Nimelt kui Euroopas jaguneb 1 oktav 11 pool tooniks , siis Indias jaguneb see 22 srutiks. India helisüsteem on ühehäälne. Kõige ülevamaks peetakse inimhäält, seejärel keelpille, puhkpille ning viimaseks löökpille. Ka Vanas- kreekas oli muusika väga oliulisel kohal , muusikat pidid õppima kõik inimesed. Ühtse terviku lõid: sõna-, näite-, kujutav kunst, muusika, tants ja arhitektuur. Muusikaga käsikäes käis ka teatrikunst. Tragöödia oli Antiikkreekas üks täiuslikumaid kunstivorme , mis arenes välja Tianysose kultusest, umbes 5 sajandil eKr. Algselt oli tragöödia lõbusa sisuga , hiljem aga muutus tragöödia sisu. Tuntumateks tragöödia meistriteks olid Sophokles, Homeros ja Euripides. Vanade kultuuride muusikas oli oluline koht ka pillidel . Templirituaalis oli oluliseks signaalpilliks sofar , kreekas olid levinud ka näppekeelpillid : harf, lüüra ning kitara.Vanakreeka kultuuri teatakse põhjalikumalt, alles linnriikide tekkimise
Samuti vaadeldakse Williami Kennicki uurimustöid, kes oma 1958. aastal ilmunud artiklis ,,Kas tarditsiooniline esteetika põhineb eksitusel" väidab, et pole vaja tunda ei definitsiooni ega teooriat, piisab vaid teadmisest, et ühte gruppi kuuluvaid, ühe sarnase nimetajaga asju, kutsutakse kunstiteoseks. Morris Weitz toob välja oma artiklis "Teooria osast esteetikas" (1956) samuti asjaolu, et sõna "kunst" kasutusala ei saa lõplikult kindlaks määrata, sest kogu aeg tekib uusi kunstivorme ja liikumisi, mis seavad professionaalsed kunstikriitikud küsimuse ette, kas kunsti mõistet tuleks jällegi laiendada. Wittgensteini filosoofia mõjul loobuti pikaks ajaks üldse püüdest kunsti defineerida. Küsimus "Mis on kunst?" julgeti uuesti püstitada alles 1960. aastate keskpaigas, kui mitmed filosoofid (Danto 1964; Mandelbaum 1965) olid näidanud, et see, mis lubab meil rääkida teatud asjadest kui kunstiteostest, ei pea olema avastatav kunstiteoste vaatlemise teel
Performance & Happening Happening on tegevuskunsti liik, milles kunstnik loob sündmuse, etenduse, milles tihti osaleb publik. Tegevuskunstiks nimetatakse 1960ndatel tekkinud etenduslikke kunstivorme nagu näiteks happening ja performance, eesti keeles sündmused ja etendused. Teatrietendustest eristab häppeningu tavaliselt süzee puudumine, mingid sündmused, mis kunstniku juhtimisel lihtsalt juhtuvad, mõjutades sellega publiku reaktsioone, mis omakorda mõjutavad häppeningu kulgu. Häppening (ing k to happen - toimuma, aset leidma) on popkunstile lähedane aktsioonikunsti vorm, mis kujunes 1960. aastatel eesmärgiga likvideerida piir kunsti ja argielu, kunstniku ja publiku vahel
kätega, teine usub, et kunstnik on klassikalise kunsti viljeleja, kolmas ütleb, et kunstnik teeb töid, mis on mõttestatud ja sügavama sisuga. Samas leidub arvamust, et kunst on kõik, mis on loodud uudse idee najal, kõik, mis peegeldab inimese sisemusest tulevat emotsiooni. Mina ise leian, et kunst on see, mis on tekkinud inimese soovist luua midagi kaunist. Anda kuidagi endale või kellelegi teisele märku oma mõtetest ja sisekaemustest. Olles ka ise palju erinevaid kunstivorme "proovinud", püüdsin meelde tuletada, miks ma olen seda teinud. Miks ma olen veetnud pikki öid, püüdes teha jalanõudest seinakella või skulptuuri alasti mõtlejast. Vastu on banaalne: ma olen seda tahtnud. Mu sees on tekkinud vastupandamatu soov luua midagi. See "midagi" ei pea olema kaunis ja lööv, kuid see protsess, kus ma loon idee, mõtestan enda jaoks natuke lahti selle tagamaid, tekitan endale töökoha ja
