Linnud · Sillaotsa Põhikool · 7. Klass · Meriliis Evart Suitsupääsuke Hirundo rustica · Suitsupääsukesel on pikk harkis saba. · Kehapikkus on 1922 cm. · Sulestik on ülalpool sinkjasmust, metalse läikega. · Suitsupääsuke eelistab pesapaiga valikul kultuurmaastikke. · Suitsupääsukese kutsehüüd on "vidiitvidiit", laul on enamasti kiire ja pikk, meenutades vidinat. · SUITSUPÄÄSUKE ON EESTI RAHVUSLIND !!! Kiivitaja Vanellus Vanellus · Kiivitaja on 2831 cm pikk. · Sulestik on mustvalge ülalpool roheka läikega. · Kiivitaja pesitseb madala taimestikuga avamaastikes nt: põldudel, rohumaadel ja soodes. · Kiivitaja toiduks on selgrootud
Linavästrik Ta on umbes varblase suurune ja ta kuulub värvuliste lindude hulka. Tal on ka pikk saba. Ta on tuntud kogu Euraasias, välja arvatud Põhja-Jäämere saartel, poolsaartel ning Araabia poolsaarel. Pesitseb ka Loode-, Lõuna- ja Ida-Aafrikas. Linavästrik on rohkem inimeste seltsis. Elab ava- ja poolavamaastikul, eelistab kultuurmaastikke, sageli veekogude läheduses. Enamasti tegutseb maapinnal või peatub madalatel kohtadel. Maapinnal jookseb väga osavalt ja kiiresti. Linavästrik on ka lendaja, tema lend on madal ja lainjas. Iseloomulik on tema mängulend koos lauluga. Eestis elab linavästrike kuni 100 000 paari. Linavästrikud toituvad mardikatest, tõukudest, ämblikest ja paljudest teistest putukatest. Kahjurputukate hävitajana on linavästrik kasulik lind
Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad mõnikord kähisevalt. Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna-Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva. Lisaks leidub teda katkendlikult kogu Euraasias ja Loode-Aafrikas, kuid meil on ta oma leviku põhjapiiril. Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid. Samuti ei pelga ta inimasulate ümbrust, ja seda just sobivate pesaaluste tõttu, mida inimesed talle panevad. Toonekurg rajab oma okstest pesa ainult tugevale alusele puudel või majakatustel. Puudest eelistab ta kuuske, kaske ja lehist, sest need annavad sobivate tugedega ladvatüükaid, millele pesa rajada. Vanad kurepesad kaaluvad kuni 500 kg ja on läbimõõduga 1...2 m. Selliseid hiidpesi ei suuda tihti ladvast pehkinud puud üleval pidada ja nii hukkub igal
Valge-toonekurg on looduskaitse all. Tema kaitsmisele saab kaasa aidata igaüks tugevate ja vastupidavate pesaaluste ülesseadmisega! Levik Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna- Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva. Lisaks leidub teda katkendlikult kogu Euraasias ja Loode-Aafrikas, kuid meil on ta oma leviku põhjapiiril. Pesitsemine Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid. Samuti ei pelga ta inimasulate ümbrust, ja seda just sobivate pesaaluste tõttu, mida inimesed talle panevad. Toonekurg rajab oma okstest pesa ainult tugevale alusele puudel või majakatustel. Puudest eelistab ta kuuske, kaske ja lehist, sest need annavad sobivate tugedega ladvatüükaid, millele pesa rajada. Vanad kurepesad kaaluvad kuni 500 kg ja on läbimõõduga 1...2 m. Selliseid hiidpesi ei suuda tihti ladvast pehkinud puud üleval pidada ja nii hukkub igal
Oma pikkadel peenikestel jalgadel võib ta väga kiiresti ja osavalt mööda maapinda joosta. Linavästrik on tuntud kogu Euraasias (v.a. Põhja-Jäämere saartel, arktilistel poolsaartel ning Araabia poolsaarel). Pesitseb ka Loode-, Lõuna- ja Ida-Aafrikas. Eestis üldlevinud haudelind. Linavästrik elab peamiselt inimasustuse läheduses. Eestis ligikaudu 50-100 000 paari. Kaalub 20...23 grammi. Elab ava- ja poolavamaastikul, eelistab kultuurmaastikke. Linavästriku sugulased, kes meie mail elavad, on alati seotud veega: lambahänilast ja haruldast jõgivästrikku veest eemal ei kohtagi. Linavästrik elab mererannal ning laidudel, jõe- ja järvekallastel, rabalaugaste ääres, kuid ka taluõuedel, külades ja linnadeski. Harva võib teda ka suurtes laantes pesitsemas leida, kuid siis peab seal olema raiesmik või vana talukoht. Enamasti tegutseb maapinnal või peatub madalatel kohtadel. Iseloomulik on pika saba pidev üles-alla vibutamine
