Kuuluvustundest 21. saj (0)

„We´re one, but we´re not the same ....“ (U2) Peep
e. kuuluvustundest 21. sajandil
21.sajandil oleme jõudnud selleni, et ükski riik ega rahvus ei saa hakkama eraldiseisvana. Vajalik on koostöö nii riikide, kui ka igasuguste organisatsioonide vahel. Kuid tahestahtmata peavad väiksemad alluma suuremate tahtele või looma omavahel liite, et seista vastu suuremate kavatsustele, et paista suurema ja tugevamana. Igasuguste liitude koostöö on õilis- luua ülemaailmne majandussüsteem.
Nagu me teame ei ole tänasel päeval enam riiki, mis tuleks toime täielikult isoleeritult ning ei teeks koostööd teiste riikidega. Kuulumine majandus organisatsioonidesse ja ühendavatesse liitutesse on eriti tähtis just väiksematele riikidele nagu Eesti. Eesti kuulub Euroopa Liitu, NATO -sse, IMF-i ja nii edasi. Mis on kõigi nendesse organisatsioonidesse kuulumise mõte? Tänu Euroopa Liidule ja liitumine Schengeni ruumiga saavad eestlased minna igasse Euroopa riiki, viimased kuud ka USA-sse, ilma viisata, mis veel kakskümmend aastat tagasi oli utoopiline . Omavalitsused võivad taotleda teatud projektide tarbeks Euroopa Liidu rahasid. Teiseltpoolt aga võib Euroopa komisjon trahvida meid, kui lepingu tingimustest kinni ei peeta. Näiteks sai Eesti hiiglasliku suhkru trahvi võrreldes teiste riikidega, kes sammuti eksisid selle vastu. Nüüd juba ohustab meid järgmine trahv - liigne süsinikdioksiidi paiskamine atmosfääri. Iga organisatsiooniga liitudes on omad head küljed ja halvad küljed.
Gruusia ja Venemaa sõja ajal ning pärast seda tundsid paljud eestlased end ebakindlalt ja veidi hirmunult. Meie peas oli üks küsimus. Mis saab siis, kui meie oleme oma idanaabri järgmine sihtmärk? Ajakirjanduses spekuleeriti, et eestlased peaksid umbes nädala oma sõjaväega hakkama saama ja alles siis jõuaks kohale NATO väed. Kuulumine suurtesse organisatsioonidesse annavad väikeriikidele turva tunde, et kui midagi juhtub, siis me ei ole üksi oma probleemidega.
Liidud ja organisatsioonid on mingil moel kasulikud igale osapoolele. Ükski täie mõistuse juures olev inimene ei astuks ühingusse, mis ei tooks mingit kasu. Selline asi ei oleks isegi mitte mõeldav, sest tänapäeva ühiskond on omakasupüüdlik. Kes ei tahaks, et tal hästi läheks? Et koostöö sujuks peavad kõik lepingupooled tegema suuremal või väiksemal määral järeleandmisi. See on päris loogiline, et igaüks tahab võimalikult soodsaid lepingu tingimusi. Aga tavaliselt peavad enam järeleandmisi tegema „väikesed“, mitte nii tähtsad, osapooled, sest „suured“ ja hierarhias kõrgemad osapooled on otsustajad ja liidu nurgakivid.
Tänasel päeval on maailmas tuhandeid organisatsioone, olgu nendeks majandus-, poliitilised-, finants - või sõjalised organisatsioonid. Kõigi nende eesmärk on üks- ühendada ühise tegevusega või mõttelaadiga riike, firmasid, isikuid jne, et koos saavutada soovituid tulemusi.
Juba muinas eestlased said aru, et üheskoos on kergem ühise vaenlase vastu võidelda. Läbi sajandite oleme võidelnud saksa ja vene võõrvõimu vastu. Ilma rahvusliku kuuluvustundeta ei oleks praegu sellist Eesti Vabariiki nagu meie seda teame, vaid suure tõenäosusega oleksime osa suurest Venemaast. Võin kindlalt väita, et eestlaste rahvuslik ühtekuuluvuse tippaeg oli 20. sajandi algus ning lõpp, kui Eesti rahvas võitles iseseisvuse eest. Mulle tundub, et tänapäeval tõuseb meie rahvuslik ühtkuuluvustunne vaid siis, kui suurtel spordivõistlustel saab mõni Eesti sportlane kõige kirkama medali või kui meie riik on otseses ohus. Võtame kas või Aprilliöö mässu, pärast seda astusid paljud Eesti kodanikud vabatahtlikult politseisse, et kaitsata oma isamaad. Ilma „suurte päevadeta“ (olümpia võit, laulupidu, „Ärkamisaeg“, „Teeme ära“ jne) ja tragöödiateta oleks meie rahvuslik ühtekuuluvus tunne peaaegu olematu. Ainult kindlad sündmused panevad eestlaste südamed ühes rütmis lööma ja võidu korral võime lüüa endale rusikaga rinnale ning lausuda: „küll on hea olla eestlane sellel momendil .“
21. sajandil on kuuluvusvajadus oluslisem, kui kunagi varem. Ükski riik ega organisatsioon ei saa hakkama ilma teiste abitaja sekkumist tähtsatel küsimustel. Kuulumine organisatsioonidesse, rühmitustesse, ühingutesse jne annab turvatunde. Üheskoos on kergem võidelda ühise vaenlase vastu ja saavutada soovitud tulemusi. Rahva ühtekuuluvus tunne sõltub mitmest tegurist. Ühel momendil on kuuluvustunne „ laes “ ja teinekord põrandapraos.