Lindgreni ja Herman Geselliuse sajandivahetusel loodud ehitised on kantud rahvusromantismi vaimust. Gallen Kallela jõudis 1890ndate algul rahvusromantismini. Rahvusromantismil oli tolleaegses soome kunstis väga tugev mõju. Peagi arenes see nooremate kunstnike loomingus rahvusromantiliseks sümbolismiks, miss ei pürginud enam taaslooma "Kalevala" muinasmaailma, kuigi sisaldas karjala rahvakunsti elemente ja ornamentikat. Uus stiil oli laiahaardeline nähtus, miss sidus nii erinevaid kunstivorme kui sarnaseid motive. Nt Toonela Luige motiivi käsitlesid üheaegselt Kallela, Leino ja Sibelius. Ka tegutses üks ja sama isik sageli mitmel ala: Kallela nii maalija, arhitekt, skulptor, graafik, tekstiilikunstnik, kriitik, kunstiõpetaja. 11. Elias Lönnrot (1802-1884) Kalevala looja, soome keele professor, arst. Ta oli Sammati küla kingsepa poeg, läbi ja lõhki soomlane, rootsi keelt ei osanud. Kooli minnes pidi ära õppima rootsi keele. 1827. lõpetas ülikoolis filosoofia eriala.
ajaloolist uurimistööd kunstiloome ja esteetilise tajuga. ▪ Mineviku kunstiteosed loovad võimaluse saada möödunud ajastuga vahetu kontakti. ▪ Erinevalt loodusteadlastest mõtleb ajaloolane paratamatult kujutluspiltides, ainult kujutlusvõime toel on tal võimalik möödaniku ühiskonda tervikuna hoomata ◦ Morfoloogiline lähenemine: ajaloolase eesmärk on uurida mineviku “elu-, mõtte-, tavade, teadmiste ja kunstivorme”. Kusjuures ajalugu ise on üks kultuurivorme: “Ajalugu on vaimne vorm, mille abil kultuur annab endale aru omaenda minevikust”. • Üldisi lähtekohti: ◦ “Kultuuriajaloo objektiks on kultuur, ja selle äärmiselt tänapäevase mõiste (…) määratlemine jääb alati lõpmata vaevaliseks. (…) Kultuuriajaloolane võib muidugi piirduda konkreetsete küsimuste esitamisega teatud kultuurinähtuste kohta, ent „vastused
soosisid puhast, algupärast ja loogikavaba väljendusviisi. Kunstiteos omandas tavaeseme staatuse, iseäranis Marcel Duchamp'i ready made'is. Kunstnikud ühendasid omavahel juhuslikult seosetuid elemente, näiteks puutükke, juukseid, liiva, paelu, lõuenditükke, ajalehepaberit, fotosid jne. Õlimaalist sai ajutine, hävinev kunstiteos. Dadaism hajutas piirid erinevate kunstiliikide (maal, skulptuur) vahel. Võeti kasutusele uudseid tehnikaid: leiutati uusi kunstivorme merz (juhuslik sõnaühend saksakeelsest sõnast Kommerz) tänavalt leitud prahi (kaltsud, bussipiletid, masinaosad jms.) kokkukleepimine või ühendamine; fotomontaaz, mis koondas ajakirjadest väljalõigatud fotod tasapinnalisele alusele; ,,fotoreljeef" joontega kaetud vinüülketas, mis liigutamisel jätab reljeefse mulje; rayogram kujutis, mis tekib valmiseseme paigutamisel fotopaberile valgustamisel ja ilmutamisel jne. Paljud dadaistlikud teosed tekkisid juhuse läbi (nt
