· Pinnakatteks erinevatel aegadel settinud moreen. · Enamik Voori koosneb moreenidest. · Leidub ka jääaja lõpust pärinevaid jääsulavee liivasid, kruusasid ja veeriseid. · Jääjärvede setted. Mullastik · Tasasemaid voorelagesid katavad nõrgalt kuni keskmiselt leetunud kamar- leetmullad. · Voorenõlvadel leostunud ja leetunud kamar-karbonaatmullad. · Leidub ka erodeeritud muldi järsematel nõlvadel. · Voorte jalamil ning madalatel lamedatel künnistel esinevad gleistunud ja soostunud mullad. · Mullad on viljakad. Veestik · Iseloomulikeks piklikud voortevahelised järved. · Saadjärv, Kaiavere järv, Soitsjärv, Eslistvere järv, Raigastvere järv, Pikkjärv, Prossa järv, Ilmjärv. http://www.miksike.ee/docs/elehed/6klass/1maa/maa6-1-7-1.htm · Järvi ühendavad voortesse risti lõikunud kitsad ja sügavad põikorud, kus voolavad ojad.
1. Luude Ehitus Luu kõvad, elastsed, kollakasvalged, teataval määral plastilised organid. Luud, kõhred ja sidemed moodustavad toese ehk skeleti, mis on keha toeks ja samal ajal keha suuruse ja kuju määrajaks. Kuju ja struktuuri alusel jaotatakse luud pikkadeks, lühikesteks ja lameluudeks. Pikkadel ehk toruluudel on pikkus teistest mõõtmetest suurem, esinevad jäsemete skeletis. Lühikestel luudel on kõik mõõtmed enam-vähem võrdsed, nt kanna ja randmeluud, selgroolülid. Lamedatel luudel on paksus teiste mõõtmetega võrreldes väiksem. Neid leidub jäsemete vöötmeskeletis ja koljus. 2. Luude seostumise vormid Luudevahelised ühendused seovad luid skeletiks, võimaldades luudevahelist liikumist ja amortiseerivad liikumisel tekkivaid tõukeid, venitusi ja põrutusi. Eristatakse kolme liiki luudevahelisi ühendusi: Sidekoeliste ühenduste alaliikideks on: Sideliidused luud on omavahel ühendatud sidekoe abil
Rakk eritab rauda oksüdeerides limasaba, millesse sadenevad oksüdeeritud rauaühendid. Mikrobioloogia I. Bakterite kujurühmad 2011. Tiina Alamäe Muu kujuga baktereid Haloarcula quadrata Ruudukujulised bakterid Haloarcula avastati soolasest veest Egiptuses.Rakud sisaldavad gaasivakuoole. Õhukestel lamedatel ruutudel on väga suur eripind! Need bakterid hõljuvad soolase vee pinnal ja võtavad kogu Mikrobioloogia pinnaga vastu valgusenergiat, I. Bakterite kujurühmad 2011. Tiina et selle arvel Alamäe ATPd sünteesida. Päikesepatarei! Muu kujuga baktereid Ruudukujulised bakterid Mikrobioloogia I. Bakterite kujurühmad 2011
rakumembraani sissesopistumise teel. Mitokonder tekkis ilmselt endosümbioosi teel (bakter+aeroobne bakter) nagu ka viburid (bakter+spiroheet) ja kloroplastid (bakter+tsüanobakter). Mitokondrite ja kloroplastide päritolu. -''- Bakterite suurus. Keskmine V=1mikrom3 Enamiku bakterite suurus on 0.5-3 mikrom. Eripinna mõiste. Eripind on pinna ja ruumala suhe. Mida suurem eripind, seda kasulikum bakterile. Eripind ja bakteri kuju. Eripind kahaneb raku suurenedes. Suuurim eripind on lamedatel ristkülikukujulistel bakteritel(Haloquadratum wasbii), veel on suur eripind peenikestel pulkadel, keradel aga see- eest väiksem. Suurimad, suured ja väikseimad bakterid. Suured b-d on nt niitjad b.d (tsüanob.d Oscillatoria), spirillid ja spiroheedid. Veel Thiomargarita namibiensis ja Epulopiscium fishelsonii(theomargarita silmaga nähtav) . Väiksed on mükoplasmad ja nanaobakterid. Thiomargarita, Thioploca, nanobakterid, mükoplasmad, klamüüdiad.
