Kuulsuse ja rikkuse karid (Paulo Coelho - Kurat ja preili Prym) (0)

„Kurat ja preili Prym“
Paulo Coelho
Huvitavad mõtted
„Üheksa kuud talve, kolm kuud põrgut,“ tavatsesid nad ütelda, vihjates tõsiasjale, et üheksakümne päevaga tuli neil ära teha kõik põllutööd: väetamine, külv, saagi ootamine, viljakoristus, heinategu, lammaste pügamine.
See on väikelinnade meeldiv külg: pole tarvis mingit vaeva näha, et varsti teaksid kõik sinu eraelu viimset kui pisiasja.
„Esiteks, ärge uskuge lubadusi. Maailm on neid tulvil: rikkus, igavene lunastus, piiritu armastus. Ühed kujutlevad, et võivad lubada mida tahes, teised on valmis uskuma ükskõik mida, mis neile paremad päevad tagaks – nii näikse, muide, olevat lugu ka teiega. Need, kes annavad lubadusi, aga ei pea neid, muutuvad lõpuks jõuetuks ja pettunuks, ning samamoodi juhtub ka nendega, kes selliseid lubadusi annavad.“
„Ma olen liiga vana, et lubadusi uskuda,“ vastas ta, püüdes aega võita.
„Ometi olete alati uskunud ja usute edasi.“
„Te eksite: ma tean, et ma elan paradiisis, ma olen Piiblit lugenud ja ma ei kavatse teha sama viga, mis Eeva , kes ei olnud rahul sellega, mis tal on.“
Mehe kogevad kummalist naudingut sellest, kui saavad end naisest kõrgemal tunda, mõistmata, et enamikul juhtudel käituvad nad täiesti ettearvatavalt.
„Tõde inimloomuse kohta. Ma leidsin, et kui meil on vähegi võimalust kiusatusse langeda, siis me ka langeme. Kui olukord sedanõuab, on iga inimene maa pealvalmis kurja tegema.“
Ühe inimese lugu on kõigi inimeste lugu.
Just äsja oli ta taibanud, et on kaks põhjust, mis takistavad inimesel oma unistusi täide viia: see, kui ta arvab , et need on võimatud, või see, kui ta on tänu õnnerattaootamatule pöördele näeb neid muutuvat võimalikuks just siis, kui ta seda kõige vähem oodata oskab. Sest samal hetkel tärkab hirm tee ees, mille sihti ei tea; elu ees, mis on tulvil tundmatuid väljakutseid; võimaluste ees, et asjad, millega oleme harjunud , igaveseks kaovad.
Inimesed tahavad kõike muuta ja samas soovivad, et kõik jääks endiseks.
Heal ja Kurjal on sama nägu; kõik oleneb ainult sellest, millal nad ühe või teise inimese teele satuvad.
Mis aga puutub tõelisse headusse, siis seda lihtsalt pole olemas - ei maa peal argpüksidest inimeste seas ega taevas Kõigevägema Jumala juures, kes külvab igale poole kannatusi ainult selleks, et peaksime terve elu paluma: päästa meid ära kurjast.
Rikkad ei raiska tavaliselt sentigi, raha loobivad tuulde ainult vaesed.
On olemas kahte sorti tolvaneid: need, kes jätavad ähvarduste pärast midagi tegemata, ja need, kes arvavad , et suudavad ähvardustega midagi ära teha.
Parim viis vaenlase nõrgestamiseks on panna ta uskuma, et oled tema poolel.
„Ma tahaksin anda teile ühe mõistatuse: missugune päev kõigist päevist ei saabu mitte kunagi?“
Vastust ei tulnud.
„ Homme ,“ lausus võõramaalane.
Kui Jumalalgi on oma põrgu - tema armastus inimeste vastu, siis igal inimesel on käeulatuses oma põrgu - armastus oma perekonna vastu.
„Jumal, ma ju ei olnud seda, mis minuga juhtus, ära teeninud . Kui sina tegid seda minule, võin mina teha seda teistele. See ongi õiglus.“
Parem olla vaesena au sees kui rikkana vangis.
„Kas preestrihärral on midagi lisada?“ küsis hotelliperenaine.
„Ainus, mida ma hästi tunnen , on minu usk, kus ühe inimese ohverdus päästis terve inimkonna.“
Seekord oli saatus minu poolt: ma valisin endale appi õige inimese. Inimese, kes kannab tööka ja ausa naise maski, ihkab ka kättemaksu. Kuna me vaenlast kunagi ei näe – sest kui põhjalikumalt järele mõelda, on ju tõeline vaenlane Jumal, kes saatis meile kõik, mida me kogenud oleme-, siis elame oma pettumust välja kõige peal, mis meid ümbritseb. Kättemaksuhimu, mida ei saa kunagi rahuldada, sest see on suunatud elu enese vastu.