aspektis sarnaneb nende tekstidega, mõnes aga erineb neist, siis laieneb selle tulemusena mõiste "romaan" kasutusala. Samamoodi on lugu ka kujutava kunstiga, kriitikud küsivad: "Kas see kollaaz on maal või ei?" ja kui nad tuvastavad mingid perekonnasarnasused nende töödega, mida juba peetakse maalideks, siis laiendavad nad "maali" mõistet nii palju, et see hõlmaks ka vaatluse all olevat tööd. Sõna "kunst" kasutusala ei saa lõplikult kindlaks määrata, sest kogu aeg tekib uusi kunstivorme ja liikumisi, mis seavad professionaalsed kunstikriitikud küsimuse ette, kas kunsti mõistet tuleks jällegi laiendada. Nii identifitseeritakse kunstiteoseid "perekonnasarnasuse" meetodi abil: kunstiteos A on kunstiteoste klassi liige sellepärast, et tal on sarnaseid omadusi kunstiteosega B, kunstiteos aga sarnaneb kunstiteosega C. Samal ajal ei pea kunstiteosel A ja kunstiteosel olema midagi ühist. Kuigi kõigil
loogikavaba väljendusviisi. Kunstiteos omandas tavaeseme staatuse, iseäranis Marcel Duchamp'i ready made'is. Kunstnikud ühendasid omavahel juhuslikult seosetuid elemente, näiteks puutükke, juukseid, liiva, paelu, lõuenditükke, ajalehepaberit, fotosid jne. Õlimaalist sai ajutine, hävinev kunstiteos. Dadaism hajutas piirid erinevate kunstiliikide (maal, skulptuur) vahel. Võeti kasutusele uudseid tehnikaid: leiutati uusi kunstivorme merz (juhuslik sõnaühend saksakeelsest sõnast Kommerz) tänavalt leitud prahi (kaltsud, bussipiletid, masinaosad jms.) kokkukleepimine või ühendamine; fotomontaaz, mis koondas ajakirjadest väljalõigatud fotod tasapinnalisele alusele; ,,fotoreljeef" joontega kaetud vinüülketas, mis liigutamisel jätab reljeefse mulje; rayogram kujutis, mis tekib valmiseseme paigutamisel fotopaberile valgustamisel ja ilmutamisel jne. Paljud dadaistlikud teosed tekkisid juhuse läbi (nt. Hans
koos üht tema oodi). Tormi ja tungi liikumine peegeldab juba vastuolusid, mis on teisteski riikides, rahulolematus vanade treditsioonide ja korraldusega, vabaduse piiramisega (vabadus, vendlus, võrdsus levis ka Saksamaale). Ülesastumisi despotismi vastu, rahvalikkuse poolt, rahvuspoeesia eest (saksa poeesia arendamise allikas), antiigist võetud meetrumite vastu. Klassitsistliku esteetika kritiseerimine. Kunstivormide mitmekesisuse nõue, võib kasutada erinevate ajastute kunstivorme (nt keskaja luule). tuleb võtta omaks kõik, mida erinevatel ajajärkudel on loodud (hiljem Schlegeli teooriad). Rõhutatakse rahvuskirjanduse tähtsust. Eeskujuks mitte enam Milton, vaid Shakespeare. Huvisfääris draamazanr, taotluseks luua teater, mis toimiks ka ühiskondlikul tasandil. Saavutuseks nt Goethe teostes konkreetsuse ja eluläheduse suurenemine, draamateoste keeleuuendus (Voltaire'i eeskuju). Elavdati keelt, rahvakeele ja kõnekeele elemendid