võrset katval soomusel. Keskmise kõrgusega kuni kõrged, jämedad ja sirge tüvega puud. Võra on püramiidjas, okste Käbid asuvad külgvõrsete Areaalis toimub Perekond ja ladva tipp tavaliselt longus, koor pikisuunas tipul, kerajad 0,6-1,2cm tolmlemine aprillist Chamaecyparis ebaküpress kiuliselt ketendav. Lehed asuvad lamedatel läbimõõduga; puitunud juunini, käbid valmivad võrsetel vastakuti, on soomusjad ja soomused,. samal sügisel. õlinäärmega. Igihaljad põõsad ja madalad puud. Koor on punakaspruun ja plaatjas. Õhukese koorega puul on rohkesti uinupungi
Luude jaotus kuju ja struktuuri alusel Luude ehituses kehtib printsiip, et vähima materjalihulga ja kaalu juures saavutada suurim vastupidavus ja tugevus. Kuju ja struktuuri alusel jaotatakse luud pikkadeks, lühikesteks ja lamedateks. Pikad luud esinevad jäsemetes ja toimivad kangidena. Eristatakse paksenenud luuotsi e. epifüüse ja luukeha e. diafüüsi, milles esineb üdiõõs. Lühikestel luudel on kõik mõõtmed enam-vähem võrdsed. Näiteks randme, kannaluud ja selgroolülid. Lamedatel luudel on paksus teiste luudega võrreldes väiksem. Neil on ulatuslik pind lihaste kinnitamiseks. 13. Luude keemiline koostis Luud koosnevad orgaanilisest ja anorgaanilisest ainest. Orgaanilised ained annavad luudele elastsuse ja anorgaanilised ained kõvaduse. Täskasvanud veise luud sisaldavad keskm. 50% vett, 15% rasva, 12%osseiini ja 23% mineraalaineid. Matsereeritud luudes mood. orgaaniline aine 1/3 luu koostisest ning anorgaaniline 2/3. Organismi kaltsiumivarudest paikneb luudes 97%.
Nõmmerohumaad on kujunenud raiete või põlengute tagajärjel nõmmemetsadest, lahtiste luidete või liivikute taimestumisel. Taimkate on hõre ja madalkasvuline, valitsevad liivataimed psammofüüdid. Nõmmeniidud on levinud peamiselt saartel, Põhja- Loode ja Kagu-Eestis. Eristatakse kuiva ja niiske nõmmeniidu kasvukohatüüpi. Palurohumaad on kujunenud palumetsadest, harvem laanemetsadest, või on neid varem põlluna kasutatud. Palurohumaid leidub kõrgema asendiga tasandikel, lamedatel kühmudel. Võrdlemisi liigivaene kooslus. Levinud Kagu-Eesti lavamaal, Kesk-Eesti tasandikul. Eristatakse kuiva ja niiske paluniidu kasvukohatüüpi. II Lammirohumaad on jõgede, ojade ja järvede lammidel. Iseloomulikud on kevadised ja harvem ka suvised-sügisesed üleujutused, mis rikastab mulda toitainetega. Muldade huumushorisont sisaldab jõeuhet (alluviaalset setet). Maksimaalne aastase sette hulk on kuni 7 cm, enamasti siiski 0,5-2,5 cm. Näiteks
Sagedamad on lubika mägitarna, mägiristiku madala-mustjuure, angerpisti lubika ning angerpisti mägiristiku kooslused. Sürjarohumaid kasutati varem karjamaadena. Saagikus on enamasti madal, ent rohustu söödaväärtus on hea. Palurohumaad Kujunenud palu-, harvem laanemetsade asemele, enamasti on neid alasid varem kasutatud põlluna. Suhteliselt viljakamatel saviliiv- või liivmuldadel, kus sügavamal kui 1 m lasub liivsavi. Asuvad sagedamini lamedatel kühmudel või künnistel. Mullad happelised, võivad harva olla pisut gleistunud. Levinud väikestel aladel Kagu-Eestis, Kesk-Eestis, sagedamini on sellised alad põllustatud. Kasutatakse enamasti karjamaana. Saagikus on madal ja seetõttu on palurohumaade majanduslik väärtus ka väikene. Palurohumaad jaotatakse kuivadeks ja niisketeks. Kuivad palurohumaadel on sagedamad taimekooslused lamba-aruheina jussheina, hariliku kasteheina punase aruheina, maarjaheina ning võnkvarre kooslused
