Kurat ja preili Prym - Paulo Coelho (0)

Jeesuse viimane õhtusöömaaeg Leonardo da Vinci
seda maali luues seisis Leonardo da Vinci tõsise raskuse ees: tal tuli maalida Head Jeesuse ning Kurja Juuda kujul, kes otsustab söömaaja järel oma sõbra ära anda. Kunstnik jättis töö pooleli, kuni tal õnnestub leida täiuslikud modellid. Kord käis ta kuulamas ühe koori esinemist ning nägi seal poissi, kes sobis täpselt Kristuse kehastajaks. Ta kutsus poisi oma ateljeesse ning tegi tema näojoontest kavandeid ja visandeid. Möödus kolm aastat. "Püha õhtusöömaaeg" oli peaaegu valmis, ent da Vinci polnud ikka veel leidnud täiuslikku modelli Juuda jaoks. Kiriku eest vastutav kardinal hakkas kunstnikule peale käima, nõudes, et ta seinamaalingu kiiresti ära lõpetaks.palju päevi kestnud otsingute tulemusena leidis ta enneaegselt vananenud noore mehe: räbaldunud ja juua täis, lamas too rentslis. Mõningate raskustega veenis ta oma abilisi meest kirikusse tassima, kuna visandite tegemiseks polnud enam aega. Kerjus viidigi sinna, ilma et ta oleks aru saanud, mis toimub; abilised hoidsid teda püsti, kuni da Vinci joonistas üless tema näkku selgesti talletanud jumalakartmatuse, patu ja isekuse jooned. Kui ta oli lõpetanud, avas vahepeal pisut kainemaks saanud kerjus silmad ja nägi enda ees olevat pilti. Ühteaaegu õuduse ja kurbusega ütles ta: "Ma olen seda pilti enne näinud!" "Millal?" küsis üllatunud da Vinci. "Kolme aasta eest, enne kui kaotasin kõik, mis mul oli. Laulsin tol ajal kooris ja mu elu oli täis unistusi ; üks kunstnik kutsus mind modelliks, et Jeesuse nägu maalida."
inimesed usuvad ainult seda, mida on harjunud uskuma.
Rikkad ei raiska tavaliselt sentigi, raha loobivad tuulde ainult vaesed
armuliku inimese osa sobib ainult neile, kes ei julge elus kindlat seisukohta võtta. Alati on palju lihtsam uskuda oma headusse kui teistega silmitsi seista ja oma õiguse eest võidelda.
Turistid nimetavad kohti, mis pole neile kodu, alati paradiisiks.
On olemas kahte sorti tolvaneid: need, kes jätavad ähvarduste pärast midagi tegemata, ja need, kes arvavad , et suudavad ähvardustega midagi ära teha.
Üks saksa filosood ütles kord nõnda: " Jumalalgi on oma põrgu: tema armastus inimese vastu."
relvi on inimene kasutanud koopaaegadest saadik-alguses loomade tapmiseks, hiljem selleks, et saavutada ülevõimu teiste inimeste üle. Maailm on saanud hakkama ilma põllunduse, karjakasvatuse, usundi ja muusikata, ent mitte ealeski ilma relvadeta.