ühendavad ajaloolist uurimistööd kunstiloome ja esteetilise tajuga. 1) Mineviku kunstiteosed loovad võimaluse saada möödunud ajastuga vahetu kontakti. 2) Erinevalt loodusteadlastest mõtleb ajaloolane paratamatult kujutluspiltides, ainult kujutlusvõime toel on tal võimalik möödaniku ühiskonda tervikuna hoomata. Morfoloogiline lähenemine: ajaloolase eesmärk on uurida mineviku ,,elu- ,mõtte-, tavade, teadmiste ja kunstivorme". Kusjuures ajalugu ise on üks kultuurivorme ,,Ajalugu on vaimne vorm, mille abil kultuur annab endale aru omaenda minevikust". Kultuuriajaloo käsitlus "Kultuuriajaloo objektiks on kultuur, ja selle äärmiselt tänapäevase mõiste (...) määratlemine jääb alati lõpmata vaevaliseks. (...) Kultuuriajaloolane võib muidugi piirduda konkreetsete küsimuste esitamisega teatud kultuurinähtuste kohta, ent ,,vastused neileküsimustele ei anna tulemuseks
seisukohavõtud, probleemipüstitused või kunstilised lahendused lähtuvad tänapäevasest kontekstist. See, mis teeb ühest teosest feministliku kunstiteose, on eelkõige selle toime ja sõnum ajaliselt ja kultuuriliselt muutuvas kontekstis. Suurt osa radikaalselt meelestatud naiste kunstist 1960te lõpul ja 1970ndatel iseloomustas esteetiline ja kunstitehniline eksperimentaalsus, kuigi vahel võidi kasutada ka traditsioonilisemaid kunstivorme või –tehnikaid. Samas on paljud probleemid naiskunstnike jaoks endiselt samad. Nagu 80ndatel tekkinud feministlik kunstirühmitus Guerrilla Girls oma sekkuv-kriitiliste aktsioonidega näitab, on kunstimaailma tipuosa ja eriti kunstituru loogika endistviisi juhitud meestekesksete hoiakute poolt. < Statistika seisuga 1989 Statistika
loogikavaba väljendusviisi. Kunstiteos omandas tavaeseme staatuse, iseäranis Marcel Duchamp’i ready made’is. Kunstnikud ühendasid omavahel juhuslikult seosetuid elemente, näiteks puutükke, juukseid, liiva, paelu, lõuenditükke, ajalehepaberit, fotosid jne. Õlimaalist sai ajutine, hävinev kunstiteos. Dadaism hajutas piirid erinevate kunstiliikide (maal, skulptuur) vahel. Võeti kasutusele uudseid tehnikaid: leiutati uusi kunstivorme – merz (juhuslik sõnaühend saksakeelsest sõnast Kommerz) – tänavalt leitud prahi (kaltsud, bussipiletid, masinaosad jms.) kokkukleepimine või ühendamine; fotomontaaž, mis koondas ajakirjadest väljalõigatud fotod tasapinnalisele alusele; „fotoreljeef“ – joontega kaetud vinüülketas, mis liigutamisel jätab reljeefse mulje; rayogram – kujutis, mis tekib valmiseseme paigutamisel fotopaberile valgustamisel ja ilmutamisel jne
probleeme ja sotsiaalseid küsimusi. I MS lõpuks, selleks ajaks, kui vaenupooled 1918. aasta lõpul viimaks rahu sõlmisid, oli Euroopas peaaegu terve põlvkond minema pühitud. Ühtviisi olid pankrotis nii kunagised poliitilised ja moraalsed jõud kui ka majandus. Sõja laastav olemus, mis seisnes varem aksepteeritud tõekspidamiste ja ühiskondlike hierarhiate üleüldises kukutamises, tekitas samas lootuse uuele algusele. Kõik see inspireeris radikaalselt uuenduslikke kunstivorme, mis leidsid oma kõige äärmuslikuma väljundi teatrikunstis. Mehhaniseerimise edusammud tõid uusi seadmeid ka teatrisse, võimendades seega 1920. aastatel lavastaja domineerivat rolli. Ka II MS mõjutas teatrit. Kõik need sündmused ei jätnud mõju avaldamata ka teatrile. Vastastikused suhted peegeldusid nii teatrilava kasutamises propagandaeesmärkidel kui ka saksa dramaturgide ja lavastajate põgenemises eksiili II MS alguses. Kui 1920. algusel võeti kasutusele loosung teatrist
