1949. aasta märtsiküüditamine (3)

1949. aasta Märtsiküüditamine
1949. aasta 25. märtsist kuni 29. märtsi õhtuni viidi Eestis läbi massiline elanike vägivaldne ümberasustamine Eestist Venemaa Siberi piirkonda. Noorim küüditatu oli teadaolevalt 3-päevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim oli 95-aastane vanamemm Maria Räägel Abja vallast.

Operatiivplaan Priboi

Märtsiküüditamise aluseks oli NSV Liidu Ülemnõukogu 1948. aastal 26. novembril välja antud seadlus.
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumis koostati spetsiaalne operatiivplaan "Priboi" (vene keeles " Murdlainetus ") projekt.
28. jaanuaril võttis NSVL Ministrite Nõukogu vastu määruse "Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSVs" ning järgmisel päeval ka otsuse nr. 390-138ss kulakute, bandiitide ja natsionalistide perekondade väljasaatmise kohta.

Organisatsiooniline ettevalmistus

Eesti NSV Ministrite Nõukogu kolme täiesti salajase määrusega määrati Eesti „kulakute” väljasaatmine, ümberasustamine ja nende majapidamiste likvideerimine. Esiteks määrati Eesti NSV Töörahva Saadikute Maakonna- ja Linnanõukogude Täitevkomiteede poolt kinnitatud maakondlike nimekirjade järgi väljasaatmisele 3824 perekonda. Teise määrusega lisati veel 128 „kulakuperekonda” ning kolmandaga sätestati konfiskeeritud „kulaklike” majapidamiste realiseerimise kord. „Kulakute” vara ja kariloomad (v. a. isiklikud väärisesemed, kodused asjad, riided, nõud, väikeinventar ja toidutagavara) konfiskeeriti riiklike kohustuste võla katteks või selle puudumisel anti tasuta kolhoosidele. Muu vara aga realiseeriti riigi tuludesse.
1949. aasta märtsikuus umbes kümme päeva enne küüditamise algust kutsuti EK(b)P Keskkomiteesse instrueerimisele, mille viis läbi EK(b)P Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm igasse maakonda KK poolt määratud volinikud, kellele teatati, et nad on määratud EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikeks kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel. Arnold Meri ütluste järgi toimus instrueerimine suulises vormis. Volinike ülesandeks oli Meri ütluste järgi kontrollida, et küüditamine toimuks vastavalt ÜK(b)P KK ja NSVL MN ühismäärusele 1949. aasta 29. jaanuarist . Volinikud pidi aitama julgeolekuorganitel maakondades küüditamist läbi viia, kontrollima koos maakondade parteikomiteede esimeste sekretäridega küüditatavate dokumente ja veenduma , et väljasaatmisse vajadus oleks tõendatud, et nimekirjades ei oleks lohakusest, valedest arusaamadest või pahatahtlikkusest perekondi, kes tegelikult väljasaatmisele ei kuulu. Mingeid dokumente volinike määramise või instrueerimise kohta pole leitud, kuid Karotamme märkmetes leiduvad 1949. aasta 9. märtsi lehel märkused „KK liikmete instr”, „50 kõnelejat (instr.).” ja „kõnelejate instrueerimine”. EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikud 1949. aasta kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel: Arnold Meri - Hiiumaa , Arnold Green - Viljandimaa,

Tehniline ettevalmistus

Eestis koordineerisid küüditamist ENSV julgeolekuminister Boris Kumm ja NSVL RJM volinik Eesti NSVs kindralmajor Jermolin, kellele allus korraldusi täitev 12-liikmeline operatiivstaap.
Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumile (ENSV RJM) langes järgnevalt vastutus "Priboi" esimese osa eest, alustades nimekirjade koostamisest ( Veebruaris 1949. Eestisse saabub NSV Liidu julgeolekuministeeriumi volinik kindralmajor Ivan Jermolin ning Eesti NSV riikliku julgeoleku ministrile Boris Kummile tehti teatavaks tema ülesanded. Julgeoleku rajooniosakondade töötajad saavad salajase ülesande teha kindlaks kulakute ja natsionalistide perekonnad ja vormistada väljasaatmiseks vajalik dokumentatsioon. Igasse maakonda saadetakse Eesti NSV RJM volinik. Igale maakonnale kehtestatakse väljasaadetavate perede arv pluss reserv). NSV Liidu MN 29. jaanuari otsusega nr.390-139ss oli juba ametlikult kindlaks määratud igast Balti liiduvabariigist väljasaatmisele kuuluvate inimeste arv ja kategooriad. Eestist tuli otsuse kohaselt välja saata 7500 perekonda 22 500 inimesega.
Järgmise etapina oli (ENSV RJM) korraldus väljasaadetavate arreteerimiseks ja ešelonidesse toimetamiseks pealelaadimispunktidesse. Eesti NSV Siseministeerium (ENSV SM) seevastu oli kohustatud toime tulema "konvoirolliga" - ešelonide koostamise ning nende sihtpunktidesse saatmise ehk operatsiooni teise poolega. Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi allüksuste tegevust juhtis minister Boris Kumm, Eesti NSV Siseministeeriumi Aleksander Resev , RJM-i sisevägede tegevust koordineerimis operatsiooni "Priboi" ajal NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi sisevägede juht kindralleitnant Pjotr Burmak (1901-1973).
5. märtsiks selgus Eesti NSV SM-i järelpärimiste tulemusena, et Siberi tööstuspiirkondadesse on võimalik majutada täpselt 29 467 perekonda, mis tegelikult juba NSVL MN otsusega nr.390-138ss paika pandud suurusjärku silmas pidades oli muidugi ennustatav tulemus. Kõik tähtsamad otsused langetatigi Moskvas ÜK(b)P) Keskkomitees. "Priboi" üldiseks juhtimiseks paigutati Riiga operatsiooni staap , eesotsas NSVL RJM ministri 1. asetäitja kindralleitnant Ogoltsoviga
"Priboi" kavatseti Baltikumis läbi viia ühe päeva jooksul. Eestis olid plaanid 17. märtsiks lõplikult valmis ning kõigisse maakondadesse komandeeriti EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikud, kes pidid suunama kohalike allasutuste tööd. ENSV SM-il tuli operatsiooni teostamise ajaks viia kõrgendatud valmidusse talle alluvad raudteevalve , piirivalve, miilitsa , vanglate ning tuletõrjeüksused.
Sellistes loomavagunites küüditati eesti rahvast Siberisse
Eesti NSV Siseministeeriumi ülesandeks jäi ešelonikomandode komplekteerimine , mis lõpetati 21. märtsiks. Vastavalt NSVL RJM-i poolt kavandatud 19 ešelonile ja 16 pealelaadimispunktile pandi paika 19 pealelaadimispunktide ja 19 ešelonide ülemat koos viimaste asetäitjatega operatiiv- ja varustus - alal. Kokku kuulus ešelonide koos- seisu 76 ohvitseri, 456 konvoivägede sõdurit ning 57 meditsiinitöötajat - igasse ešeloni üks arst ja kaks meditsiiniõde. 10 ešeloniülemat ja kogu meditsiinipersonal komandee- riti Eestisse Nõukogude Liidu teistest piirkondadest. Operatsiooni läbivii- mise ajaks saabus Eestisse ka spetsialiste-operatiivtöötajaid ligi 1200. Väljasaadetavate tabamiseks ja transportimiseks moodustati 1987 operatiivgruppi, kuhu kuulus 23024 inimest (operatiivtöötajad ja sisevägede sõdurid, lisaks kohalik aktiiv ). Operatsioonikäsu saamisel tuli viivitamatult välja saata 2772 autot ja 12 400 voori, kindlaks määrati teed ja liikumisskeemid.

