Saksa arhitektuur oli paraadlikum, massiivsem ja süngem. Otsiti eeskujusid Vana-Idamaade arhitektuurist. NL ja saksa mõned projektid olid sarnased. S-paraadid, kuhu kuulusid erilised väljakud, auväravad ja valgusefektid. USA kunst- Noorte seas valitses kubism-öiltide aineks olid masinad ja suurlinna motiivid. Sotsiaalne realism iseloomustas suurlinna elu ilustamata, tume ja räpane koloriit, sünge meeleoli. HENRI. Regionalistid romantilisemad, väärtustavad väikelinnade ja farmide elu, USA regioonide omapära. BENTON «tänapäeva ameerika». Mehhiko kunst- Ühiskondlik-poliitilise sisuga seinamaal saavutas enneolematu koha ja taseme. Vasakpoolsed andsid kunstnikele suuri riiklikke tellimusi. RIVERA. Mehhiko kunst li sobiv eeskuju USA fundamentalistidele. Kunsti temaatika oli võetud ajaloost. FRIDA KAHLO «autoprtree mehhiko ja ühendriikide piiril». Eesti kunst See on väga noor. Arenes kiiresti
Modernismile vastas enamik publikust ja ka suurem osa kunstnikest, kuna avangardistlike eurooplaste jäljendajaid peeti ebaameerikalikuks. Euroopast lahku löömiseks otsisid kunstnikud ameerika kunstile "oma teed", mida loodeti leida realismis. Ameerikas oli kaks realismi suunda. üks neist sotsiaalne realism, mille rajas Robert Henri, see oli vahel satiiriline ja kujutas tegelikku suurlinna elu, meeleolu enamasti sünge. Laiemalt levis nn regionalistide looming. Regionalistid olid romantilisemad, nad väärtustasid väikelinnade ja farmide rahulikku ja töökat elu ning USA regioonide omapära. Kuulsaim regionalist oli Thomas Hart Benton. Veel Grant Wood ja Andrew Wyeth. 1929. aasta majanduskriis kukutas kunstnike teenimisvõimalusi katastroofiliselt. 1934. aastal presidendiks saanud Roosevelti uus majandus- ja sotsiaalpoliitika andis neile võimaluse ühiskondlike hooneid kaunistada ja natuke nii teenida. Tööd said ka abstraktsionistid. Mehhiko kunst 1930
säärekaitseid. Sellises riietuses mindi isegi õhtusöökidele ja teatrisse. Esimene maailmasõda viis ellu Chaneli ideed lihtsusest sai moe tuum. Paljusid spordirõivaid nagu näiteks sviitreid ja lühikesi seelikuid hakati kandma iga päev. Pärast sõda püüdsid paljud minna tagasi endiste aegade juurde kuid oli juba liiga hilja. 20ndad Kahekümnendaid iseloomustavad suurlinnaeluga samastunud romantilised regionalistid, mis väärtustavad väikelinnade ja farmide rahulikku ja töökat elu ning USA regioonide omapära. Moodi tuli vabalt langev särkkleit.. Tüüpilisel kleidil oli lihtne varrukateta ülaosa ja alla viidud vöökoht ning esimest korda ajaloos paljastati jalad. Alastuse aimdust suurendasid veelgi läbipaistvate kangaste kasutamine ning napid kaunistused. Et rõhutada läbipaistvaid materjale ja püüda valgust, kasutati pärltikandit, mis
Selliste mõtetega kunstnikud otsisid USA kunstile ,,oma teed''. Seda loodeti leida realismis, mis kujutaks Ameerika tegelikkust. Ameerika realismis on kaks suunda. Juba sajandi alguses oli tekkinud nn. sotsiaalne realism. Seda iseloomustas suurlinna elu ilustamata, vahel satiiriline kujutamine. Piltide koloriit on tume ja räpane ning meeleolu enamasti sünge. Laiema levikuga oli nn. regionalistide looming. Võrreldes suurlinnaeluga samastunud koolkonnaga on regionalistid romantilisemad, nad väärtustavad väikelinnade ja farmide rahulikku ja töökat elu. 1920.-1930. aastate USA-le oli tüüpiline paljude seni väikelinnades või külades elanud inimeste siirdumine suurlinnadesse ning omapäraste piirkondade elukorralduse kokkusulatamine ühtseks elulaadiks. Paljude selliste inimeste nostalgilistele meeleoludele vastas regionalistide looming. 1929.a. majanduskriisi järel vähenesid kunstnike teenimisvõimalused katastroofiliselt.
