Igaüks võib olla kunstnik (0)

Igaüks võib olla kunstnik?

Kunst on üks keerulisemalt defineeritavaid alasid. Keegi ei saa öelda, kuskohast kunst algab või kuskohas see lõppeb. Seda on püütud teha erinevatel aegadel erinevate meetoditega, kuid mingile kõiki rahuldavale tulemusele pole siiani jõutud. Kui öelda lihtsale inimesele tänavalt: “Palun öelge, mis asi on kunst?”, vastab ta tõenäolislelt, et kunst on maalid, skulptuurid , joonistused, ehk ka tekstiil ja arhitektuur . Kui küsida sama küsimust mõne kunstitudengi käest, lisaks ta kindlasti omalt poolt mõisted: performance, digitaalne kunst, fotograafia . Kuid erudeeritud kunstiteadlane võib öelda, et kunst on kõik, mis me enda ümber näeme. Kelle on siis õigus? Kus on kunsti piirid? Ja kas on üleüldse vaja kunsti piiritleda? Kui me mingi ime läbi suudaksime sellele küsimusele vastata, jõume meid huivtava põhiküsimuseni: Kes on siis kunstnik? Ja kas igaüks võib olla kunstnik?
Tutvudes erinevate inimeste arvamusega sellest, mis on kunst ja kes on kunstnik, ei saanud ma põhimõtteliselt grammigi targemaks. Sain teada erinevaid arvamusi ja uusi lähenemisi, kuid mingit, minu jaoks põhjapanevat, uut lähenemist ei olnud. Mõni leiab, et kunstnik on see, kes loob midagi oma kätega, teine usub, et kunstnik on klassikalise kunsti viljeleja, kolmas ütleb, et kunstnik teeb töid, mis on mõttestatud ja sügavama sisuga. Samas leidub arvamust, et kunst on kõik, mis on loodud uudse idee najal, kõik, mis peegeldab inimese sisemusest tulevat emotsiooni.
Mina ise leian, et kunst on see, mis on tekkinud inimese soovist luua midagi kaunist . Anda kuidagi endale või kellelegi teisele märku oma mõtetest ja sisekaemustest. Olles ka ise palju erinevaid kunstivorme “proovinud”, püüdsin meelde tuletada, miks ma olen seda teinud. Miks ma olen veetnud pikki öid, püüdes teha jalanõudest seinakella või skulptuuri alasti mõtlejast. Vastu on banaalne : ma olen seda tahtnud. Mu sees on tekkinud vastupandamatu soov luua midagi. See “midagi” ei pea olema kaunis ja lööv, kuid see protsess, kus ma loon idee, mõtestan enda jaoks natuke lahti selle tagamaid, tekitan endale töökoha ja asun tööle, on juba iseenesest nõnda vapustav kogemus, et ainuüksi protsessi nimel tasub see kõik ära. Vaatamata sellele, et ma ei ole klassikalises mõistes kunstnik, võtan ma ikka kätte oma saviplönni, käsitööriistad või kasvõi sülearvuti, et luua. Luua midagi, mis tuleb minu sisemusest.
Aga kui kunst on miski, mis tekib sisemuses ja nõuab kannatamatult väljapääsu, siis kas kõikides inimestes on see olemas? Kas igaüks võib olla kunstnik? Jah! Ma olen veendunud, et võib. Kuna kunsti ei saa piiritleda, ei saa me paika panna ka kunstnikuks olemise kriteeriume. Kunstnik on see, kes midagi loob. Loob seda, mille taga on sügavam mõte. See looming võib olla maal, maja või laev. Justnimelt, laev. Ka laevainsener on minu silmis kunstnik. Ta tahab anda maailmale parema sõiduki. Turvalisema, kiirema, mugavama ja võimsama liikumisvahendi. Selle nimel teeb ta kõvasti tööd ja näeb ohtralt vaeva. Kas see on siis vähem kunst? Loomulikult ei saa võrrelda Picasso maali ja Soome laevatehase meistriteost “MS Freedom of the Seas”. Või äkki saab? Kas pole mõlemad tingitud vajdusest luua midagi uut ja kaunist? Picasso, kui “päris kunstnik”, on oma loominguga jätnud jälje miljonitesse inimestesse, kes tema töid näinud on. Ta on tahtnud midagi öelda ja loodetavasti maalide vaatajad saavad sellest sõnumist aru. Kuid kas pole äkki MS Freedomi loojad ka tahtnud oma laevaga inimestele midagi öelda. Näiteks, et selline laev ON võimalik. Või on insenerid ja kujundajad tahtnud maailmale anda mugava võimaluse kaunite kohtade avastamiseks. Ja kui vaadata inimeste hulka, keda selline „laevteos“ mõjutab, ulatub ka see arv miljonitesse. On ju palju neid kes sellega aegade jooksul reisivad, palju neid, kes laeva sadamas näevad või temast tehtud fotosid imetlevad. See on lähenemise küsimus.
Üks kunstnikuks olemise piire murdev ala on fotograafia. Tänapäeval saab pea iga inimene teha sama kvaliteetseid pilte, kui fotostuudio fotograaf. Küsimus on selles, mis toimub kaadri sees. Kas liikumise suunas on objekti ette jäetud tühi ruum või on see oskamatu kadreerimise tõttu jäänud liikuja seljat taha. Kui need pisikesed nüansid endale selgeks teha, võib iga inimene luua pilte, mille kohta saaks öelda „kunst“. Internetiavarused on täis looduspilte, kauneid portreesid ja loomariigi sügavusi tutvustavaid fotosid. Ehk ongi just profesionaalsed fotograafid need, kes kannatavad kõige rohkem tavainimese loomingulisuse all. Nende töö ja leib väheneb. Nende sügav haridus läheb raisku. On ju arusaadav, et selline ebaõiglus tekitab pahameelt ja paneb mõne lapse kaunilt tehtud pildi kohta: „Mis kunst see siis nüüd olema peaks?“. Kuid ehk peaks sellised iganenud arusaamad ümber hindama . Andma kunsti vabaks?