Märtsiküüditamise teostamine

Saladuskatet püüti hoida lõpuni, raadiojaamad saadeti vallakeskustesse ja koondamispunktidesse alles mõni tund enne operatsiooni algust ning enamasti talitati nõnda ka väljasaatmisele kuuluvate inimeste nimekirjadega. 25. märtsi varahommikul siirdusid ešelonikomandod neile määratud tööpostidele. Nendega liitusid Pealelaadimispunktide ja ešeloni ülemad ning operatiivgruppide töö võis alata . ENSV siseminister Aleksander Resevi 12. aprilli ettekande kohaselt NSV Liidu siseministrile Sergei Kruglovile alustasid Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi operatiivgrupid väljasaadetavate perekondade kinnivõtmist Eestis 25. märtsil kell 06.00, Tallinnas juba 04.00. Vagunite laadimisel lähtuti normist 48-50 inimest neljateljelisse ja 24-25 inimest kaheteljelisse vagunisse. Kui selgus, et plaan ei tule täis, kujunes inimeste arvuks 40-44 neljateljelises ja 20-22 kaheteljelises vagunis. Kogu Eestis tervikuna jäi tühjaks 112 vagunit. Enne teele minemist määrati veel vene ja eesti keelt kõnelevate väljasaadetavate hulgast "vagunivanemad," kes pidid koostama nn. "vaguninimekirjad." Mõned vagunitesselaaditud põgenesid, mõned viidi ravile . 27. märtsi lõunaks kõik ettevalmistused lõppesid ja ešelonid saadeti Siberi poole teele. Tartu elanikud näiteks Omski poole. Kokku oldi teel 11 ööpäeva 27.märtsist – 07.aprillini. Mõned põgenesid teel.
Kogu Eestist saadeti eriasumisele 20 723 tsiviilelanikku, määratud sihtkohta jõudis neist 20 600. Balti riikidest tervikuna küüditati neil päevil oma kodudest Siberisse üle 92 000 inimese. Operatsiooni läbiviimisesse kaasatute arv ületas 76 000 inimest.

Minu pere kogemus

Ka minu pere küüditati Siberisse 1949. aasta märtsis Mulgimaalt. Minu vanaema ema, isa, õed ja vend viidi 25. märtsi varahommikul rongile ning sealt edasi Siberisse. Kuna minu vanaema ise viibis tol hommikul oma vanaema juures siis teda ei viidud Siberisse ning ta ei näinud enam oma ema ja isa kunagi kuna ema suri Siberis . Vanaema oli mul tol ajal 5 aastane ning peres oli ta teine laps 5-st lapsest. Minu vanaema jäi koju vanaema hoole alla ning kui vanaema vanaema suri hoolitses ta eest tädi. Kahjuks suri minu vanaema väike paari kuune õde, teel Siberisse ning ta visati julmalt rongist välja metsa alla. Teised lapsed jäid ellu ning tulid kodumaale tagasi, kui neil selleks võimalus avanes. Kuna minu vanaema ei käinud Siberis, siis tema ei kasvanud oma õdedega ja vennaga, vanaemal oli kergem, kui teistel kuna ta ei käinud Siberis ega pidanud üle elama neid raskeid aegu, mis teised Siberisse sõites ja kohapeal elama pidid. Õnneks on minu vanatädid ja –onu elus ja täie tervise juures tänapäeval ning hoolimata sellest, et nad Siberis käisid elavad nad oma elu rahulikult edasi ning elasid raske aja ilusti üle, oleks võinud ka hullemini minna.
Kristine Vahtramäe 11b