Inimene vajab halvimat, mis temas leidub, et saavutada parimat , mis temas on.
Inimesed kel pole midagi kaotada, ei mõtle mitte kunagi igavesele elule.
Ta sooritas kuriteo oma südames, kuid ei olnud võimeline sooritama seda tegelikkuses.
Kui tahad inimest valitseda , pane ta hirmu tundma.
Vesi: maitseta, lõhnata, värvita ja sellegipoolest tähtsaim asi maailmas.
Kes armastab vastuarmastust oodates , raiskab asjatult aega.
Elu võib olla lühike või pikk, kõik oleneb sellest, kuidas seda elada.
Ei tohi aega raisata, isegi siis mitte, kui loodad, et elad veel kaua.
Kuulsuse ja rikkuse karid
Põhjendused probleemi kohta
On inimesi, kellel on raha, ja on inimesi, kes on rikkad – Chanel. Kuigi paljud inimesed naudivad raha, selle võimu ja kuulsust , ei piisa õnnelikuks eluks ainult selles. Rikkaks peab ka saama hingelt – armastuse ja hoolimise kaudu.
Saatus on on ette määratud. Seda ei saa muuta, olgu sa kui rikas tahes. Võõramaalane, kes enda valenimeks ütles Carlos , on selle kohta ehtne näide. Ta oli rikas ja väga tuntud relvaäri omanik. Just tema töö ja rikkus tingisid selle, et mehe naine ja kaks last võeti pantvangi, lunastuseks nõuti koorma täit relvi . Mees aga läks politseisse ning vastutasuks tapeti nii tema mõlemad tütred kui naine ning lisaks veel see, et kõik relvad, mida kasutasid nii mõrvarid kui politsei, olid pärit tema tehasest. Otse kui tema ise oli süüdi oma pere tapmises. „Miks just minu tehas nende paljude seest? Miks just mina?“ Selliseid küsimust esitas mees endale pidevalt. Ehk oli see karistus , millegi nii kurjakuulutava ja halva eest, nagu seda olid tema loodud tehased? Iga hea asi toob kaasa ka halva, nagu tõi mehe kuulsus ja rikkus kaasa ilma jäämise oma perekonnast.
Kas tavaline külamees on kullakangi nimel võimeline tapma ? Võtma süütult inimeselt elu, et tagada endale muretu vanaduspõlv ja anda lastele kõik, mis nad soovivad? Võõras otsis vastust sellele, kas ilmas on ka Hea olemas, või on ainult Kurjus . Ta pakkus Chantal Prym'ile võimalust, et too saaks varastada ühe kullakangi ning sellega jalga lasta ning teiseks veel ka variandi tevest hunnikust kullakangidest, mis kuuluks linnarahvale, kui nood tapavad ühe endi seast. See kuld oleks päästunud väikese Viscost'i linnakese väljasuremisest ja vaesele linnarahvale taganud hea elu. Alguses olid küll kõik vastu sellisele mõttele, kuid pärast väikest arutelu leiti, et raha oleks vaja. Isegi preester oli nõus. „Ainus, mida ma hästi tunnen, on minu usk, kus ühe inimese ohverdus päästis terve inimkonna.“ Nii otsustatigi, et vana Berta on see niiöelda ohverdatav. Viimasel hetkel, siis kui juba kõigi püssitorud olid suunatud naise poole, pani Chantal neile aru pähe. Nagu näha paneb raha tihti unustama hoolimise ning ligimese armastuse ja rikkuse nimel ollakse väga paljuks valmis. On vaja inimest, kes tooks teised pilvedest alla ja näitaks, et selline käitumine ikka ei ole õige. Shakespeare on öelnud : Kes vaene on ja rahul, on rikas küllalt. Ma usun, et ka sealne rahvas sai sellest lõpuks aru ning käitus nii nagu süda ütles.
Ka see pole elanud halvasti, kes sündis ja suri tundmatuna – ütle Horatius juba väga ammu . Tihtipeale ongi just tavainimestel palju parem ja õnnelikum elu, kui neil, kes väliselt nii täiuslikku ja head elu elavad ning rahameredes suplevad, kuid tegelikult palju raskemat ja probleemide rikkamat elu elavad.