LADINA KEELE ARENGUST JA ISEÄRASUSTEST (0)

LADINA KEELE ARENGUST JA ISEÄRASUSTEST
Ladina keelt võib tinglikult nimetada Lääne-Euroopa kultuuri ühiseks emakeeleks, mis on mõjutanud kõige suuremate Euroopa keelte kujunemist. Päris emakeel on ta itaalia ja teistele romaani keeltele. Inglise ja saksa keelele on ta rohkem võõrasema moodi, aga sellele vaatamata on ta mõju ka nende keelte kujunemisele olnud väga suur.
Ladina keel kuulub indo-euroopa keelte hulka ja ta sai oma nime latiinide hõimu järgi, kes elasid Latiumis, mis on maa-ala Apenniini poolsaare keskosas. Ladina keele kujunemist mõjutasid naabruses elavad teised itali hõimud, samuti latiinidest põhja pool asuvad etruskid . Kuigi etruski keelt ei peeta indo-euroopa leelte hulka kuuluvaks, oli just selle keele mõju ladina keelesüsteemi ja sõnavara kujunemisele suur. Itali hõimude ja etruskide kõrval kolmandaks tähtsaks mõjutajaks oli kreeka keel, millelt võeti üle tähestik (7.saj eKr) ja keelesüsteemi kirjeldamise põhimõtted.
Latiumi keskuseks oli Rooma linn, mis asutati pärimuse järgi 8. saj eKr Tiberi jõe alamjooksule. Algselt üsna kitsalt alalt hakkas ladina keel laienema, allutades järk-järgult etruski keelt kõnelevad alad ja ka itali hõimude asukohad.
3. sajandi lõpuks oli ladina keel saanud juba ühiskeeleks laialdase liitriigi piires, 1. sajandi lõpuks eKr aga valitsevaks kogu Itaalia aladel. Teised itali hõimude keeled surid järkjärgult välja, etruski alade vallutamisega 2. sajandiks eKr hääbus ka see keel. Samas hakkas ladina keel levima Apenniini poolsaarelt väljapoole. Puunia sõdade järel, kui Rooma oli võidukas Kartaago üle, vallutati Hispaania idaosa ja lõunarannik.
Rooma võim ja koos sellega ladina keel levis sajandite jooksul põhja poole, Gallia ja Germaania aladele ning Britanniasse. Suurima ulatuse saavutas Rooma riik keiser Traianuse ajal (98-117 pKr), kui riigi piirid ulatusid Euroopas Britanniast Germaaniani ja Doonau aladelt Armeeniani. Kõigil neil aladel oli ladina keel riigikeeleks. Kreeka vallutamine 146.a. eKr aitas kaasa kreeka keele tähtsuse tõususle ja selle mõju suurenemisele ladina keele arengus. Kreeka kõrge kultuur tõi kaasa selle, et haritud roomlase jaoks oli loomulik osata ladina keele kõrval ka kreeka keelt, seega kultuurilises mõttes oli Rooma riigi õitseajal valitsevaks kakskeelsus .
Koolis õpitav ladina keel on klassikaline ja normeeritud variant. Oma arengus tegi ladina keel läbi mitmed staadiumid, mille jooksul muutus ja arenes nii kõnekeel kui ka kirjakeel . Vanimad mälestised kuuluvad 6. sajandisse eKr. Need on raidkirjad, millest vanim on Rooma Foorumist leitud Lapis Niger (´must kivi´) , kus ladina keel esineb oma arhailises vormis.
Ladina kirjakeelt saab põhjalikumalt jälgida 3. saj keskpaigast eKr, kui ilmuvad pikemad kirjalikud tekstid.
Edasises arengus kõne- ja kirjakeel kaugenesid teineteisest. Klassikaline ladina kirjakeel kujunes välja1. sajandiks eKr, selles valitsesid ranged keelelised reeglid. Eeskujuks võeti tunnustatud kirjanike keel: proosas Cicero , Caesar; luules Virginius, Horatius , ja Ovidius. Kirjakeel oli väga erinev sellest keelest, milles inimesed omavahel suhtlesid
Kuni antiikaja lõpuni muutus ladina keel oluliselt, lähenedes uuesti kõnekeelele. Rahvakeelele lähedasi vorme kasutasid ka kristlikud autorid. Kujunes välja kiriku-ladina keel, mis jäi keskajal elavaks keeleks . Arengut mõjutasid ka vallutatud alade hõimude kõnepruuk (nn barbaarne keel). Siit tulenevalt tekkisid 7. saj pKr iseseisvad romaani keeled - itaalia, hispaania, prantsuse, portugali, rumeenia.
Elava keelena kirikus ja koolis kaugenes ladina keel keskajal nn klassikalisest ideaalist, kujunede rahvaladina e vulgaarladina keeleks. Selle rahvaliku ladina keele kasutamise vastu astusid renessanssajal välja haritlased, kes hakkasid propageerima nn õige ladina keele juurde tagasiminekut, mis tähendas sisuliselt parimate klassikalise aja kirjanike keelekasutuse eeskujuks võtmist. Nii pöörduti tagasi nende keelevormide juurde, mis valitsesid ladina kirjakeeles Cicero ja Vergiliuse ajal. Selline ladina keel kujunes rahvusvahelise suhtlemise, aga ka teaduse ja kultuurikeeleks, säilides sellisena 18. sajandini. Siis hakkas ülikooliharidus üle minema rahvsukeeltele ja ladina keele osa taandus.
Vaatamata sellele on ladina keel ka tänapäeva mõningal määral kasutusel.