Lahkumineku positiivsed ja negatiivsed tagajärjed (0)

Lahkumineku positiivsed ja negatiivsed tagajärjed
Lahkuminek on mõlemale osapoolele muudatusi pakkuv. Enamasti domineerivad negatiivsed aspektid, sest teise inimesega koos veedetud aeg on pikk ning ei ole kerge unustada kõike, mis juba olnud. Samas on aga teadlased leidnud ka küllaltki palju kaalukaid positiivseid vaatekohti, mis seoses lahkuminekuga vaid kasu toovad.
Lahkumineku tagajärgi naise ja mehe poolt eraldi vaadatuna on käsitlenud Toivo Niiberg oma raamatus „ Naiseks , emaks ja daamiks“. On leitud, et üldiselt tunnevad just naised ennast enne lõplikku lahkuminekut halvemini kui pärast seda. Mehed seevastu kannatavad pärast lahkuminekut rohkem. Mõne aja mõõdudes tunnevad lahku läinud naised end jällegi sama õnnelikena kui abielunaised. Meeste puhul on vastupidi- psüühiliselt tunnevad ennast kõige halvemini need, kes on olnud kaua naisest lahus. Eriti on aga nõrgem sugupool see, kes põrmustab on tervikliku minapildi ja kannatab edaspidi vimma kogu meessoo vastu. Samuti toob lahkuminek kaasa põgenemise iseenda eest. Väga paljudest ühistest sõbradest ja traditsioonidest loobutakse, kapseldutakse, maetakse end koduseinte vahele või tapetakse tööga ning see kehtib mõlema soo esindajate kohta. Lahkuminejaid saadab veel pikka aega hirm, ja naisi meestest enam, et igasugune uus suhe võib jällegi karile joosta . Sellest taastumine nõuab aega, puhkust ning usku iseendasse.
Kooselu lõppedes on enamasti mõlemad pooled pettunud , kibestunud ning emotsionaalselt kurnatud . Samas ei saa ka kättemaksu, vihkamise ega kibestumiseta lahku minna- kuidagi kergem on ju alati, kui teine pool kõiges süüdi jääks. Aga sama palju mõjutab lahkuminek ka lapsi, kui need paaril olemas on. Lahkuminekul on lastele algusjärgus mitmeid kahjulikke mõjusid. Tekitab ärevust, neil on raske koolis kaasa töötada, nende õpitulemused halvenevad, nende areng aeglustub. Kui neid lapsi on aga hiljem jälgitud, siis nad on oma uue olukorraga üsnagi kiiresti kohanenud. Üks aasta peale vanemate lahkuminekut ilmnenud kahjud olid suured, aasta hiljem oli suur osa funktsionaalhäireid kas täielikult või vähemalt märksa leevenenud. Seetöttu on tähtis mitte keelata lapsel oma teise vanemaga kohtuda , kuna see ei ole vaid karistus endisele kaaslasele, kõige rohkem traumeerib see siiski last.
On avastatud aga huvitav leid, et kõrgema ja parema kvaliteediga suhte korral on peale lahkuminekut eluga rahulolu langus väiksem. Kui vaadata asja helgemat külge, siis lahkuminekud võivad ka leevendada stressi, vähemalt mõnedel juhtudel. Kui inimene on oma suhtes õnnetu, siis ei suuda ta kogeda eeliseid, mida annavad talle emotsionaalne ja seksuaalne intiimsus , mis on iseloomulik enamikele romantilistele suhetele. Uuringud on näidanud, et halva kvaliteediga kooselu on võrreldav halva tervisega ( Kamp Dush, Taylor & Kroeger, 2008). Sellisest suhtest vabanedes vabaneb inimene ka stressist , mis oleks tal seoses rolli hoidmisega, millega ta ise rahul ei ole ja kes ta enam olla ei soovi.
Üheks lahkumineku põhjuseks võib olla ka teise poole vägivaldsus, millest vabanemine annab teisele poolele justkui uue hingamise. Sellise kogemusega käib küll kaasas ka hirm edaspidiste vägivallatsejate ees, kuid suhtest lahkumine on üks suuremaid kergendusi, mis armastaja võib tunda. Samuti on uue hingamise, vabaduse ja iseseisvuse tunde tekkimine üks positiivsemaid lahutamise tagajärgi.
Lahutamine annab inimesele õppetunni, mis jääb teda saatma kogu eluks. Ning need, kas halvad või head, on alati kokkuvõttes positiivsed. Tänu sellele on saadud kogemus, mida saab kasutada tulevikus halva vältimiseks või leidmiseks, kui esinevad samad tundemärgid, mida on juba varem läbi elatud. Samuti õpib ka lahkuminemiste abil rajama paremaid suhteid tulevikuks. Eelmisest suhtest on õpitud ka seda, mida inimene ise saab järgmisel korral suhtes paremini teha ja mida enda juures muuta.
Paar saab suhte lõpetada ka ajutiselt , mida tänapäeval kasutatakse ka „aja maha võtmise“ nime all. Mõlemad osapooled võtavad endale aega, et mõelda järele, kas see suhe, milles nad hetkel on, rahuldab neid. Kas suudetakse leppida teise osapoole vigadega ning kas see inimene on üldse see õige. Hiljem arutatakse tuleviku üle koos, räägitakse oma tunnetest, mis viisid lahkuminekuni ning lõpuks kokkuvõtlikult jõutakse parima lahenduseni, kasvõi, et minna sõpradena lahku. On ette tulnud ka juhuseid, kus inimesed saavad hiljem sõpradena palju paremini läbi kui paarina. Selliseid vastastikuseid lahkuminemisi loetakse positiivseks , kuna selles puuduvad üksteise tunnete riivamine ja sõpradena lahkuminemine ei jäta kummalegi osapoolele halbu mälestusi, mistõttu ei ole välistatud tulevikus uue suhte loomine omavahel.
Samuti on välja toodud, et paarid võivad lahkumineku tõttu kogeda ka mitmeid erinevat liiki positiivseid tagajärgi. Näiteks sõbraks jäämist, õppetundi kogu eluks ning ka vabadust, mis puudus suhtes olles. (Suhtes on siiski väga tähtsal kohal omada vabadust ning iseseisvust.)
Niisiis ei ole lahkuminemised olenemata ühiskondlikest eksiarvamustest vaid piinarikkad ning inimest psüühiliselt laastavad. Lõpu tegemine juba näitab, et midagi ei ole suhtes toiminud ja sellest välja saades võib inimene avastada enda jaoks palju uut, mida suhtes olles ei oleks osanud ettegi kujutada. Niisiis võib ka kurvast ning traumeerivast lahkuminemisest aja möödumisel leida palju kasulikku, mis muudab selle ajahetke elus hoopiski positiivseks.
Kasutatud kirjandus: Toivo Niiberg „Naiseks, emaks ja daamiks“, AS Atlex 2008;
Journal of Family Psychology 2011, Vol. 25, No. 3, 366- 374; 2011 American Psychological Association Gelena K. Rhoades, Claire M. Kamp Dush, David C. Atkins , Scott M. Stanley and Howard J. Markman;
Disharmoni : Premarital Relationship Dissolution, Clint C. Elison, July 2010.