Aususe huvides peaksin kaaluma ka vastupidist arvamust, kus ollakse veendunud, et igaüks ei saa olla kunstnik. Kui pidada iga inimest kunstnikuks, kaob ju ära klassikaline arusaam loomingulise eriala esindajast, kes loob midagi sügavasisuslist, annab maailmale uut mõtlemisainet, on omandanud raske töö ja vaevaga mingisuguse oskuse, mille abil ta oma visioone ellu viib. Kunstniku amet, kui selline, kaoks ju ära. Sellest vaatenurgast vaadates peaksime ühele või teisele poolele – kas siis loomingulise ameti pidajale või loominguga tegelevale tavainimesele – leidma uue nimetuse. Ehk on halb mõte kõiki sama nimega kutsuda. Ehk on kunstnik siis akadeemilise haridusega ja pikalt oma oskusi lihvinud isik, kelle töödes on sügav sisu ja looming elab kaua. Siis nimetaksime loomingulist tavainimest, kes hobikorras joonistab, äkki näiteks „andekaks“? Aga mis saab sellistest inimestest, kes ilma akadeemilise kunstihariduseta ja pika praktiseerimiseta suudavad luua selliseid meistriteoseid, mida vaadates inimeste vaimustusel piire pole? Kas selliseid näiteid on olemas. Keegi „mees metsast“ on tulnud ja inimesed pahviks löönud. Kui tema tööd panna kõrvuti õppinud kunstnike omadega, ei ole mingit erinevust näha või on isegi „harimatu“ töö parem. Kiire näide, mis mulle siinkohal meelde tuleb, on Setu naiste lapitekid. On inimesi, kes õpivad aastaid tekstiili, on kursis selle väljendusvormi sügavamate tagamaadega, tunnevaid kõiki tähtsamaid maailma esindajaid. Samas on naine kuskilt maakohast, kelle ema on ta kangastelgi kasutama õpetanud ja kes lihtsalt hobikorras loob kauneid tekke, vaipu või voodikatteid. Selle maanaise kätetöö võib olla imepeen, tema lihtsad läbimõtlemata ideed võivad kootud kujul olla imekaunid ja neist võib leida palju rohkem alatoone ja sügavamaid ideid, kui akadeemilise haridusega „kunstnikult“. Kas see maanaine on siis kunstnik või on ta lihtsalt andekas?
Ryan P. Snuffer on oma artiklis avaldanud sellise mõtte: Kas kunst ei või olla see, mis paneb kunsti tarbija loominguliselt mõtlema. Kui jazzmuusikat kuulav mees tuleb kuulamise ajal geniaalsele äriideele ja suudab luua miljardikompanii, kas see pole siis ka omamoodi kunst? On. Kindlasti on. Vaimuvaene inimene ei suuda tarbida teiste loomingut, ehk siis kunsti, ja ei suuda ka ise midagi luua. Kuid kuna keegi meist ei ole vaimuvene, mõned lihtsalt on vähem loomingulised, kui teised, pole olemas inimest, kes ei võiks olla kunstnik. Naine, kes töötab raamatupidajana, on tavamõistes väga maine inimene ja keegi ei tuleks selle peale, et ta võib olla loominguline . Samas võib ta kodus paigutada oma kollektsiooni elevantidest nii kaunilt ritta, et see moodustab omaette kompositsiooni. Temas peitub järelikult kunstianne. Soovi korral saab ta seda alla suruda, et tegeleda maiste numbritega, kuid tema sisimas on võime luua täiesti olemas. Ja selliseid näiteid võib leida kõikjalt. Isegi riietumises, habemeajamises, koristamises, sodimises, aiakujundamises võib leida selliseid algeid, mida võib nimetada kunstiks.
Maailmas on niipalju loomingut, nii klassikalist kui argipärast, et kuhugi joont tõmmata ei saa. Igaüks võib olla kunstnik. Igaüks võib muutuda klassikaliseks kunstnikuks või luua asju enese tarbeks, kuid üks on kindel, iga ese, asi või vorm, mis on inimkätega või mõistusega tehtud, kuulub kunsti alla. Kuna kõik me loome päevast-päeva midagi uut, kasvõi kaunist valet oma naisele vabanduseks pikema joomapeo eest, oleme kõik kunstnikud . Palun väga, kui soovite , siis kasvõi “elukunstnikud”. Igaüks VÕIB olla kunstnik.
Toetutud:

• Igaüks ei saa olla kunstnik - http://www.guardian.co.uk/artanddesign/jonathanjonesblog/2010/mar/02/tunick-gormley-interactive-art
  
• Igaüks on kunstnik – http://www.questionreality.org/id25.html
  
• Kes on kunstnik? - http://www.humanitiesweb.org/human.php?s=g&p=a&a=i&ID=610
  
• Arraku arvamus - http://kultuur.elu.ee/ke490_arrak.ht m
  
• Mis on kunst - http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/sissejuhatus/sissejuhatus.ht m