Põhjavesi sügaval, sademetevaesel perioodil kuivavad mulla ülemised horisondid läbi. Rohustu on hõre ja tallamisõrn. 1.4.2. niiske nõmmerohumaa kkt.- laugetes nõgudes, rabade äärealadel. Põhjavee tase suhteliselt kõrge (võib tekkida rabastumine). 1.5. Palurohumaade tüübirühm- kujunenud palumetsadest, harvem laanemetsadest. Levinud kõrgema asendiga tasandikel, lamedatel kühmudel. Kooslused on võrdlemisi liigivaesed. 1.5.1. kuiva palurohumaa kkt.- tekkinud pohlapaludest, keskmise viljakusega, mulla ülakiht on perioodiliselt kuiv. Lagedad või üksikute puudega. 1.5.2. niiske palurohumaa kkt.- muld on enamasti ülaveest küllastunud. Puurindes kasvab üksikuid kaski, rohurindes ohtralt kõrrelisi ja tarnu. 2
Nõmmerohumaad on kujunenud raiete või põlengute tagajärjel nõmmemetsadest, lahtiste luidete või liivikute taimestumisel. Taimkate on hõre ja madalkasvuline, valitsevad liivataimed psammofüüdid. Nõmmeniidud on levinud peamiselt saartel, Põhja- Loode ja Kagu- Eestis. Eristatakse kuiva ja niiske nõmmeniidu kasvukohatüüpi. Palurohumaad on kujunenud palumetsadest, harvem laanemetsadest, või on neid varem põlluna kasutatud aladel. Palurohumaid leidub kõrgema asendiga tasandikel, lamedatel kühmudel. Võrdlemisi liigivaene kooslus. Levinud Kagu-Eesti lavamaal, Kesk-Eesti tasandikul. Eristatakse kuiva ja niiske paluniidu kkt. II Lammirohumaad on jõgede, ojade ja järvede lammidel. Iseloomulikud on kevadised ja harvem ka suvised-sügisesed üleujutused, mis rikastab mulda toitainetega. Muldade huumushorisont sisaldab jõeuhet (alluviaalset setet). Maksimaalne aastase sette hulk on kuni 7 cm, enamasti siiski 0,5-2,5 cm. Niiskustingimustelt varieeruvad, jaotatakse selle alusel
viimastel aastatel kasvanud. Lend rahulik, võib näha ujumas. Teoitub kaladest, selgrootutest. Põhihobi- rüüstab teiste pesi, sööb mune, poegi. Talveks lõunapoole, kus vesi pole kinni jäätunud. 12. HÕBEKAJAKAS valge-sinihalli sulestikuga. Magu happeline, väljaheide söövitab auto värvi, Tallinnas kodulind. Prügikast, sööb karpe-laseb karbil kõrgelk katki kukkuda, kalasid. 13. TÕMMUKAJAKAS mustjaspruun, levinud, liivaluidetel pesitseb, Soomes lamedatel kividel. Saaremaa. Selgrootud, kalad, pisiimetajad, linnumunad ja pojad. Lahkub talveks Vahemere-idaosas, Pärsia ja Aafrika suured järved. Mõned jäävad siia ka. 14. KALAKAJAKAS Sinkjashall. Üldlevinud, ka siseveekogudel. Kõige rohkem lõunaosas. Meil kaa palju. Sööb kõike, kalu, selgrootuid, teri, inimeste toidujäänuseid. 15. TUTT-TIIR hakisuurune, must pea,hele kõht, peenike nokk. Pesitseb lõunapool.