Ahabi lugu
Ahabil ei tulnud hetkekski pähe kedagi veenma asuda: ta tundis inimeste loomust ja teadis, et ausust peetakse tihti nõrkuseks ja nii võidakse tema võimus kahtlema hakata. Selle asemel kutsus ta naaberkülast mõned puusepad , andis neile paberi, millel oli joonis, ning käskis selle koha peale, kus praegu on rist , midagi ehitada. Järgneva kümmekonna päeva jooksul kuulis linnarahvas nii päeval kui ka ööl haamrilööke ja nägi mehi laudu saagimas, neid ühte sobitamas ja kokku kruvimas. Kümme päeva hiljem pandi see hiiglaslik piltmõistatus platsi keskel püsti ja kaeti riidega. Ahab kutsus kõik Viscose elanikud mälestusmärgi avamisele. Ilma mingit kõnet pidamata tõmbas ta riide pidulikult ära: seal oli võllas. Koos köie, poomisluugi ja kõige muuga . Tuttuus ja määritud mesilasvahaga, et ilmade rüüstele kaua vastu panna. Kuna kohale oli kogunenud hulgaliselt rahvast, kasutas Ahab juhust ning luges ette terve hulga seadusi, mis kaitsesid põlluhatijaid, kannustasid karja kasvatama ja lubasid preemiat neile, kes toovad Viscosesse uut kaubandustegevust; ta lisas, et nüüdsest alates tuleb kõigil leida endale aus töö või siis kolida mõnda teise linna. Muud ta ei öelnud, mitte kordagi ei maininud ta "mälestusmärki", mille oli just avanud: Ahab oli mees kes ei uskunud ähvardustesse. Tseremoonia lõppedes kogunesid inimesed erinevatesse puntidesse; enamik arvas, et pühak oli Ahabi ninapidi vedanud , too oli kaotanud oma varasema julguse ja ta tueks tappa. Järgmistel päevadel tehti seda eesmärki silmas pidades mitmeid plaane. Kuid kõik olid sunnitud nägema keset platsi kõrguvat võllast ning küsisid endalt: mida see õige seal teeb? Ka see on püstitatud selleks, et hukata neid, kes uutele seadustele ei kuuletu? Kes on Ahabi poolel ja kes ei ole?kas meie hulgas on pealekaebajaid? Võllas vaatas inimesi ja inimesed vaatasid võllast. Tasapisi hakkas mässajate algne julgus muutuma hirmuks: Ahabi kuulsus oli kõigile tuntud ja kõik teadsid, et ta ei tagane oma otsustest sammugi. Mõned inimesed läksid linnast minema, teised otsustasid proovida Ahabi väljapakutud uusi töid- kas lihtsalt sellepärast, et neil polnud kuskile minna, või siis sellepärast,et neid saatis väljaku keskel seisva tapariista vari. Mõne aja pärast oli kord Viscoses jalule seatud, linnakesest sai suur piiriäärne kauplemiskeskus, sealt hakati välja vedama parimat villa ja tootma esmaklassilist vilja. Võllas seisis oma kohal kümme aastat. Puu pidas hästi vastu, kuid köis vahetati aeg-ajalt uue vastu. Võllast ei kasutatud kunagi. Ahab ei maininud seda ainsagi sõnaga. Ainuüksi selle olemasolust piisas, et muuta julgus hirmuks, usaldus kahtlustamiseks ja hooplemine heakskiitvaks sosinaks. Kümne aasta möödudes, kui Viscoses valitses viimaks kord, lasi Ahab võlla lammutada ja järelejäänud puust sama koha peale risti ehitada.
*Ahab tundis inimloomust: mitte soov seadusi järgida ei pane inimesi käituma, nagu ühiskond nõuab, vaid hoopis kirm karistuse ees. Igaüks meist kannab endas võllast.
*'***
on mõttetu püüda välja selgitada, miks ma olemas olen. Kui sul just on seletust tarvis, võid endale öelda, et mina olen vahend, mille jumal mõtles välja karistamaks end selle eest, et oli ühel nõrkusehetkel otsustanud luua Maailmakõiksuse. (välismaalane)
enamikes usundites on olemas niinimetatud "karistuse paik", kuhu surematu hing suundub, kui on pannud toime teatud kuritegusid ühiskonna vastu(alati paistis asi puudutavat ühiskona, mitte üksikisikut)
viimse kohtumõistmise kirjeldus araabia raamatust:
keha lahkumise järel tuleb hingel ületada sild, mis on kitsas kui noatera ning millest paremale jääb paradiis , vasakule aga rida avausi, mis viivad maaalusesse pimedusse . Enne sillale asutmist(raamat ei selgitanud kuhu sild viib) võtab igaüks paremasse kätte oma vooruse ja vasakusse patud, ning kukub siis tasakaalu kaotades sinnapoole, kuhu ta maapealsed teod teda kallutavad.
inimene vajab halvimat, mis temas leidub, et saavutada parimat, mis temas on
kurjus pidi end ilmutama , et Viscose elanikud headuse tähendust mõistaksid
enamik inimesi otsid maailma kõige rõõmsamates ohtades kannatusi, kuna arvavad, et ei ole õnne ära teeninud .
Vesi: maitseta, lõhnata, värvita ja sellegipoolest tähtsailm asi maailmas
kuri ei too mitte kunagi head, olgugi et inimesed seda uskuda tahavad