Tormi ja tungi liikumine peegeldab juba vastuolusid, mis on teisteski riikides, rahulolematus vanade treditsioonide ja korraldusega, vabaduse piiramisega (vabadus, vendlus, võrdsus levis ka Saksamaale). Ülesastumisi despotismi vastu, rahvalikkuse poolt, rahvuspoeesia eest (saksa poeesia arendamise allikas), antiigist võetud meetrumite vastu. Klassitsistliku esteetika kritiseerimine. Kunstivormide mitmekesisuse nõue, võib kasutada erinevate ajastute kunstivorme (nt keskaja luule). tuleb võtta omaks kõik, mida erinevatel ajajärkudel on loodud (hiljem Schlegeli teooriad). Rõhutatakse rahvuskirjanduse tähtsust. Eeskujuks mitte enam Milton, vaid Shakespeare. Huvisfääris draamazanr, taotluseks luua teater, mis toimiks ka ühiskondlikul tasandil. Saavutuseks nt Goethe teaostes konkreetsuse ja eluläheduse suurenemine, draamateoste keeleuuendus (Voltaire'i eeskuju). Elavdati loodava keelt, rahvakeele ja kõnekeele elemendid
soosisid puhast, algupärast ja loogikavaba väljendusviisi. Kunstiteos omandas tavaeseme staatuse, iseäranis Marcel Duchamp'i ready made'is. Kunstnikud ühendasid omavahel juhuslikult seosetuid elemente, näiteks puutükke, juukseid, liiva, paelu, lõuenditükke, ajalehepaberit, fotosid jne. Õlimaalist sai ajutine, hävinev kunstiteos. Dadaism hajutas piirid erinevate kunstiliikide (maal, skulptuur) vahel. Võeti kasutusele uudseid tehnikaid: leiutati uusi kunstivorme merz (juhuslik sõnaühend saksakeelsest sõnast Kommerz) tänavalt leitud prahi (kaltsud, bussipiletid, masinaosad jms.) kokkukleepimine või ühendamine; fotomontaaz, mis koondas ajakirjadest väljalõigatud fotod tasapinnalisele alusele; ,,fotoreljeef" joontega kaetud vinüülketas, mis liigutamisel jätab reljeefse mulje; rayogram kujutis, mis tekib valmiseseme paigutamisel fotopaberile valgustamisel ja ilmutamisel jne. Paljud dadaistlikud teosed tekkisid juhuse läbi (nt
puhast, algupärast ja loogikavaba väljendusviisi. Kunstiteos omandas tavaeseme staatuse, iseäranis Marcel Duchamp'i ready made'is. Kunstnikud ühendasid omavahel juhuslikult seosetuid elemente, näiteks puutükke, juukseid, liiva, paelu, lõuenditükke, ajalehepaberit, fotosid jne. Õlimaalist sai ajutine, hävinev kunstiteos. Dadaism hajutas piirid erinevate kunstiliikide (maal, skulptuur) vahel. Võeti kasutusele uudseid tehnikaid: leiutati uusi kunstivorme merz (juhuslik sõnaühend saksakeelsest sõnast Kommerz) tänavalt leitud prahi (kaltsud, bussipiletid, masinaosad jms.) kokkukleepimine või ühendamine; fotomontaaz, mis koondas ajakirjadest väljalõigatud fotod tasapinnalisele alusele; ,,fotoreljeef" joontega kaetud vinüülketas, mis liigutamisel jätab reljeefse mulje; rayogram kujutis, mis tekib valmiseseme paigutamisel fotopaberile valgustamisel ja ilmutamisel jne. Paljud dadaistlikud teosed tekkisid juhuse läbi (nt
annaabi.ee 