taimestumisel. Taimkate on hõre ja madala kasvuline, valitsevad liivataimed psammofüüdid. Nõmmeniidud on levinud peamiselt saartel, Põhja- Loode ja Kagu- Eestis. Eristatakse kuiva ja niiske nõmmeniidu kasvukohatüüpi. Palurohumaad on kujunenud palumetsadest, harvem laanemetsadest, voi on neid varem polluna kasutatud aladel. Palurohumaid leidub korgema asendiga tasandikel, lamedatel kühmudel. Vordlemisi liigivaene kooslus. Levinud Kagu-Eesti lavamaal, Kesk-Eesti tasandikul. Eristatakse kuiva ja niiske paluniidu kasvukohatuüüpi. (jusshein) II Lammirohumaad Kuivad lammirohumaad on kõrgematel lammidel, kusüleujutuson väga lühiajaline ja ebaregulaarne. Mullad toitainevaesed, rohustu madal ja liigirikas. Taimekooslused sarnanevad pärisarurohumaadele. Iseloomulikudon
toruluudel (ossa longa) on pikkus teistest mõõtmetest suurem. Pikad luud esinevad jäsemete skeletis ja funktsioneerivad kangidena. Pikkadel luudel eristatakse paksenenud luuotsi ehk epifüüse ja viimaste vahel asetsevat luukeha ehk diafüüsi, mille esineb üdiõõs. Kasvades luudes on luuotsad kehast eraldatud epifüüsikõhrega. Lühikestel luudel (ossa brevia) on kõik mõõtmed enam- vähem võrdsed. Lühikeste luude gruppi kuuluvad kanna- ja randmeluud, selgroolülid jt. Lamedatel luudel (ossa plana) on paksus teiste mõõtmetega võrreldes väiksem. Sellistel luudel on ulatuslik pind lihaste kinnitumiseks. Neid leidub jäsemete vöötmeskeletis ja koljus. Eri rühma modustavad õhku sisaldavad e. pneumaatilised luud, mis esinevad kolju koosseisus. Luud koosnevad väljaspoolsest kompaktainest ja seespoolsest käsnainest. Luu tugevust määrav tihe ja kõva kompaktaine on pikkadel luudel kõige paksem diafüüsis, õhenedes pidevalt luuotste suunas
Pikkadel e. toruluudel (ossa longa) on pikkus teistest mõõtmetest suurem. Pikad luud esinevad jäsemete skeletis ja funktsioneerivad kangidena. Pikkadel luudel eristatakse paksenenud luuotsi ehk epifüüse ja viimaste vahel asetsevat luukeha ehk diafüüsi, mille esineb üdiõõs. Kasvades luudes on luuotsad kehast eraldatud epifüüsikõhrega. Lühikestel luudel (ossa brevia) on kõik mõõtmed enam- vähem võrdsed. Lühikeste luude gruppi kuuluvad kanna- ja randmeluud, selgroolülid jt. Lamedatel luudel (ossa plana) on paksus teiste mõõtmetega võrreldes väiksem. Sellistel luudel on ulatuslik pind lihaste kinnitumiseks. Neid leidub jäsemete vöötmeskeletis ja koljus. Eri rühma modustavad õhku sisaldavad e. pneumaatilised luud, mis esinevad kolju koosseisus. Luud koosnevad väljaspoolsest kompaktainest ja seespoolsest käsnainest. Luu tugevust määrav tihe ja kõva kompaktaine on pikkadel luudel kõige paksem diafüüsis, õhenedes pidevalt luuotste suunas
toruluudel (ossa longa) on pikkus teistest mõõtmetest suurem. Pikad luud esinevad jäsemete skeletis ja funktsioneerivad kangidena. Pikkadel luudel eristatakse paksenenud luuotsi ehk epifüüse ja viimaste vahel asetsevat luukeha ehk diafüüsi, mille esineb üdiõõs. Kasvades luudes on luuotsad kehast eraldatud epifüüsikõhrega. Lühikestel luudel (ossa brevia) on kõik mõõtmed enam- vähem võrdsed. Lühikeste luude gruppi kuuluvad kanna- ja randmeluud, selgroolülid jt. Lamedatel luudel (ossa plana) on paksus teiste mõõtmetega võrreldes väiksem. Sellistel luudel on ulatuslik pind lihaste kinnitumiseks. Neid leidub jäsemete vöötmeskeletis ja koljus. Eri rühma modustavad õhku sisaldavad e. pneumaatilised luud, mis esinevad kolju koosseisus. Luud koosnevad väljaspoolsest kompaktainest ja seespoolsest käsnainest. Luu tugevust määrav tihe ja kõva kompaktaine on pikkadel luudel kõige paksem diafüüsis, õhenedes pidevalt luuotste suunas