C. Demuth ja S. Davis lähtusid kubismist. Nende piltide aineks olid masinad ja suurlinna motiivid, Davis tegi täiesti tasapinnalisi kompositsioone kirjatähtedest, millel olid plakatlikud teravad piirjooned ja kontrastsed värvid. Kunstnikud otsisid ,,oma teed" realismis, ning Ameerika realismis oli kaks suunda. Sotsiaalse realismi rajajaks oli R. Henri. Suurlinna elu ilustamat, vahel satiiriline kujutamine, piltide koloriit tume ja räpane, meeleolu enamasti sünge. Regionalistid romantilisemad, väärtustavad väikelinnade ja farmide rahulikku ja töökat elu. Kuulsaim regionalist T. H. Benton avangardismi eitaja surmani. Maalis paljufiguurilisi, enamasti tööd kujutavaid pilte. ,,Tänapäeva Ameerika" Külaelu kujutas G. Wood, kes võttis eeskujuks madalmaade hilisgootika ja vararenessanssi täpsusearmastuse. ,,Stone City, Iowa" ,,Ameerika gootika." A. Wyenth on tänaseni kuulus kunstnik, teda liigutab kohtumine oma lapsepõlve koduga
enamiku nn. Pariisi koolkonna maalijate, näiteks PIERRE BONNARD’i (1867-1947) loomingut. AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE kunstis oli 1920-ndail aastail levinud küllalt traditsioonilise (realistliku) vormiga suunad – ühiskonnakriitiline nn. SOTSIAALNE REALISM ja veidi romantilisem ja nostalgilisem REGIONALISM. 1930-ndail aastail hakati peamiselt valitsuse rahadega kunstnikelt tellima monumentaalkunsti teoseid ühiskondlikele hoonetele. Siin osalesid mitmesuguse laadiga kunstnikud, näiteks ka regionalistid THOMAS HART BENTON (1889-1975). Suurt mõju saavutasid aga MEHHIKO kunstnikud DIEGO RIVERA (1886-1957), JOSÉ CLEMENTE OROZCO (1883-1949) jt. Nad olid kodumaal loonud väga omapärase ja jõulise monumentaalstiili, kus liitusid vanaaegne Ameerika kõrgkultuur, uusaegne indiaani rahvakunst, katoliiklik kirikukunst ja karnevalikultuur, aga ka Euroopa avangardismi mõjud. Seda stiili rakendasid mehhiklased ka USA-s, andes noortele
enamiku nn. Pariisi koolkonna maalijate, näiteks PIERRE BONNARD'i (1867-1947) loomingut. AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE kunstis oli 1920-ndail aastail levinud küllalt traditsioonilise (realistliku) vormiga suunad ühiskonnakriitiline nn. SOTSIAALNE REALISM ja veidi romantilisem ja nostalgilisem REGIONALISM. 1930-ndail aastail hakati peamiselt valitsuse rahadega kunstnikelt tellima monumentaalkunsti teoseid ühiskondlikele hoonetele. Siin osalesid mitmesuguse laadiga kunstnikud, näiteks ka regionalistid THOMAS HART BENTON (1889-1975). Suurt mõju saavutasid aga MEHHIKO kunstnikud DIEGO RIVERA (1886-1957), JOSÉ CLEMENTE OROZCO (1883-1949) jt. Nad olid kodumaal loonud väga omapärase ja jõulise monumentaalstiili, kus liitusid vanaaegne Ameerika kõrgkultuur, uusaegne indiaani rahvakunst, katoliiklik kirikukunst ja karnevalikultuur, aga ka Euroopa avangardismi mõjud. Seda stiili rakendasid mehhiklased ka USA-s, andes noortele
nn. Pariisi koolkonna maalijate, näiteks PIERRE BONNARD'i (1867-1947) loomingut. AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE kunstis oli 1920-ndail aastail levinud küllalt traditsioonilise (realistliku) vormiga suunad ühiskonnakriitiline nn. SOTSIAALNE REALISM ja veidi romantilisem ja nostalgilisem REGIONALISM. 1930-ndail aastail hakati peamiselt valitsuse rahadega kunstnikelt tellima monumentaalkunsti teoseid ühiskondlikele hoonetele. Siin osalesid mitmesuguse laadiga kunstnikud, näiteks ka regionalistid THOMAS HART BENTON (1889-1975). Suurt mõju saavutasid aga MEHHIKO kunstnikud DIEGO RIVERA (1886-1957), JOSÉ CLEMENTE OROZCO (1883-1949) jt. Nad olid kodumaal loonud väga omapärase ja jõulise monumentaalstiili, kus liitusid vanaaegne Ameerika kõrgkultuur, uusaegne indiaani rahvakunst, katoliiklik kirikukunst ja karnevalikultuur, aga ka Euroopa avangardismi mõjud. Seda stiili rakendasid mehhiklased ka USA-s, andes noortele kunstnikele eeskuju
annaabi.ee 
