis ta teeb sulle selgeks, et olid eelmises elu kalur või raidur aga see raamat oli lugemist väärt. Sain võimaluse lugeda Carol Bowman seisukohtadest, mis kõigutavad iga lugemisvõimelist inimest. Olgu indiviid nii skeptiline , kui tahes. Ma ise olen realist aga seekord andsin võimaluse. Neid juhtumeid mida ta puudutab ei ole vähe. Terve raamat koosneski neist. Mõistsin, et niisugused kogemused ei ole ainult mitte reaalsed vaid hoopis tavalisemad, kui suurem osa inimesi arvata oskab.
Raamatus räägib kirjanik, kuidas vahet teha tõelise eelmise elu mälestuste ja fantaasia vahel. Põhjus, miks ta hakkas kirjutama ja koguma juhtumeid oli selles, et tema leidis reinkarnatsioonis lahenduse terviseprobleemidele ja foobiatele. Üks tõugetest raamatu kirjutamiseks oli juhtum, milles tema poeg hakkas 3 aastaselt paugutamist ja lärmakaid kajavaid kohti kartma . Varem polnud sellist probleemi olnud. Konsulteerinud sõbraga sai ta temalt teada, et naise poeg oli varem olnud Esimeses maailmasõjas mustanahaline sõdur, kes oli saanud randmesse haavata . Sama sõja käigus oli mees ka hukkunud. See oli vastus müra kartusele ja ka sellele, miks poisi käel oli ekseem , mis oli pikemat aega tema randmel. Pärast seda meenutust kadus see lapse käelt. Raamatu käigus saab ka kirjanik enda tervise probleemidele lahenduse aga sellest ma räägin loengus. Põhiliselt aga keskendus ta lastele ja nende eelmistele eludele.
Ta käsitles raamatus Ian Stevensoni materjale, kes käsitles oma materjalides lugematuid juhtumeid, kuid mida ei kasutatud ära eesmärgil ravimaks lapsi ja nende probleeme. Kuigi mingil määral valmistas see Carol Bowmanile pettumust, said ta siiski hoogu juurde, et kirjutada raamat ravimise ja laste heaolu parandamise vaatenurgast.
Küsimus, millele vastust ei leidnud
Olnud lugenud raamatu läbi, tekkis mul küsimus, et kuigi rahvastiku arv on kasvanud, kuidas siiski kõigi jaoks siis elusid jätkub.
Raamatust sain teada, et üks inimene rändab läbi sajandite sama inimesena aga erinevates kehades. Tihti koosneb perekond inimestest, kes on eelmises elu olnud kuidagi seotud perekonnana ning kellel on lõpetamata asju. Nii sai ka Carol teada, et tema lapsed olid tegelikult olnud varem ka õde ja vend. Seega kuna eelmine suhe lõppes traagiliselt, siis uues elus pööras vanem õde vennale rohkem tähelepanu ja oli järeleandlikum. Samas aga reaalselt ei jagu iga inimese jaoks eelmist hinge. Olles olnud läbi sajandite erinevad inimesed, siis ei saa keegi teine neid kehasid enam kasutada, sest sa oled need oma hinge jaoks ära tarbinud. Samas, kui üks hing on selle aja jooksul vaid nelja keha tarbinud ja muul ajal lihtsalt seal kusagil ringi hõljunud, siis kas võiks see isegi võimalik olla?
Kuidas aru saada, et laps räägib tõde eelmise elu kohta
Kuigi kirjanik teeb ettepanekuid vanematele, et need aitaks kaasa oma lapsi eelmist elu meenutama, siis leian, et sellega peaksid tegelema siiski professionaalid, milleks tema suure huvi tõttu sai. Vanem ei peaks last küsitlema. Ta võib jutu ilmnedes võtta ühendust inimestega, kes oskavad edasi uurida aga lapsevanem ei peaks omategevust harrastama. Samas abistab ta vanemaid selgitamaks välja, kas lapse jutt on tõsi või mitte. Ta andis neli punkti, millele vanemad saavad tugineda . Nendeks olid: Asjalik toon, ajaline järgnevus, kogemustevälised teadmised ja vastav käitumine ning iseloomujooned.
Samas mitte kõik eelmise elu mälestused ei oma kõiki nelja tunnust. Aga enamasti on tunnustest kaks ikkagi lapse puhul olemas. Kui lapsed hakkavad lugu välja mõtlema, siis on nende hääletoon tihti lüüriline ja laulev. Samas aga tõsise asja puhul on toon tõsine ja asjalik. Suurem osa eelmise elu mälestusi seostub esialgu lapse muu jutuga . Vahel ütleb väike laps autoga sõites või köögi põrandal mängides üsna spontaanselt asjalikul häälel: „ See on just niisugune koht, kus ma surin,“ või „ Minu teine ema tegi seda niiviisi.“ Lapsed vadistavad kogu aeg, sellepärast lähevad sedalaadi märkused askeldavatel vanematel kõrvust mööda. Erandeid juhtub siis, kui lapse hääletoon läheb asjalikule toonile üle ja laps kasutab sõnavara, mis reaalselt tema teadmistepagasis veel eksisteerida ei saa.
On ka juhtumeid, kus vanem lapse juttu eranud on, kuna seda ei poolda täiskasvanu usulised vaated ja kuna paljud inimesed pole sellist kirjandust lugenud ega uurinud, siis peavad nad seda nii või teisiti väljamõeldiseks.
Kokkuvõte
Ma kahtlen, et ma lapsi hoides kunagi satun juhuse peale, kus peaksin oma n.ö vanaisa hoidma ja kasvatama. Varem pidasin õigeks kõiges ebamaises kahelda, mille tunnistajaks pole olnud aga nüüd pooldan arvamust, et kui ma vastupidist väita ei suuda, siis võiks pisut isegi uskuda . Eks ma üritan leida aega, et asjasse rohkem veel süveneda ja otsida tekkinud küsimusele vastuseid. Loodetavasti puutun tulevikus kokku lastega, kes räägivad tõsimeeli asjadest, millest nad veel teadma ei peaks ning veendun selle, et eelmine elu reaalselt eksisteerib. Leian, et raamatu lugemine tuli mulle kasuks ja avardas mu silmaringi tunduvalt ning jäädavalt.