kerabakteritega. See võimaldab kiiret ainevahetust keskkonnaga läbi raku pinna, mis tagab kiire kasvu. o Väga suurtel bakteritel on probleem, et eripind jääb väga väikeseks. Seetõttu üritavad nad seda kaudselt suurendada, vähendades tsütoplasma aktiivset mahtu sisaldistega ja vakuoolidega. Bakteritel Beggiatoa, Thiomargarita ja Thioploca on rakkudes suured nitraadivakuoolid. o Õhukestel lamedatel ruutudel on väga suur eripind. Need bakterid hõljuvad soolase vee pinnal ja võtavad kogu pinnaga vastu valgusenergiat, et selle arvel ATPd sünteesida. Päikesepatarei. o Mida väiksem on bakter, seda suurem on tema eripind. o Kokkidel (kerabakteritel) on väiksem eripind kui teise kujuga sama ruumalaga bakteritel, nt pulkbakteritel. Seetõttu on nad vastupidavamad nt kuivusele ja osmootse rõhu muutustele keskkonnas. Agregaatidena kokkidel on veel väiksem eripind
Vabalt kasvades ulatub võra sageli maapinnani. Koor nooremas eas sile, hiljem moodustub soomusjas korp. Võrsed vaolised ja piklikkühmulised. Okkad kõikidel aastakasvudel spiraalselt paljad või lühikarvased, 1-kaupa, kinnituvad tugevatele pruunidele (puitunud) näsakestele (padjakestele), nõelja, teritunud või tömpja tipuga. Õhulõhed okka kõigil neljal tahul või © Ivar Sibul 2007 2012. DENDROLOOGIA ÜLDKURSUS - OKASPUUD 10 lamedatel okastel ainult allküljel (morfoloogiliselt pealküljel, sest okkad on alusel 180º pöördunud). Pungad koonilised, vaiguta või vähese vaiguga (v.a. Picea glehnii Glehni kuusk ja P. koyamai - korea kuusk) Käbid esimesel paaril nädalal püstised, hiljem rippuvad, seemnesoomus ühtlase paksusega, kattesoomused varjatud, seemne lennutiiva alaosa ümbritseb seemet ühelt küljelt lusikataoliselt. Puit on küpspuiduline, kogu ulatuses valkjas, esinevad vaigukäigud, tihedus 400...480 kg/m3.
jänesekapsas jt. Samblarindes kasvavad palusammal, laanik, lehviksammal, kaksikhambad. Raiesmikel kasvab ohtralt kilpjalga, ja kõrrelisi. Metsade LU raskendatud muldade kamardumise tõttu. Kultiveeritakse tavaliselt Mä, kuni 5000 tk/ha, võib katsetada ka Lh ja Ts. Kasvukohatüüp levinud enamasti Kagu-Eestis, moodustades 1,6 % kogu metsamaast. Mustika kasvukohatüüp (ms) Kasvukohatüüp esineb palumetsades reljeefi tasastel madalamatel osadel, lamedatel nõlvadel jne. Mulla lähtekivimiks on mitmesuguse päritoluga peene- kuni keskmiseteralised liivad või karbonaadivaene moreen, milline on kaetud liivaga või tolmja saviliivaga. Põhjavee tase kõigub tugevasti, ulatudes periooditi maapinnale, põhjavesi toitainetevaene ja tihti seisev. Liigniiskus on soodustanud mulla leetumist ja toorhuumuse kuhjumist. Esinevad gleistunud mõõdukalt kuni tüsedalt leetunud
mullaga, tugevasti läbikuivavatel aladel. Taimedest on tüüpilised harilik ja valge kukehari, harilik koldrohi, kuldkann ja hobumadar, niiskemates paikades ka lubikas, vesihaljas tarn ja sinihelmikas. Looniite on karbonaatkivimite avamustel Harju lavamaal ja Viru lavamaal, Lääne- ja Pärnumaal ning saartel. Nõmmeniite leidub lainja või enam-vähem tasase pinnamoega sanduritel, lamedatel rannavallidel ja kinnistunud luidetel. Iseloomulikud on õhukesed kuni keskmise sügavusega leetunud liivmullad. Nõmmeniidud on kujunenud raiete või põlengute tagajärjel nõmmemetsadest, esmased nõmmeniidud on tekkinud lahtiste luidete ja liivikute taimestumisel. Taimkate on tavaliselt hõre ja madalakasvuline, selles valdavad liivataimed: nõmm-liivatee, nõmmnelk, käokannus, lamba- ja liiv-aruhein jmt taim
annaabi.ee 