uued, päris sarved, hakkavad sirguma märtsis-aprillis. Vanadel sokkudel kasvavad sarved kevadtalvel ja saavutavad täismõõtmed juba aprilli lõpuks või mai alguseks. Noorte sokkude päid kaunistavad haprad pulksarved, vanad ja väsinud sokud kannavad puseriti ja ebaühtlaselt kasvanud sarvenässakaid. Oktoobrist detsembrini võib metsades leida äsja maha aetud sokusarvi. 5. Metskitsed talvel Suurtes laantes metskits eriti elada ei armasta. Metsamassiividele eelistab ta eriilmelisi kultuurmaastikke, kus põllud ja heinamaad vahelduvad pisemate metsatukkadega. Ka puisniitudel, raiesmikel ja metsaservades tunneb kits ennast hästi. Nagu suuremate imetajate puhul tavaline, hoiab isasloom rohkem omaette ja emasloom veedab suurema osa ajast talledega. Lume mahatulekul kogunevad kitsed aga sageli kuni paarikümnepealistesse karjadesse. Loomad koonduvad paremate toidupaikade, näiteks orasepõldude lähedusse. Hulgakesi koos olles on kergem ka sügavasse lumme radasid tallata
Valge-toonekurg on rändlind. Esimesed valge-toonekured saabuvad märtsi lõpus.Enamus jõuab kohale aprilli keskel. Isaslinnud saabuvad sageli varem varem kui emaslinnud.Eesti on tema leviala põhjapiir. Valge-toonekure koguarvukus maailmas on hinnanguliselt 500 000520 000 lindu. Eestis pesitseb hinnanguliselt 40005000 paari ja nende arvukus kasvab pidevalt. 5. Elupaigad Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava- ja kultuurmaastikke, jõeluhtasid, samuti inimasulaid ja nende lähemat ümbrust. Pesa rajatakse puu, korstna, telefoniposti või elektripoisti otsa, katusele.Meelsasti kasutavad ka tehisaluseid. Pesapuuna eelistavad valge-toonekured kuuske, ka kask ja lehis on küllaltki sagedased pesapuud. Teistel puuliikidel pesitsevad valge-toonekured harvem. Valge-toonekurg on monogaamne lind. Üks paar pesitseb samas pesas hulk aastaid järjest ning pesa paisub üsnagi suureks.
podisemine välimusega imetaja, kelle keha katab elupaiku leidub mitmel okkaline nahk, pea on pika koonuga, pool. Nii asustavad nad väikeste silmade ja kõrvade ning metsi, kultuurmaastikke, lühikese kaelaga. linnaparke ning isegi Harilik siil koduaedasid Kiskjalised Häälitsevad haukuvalt või möögivalt Hallhülge karvastikus domineerivad Hallhülged elavad möirates hallikad toonid
taksonoomilise yksuse (nt. maastikurajooni, maastikuprovintsi, fyysilisgeograafilise maa, maastikusoondi jt.) koostisosa. 3.looduslik-majanduslik territoriaalne systeem, milles on vastastikuses seoses puhtlooduslikud osised ja mitmesugused inimtegevuse tulemused (k6lvikud, asulad, teed jne.) 4.peisaaz, mingi ala v2lisilme, v2rvide ja vormide laas vaatev2lja piires (kasut. kunstis ja igap2evases k6nepruugis). Eristatakse loodusmaastikke, poollooduslike maastikke, kultuurmaastikke, tehismaastikke. Inimtegevusest m6jutatud on p6llumajandusmaastikud, toostusmaastikud, puhkemaastikud jne. Eesti peamised looduslikud maastikutyybid (E.Varepi j2rgi, 1970) 1.paelavamaastik 2.pae-ja moreentasandike maastik 3.lainjas moreenmaastik 4.kynklik moreenmaastik 5.vooremaastik 6.metsarohkete k6rgustike maastik 7.m6hnastike maastik 8.sandurimaastik 9.viirsavitasandike maastik 10.j22paisj2rvetasandike maastik 11.mereliivatasandike ja luhtade maastik 12.soomaastik
Valge-toonekurg on lind, kes on arvatavasti igaühele tuttav. Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega.Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad mõnikord kähisevalt. Pesa ehitamine ja pesitsemine. Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava- ja kultuurmaastikke, jõeluhtasid, samuti inimasulaid ja nende lähemat ümbrust. Pesa rajatakse puu, korstna, telefoniposti või elektripoisti otsa, katusele.Meelsasti kasutavad ka tehisaluseid. Pesapuuna eelistavad valge-toonekured kuuske, ka kask ja lehis on küllaltki sagedased pesapuud. Teistel puuliikidel pesitsevad valge-toonekured harvem. Valge-toonekurg on monogaamne lind. Üks paar pesitseb samas pesas hulk aastaid järjest ning pesa paisub üsnagi suureks. Noored valge-toonekured
Tootmine Nüüdisajal toodetakse naftat eranditult puuraukude kaudu, neist purskab ta mõnikord gaasi survel, kuid enamasti pumbatakse või ammutatakse teda kompressorimeetodil. Rohkesti ammutatakse naftat mandrilaval mere põhjast, näiteks Kaspia merel ja Põhjamerel. Tavalise nafta puhul pumbatakse maa sisse vett, kuna nafta on veest kergem siis koguneb ta kõrgematesse kohtadesse ja on seega kergemini kättesaadav. Nafta puurimine hävitab tuhandete ruutkilomeetrite ulatuses looduslikke ja kultuurmaastikke. Samas põhjustab see ka kohalikke pingeid: Siberis hävitab see paljude põlisrahvaste ja kohalike elanike elualasid ning jätab nad ilma traditsioonilisest elatisest. Sama probleem on tekkinud Nigeerias, kus Ogoni rahvas on aastakümneid võidelnud suurte naftafirmade vastu, kes ei arvesta kohalike huvidega ega hooli keskkonnakaitsest. Suurimad naftatootjad Järjestatult 2004. aasta andmete alusel, miljonit barrelit päevas: · Saudi Araabia – 10,37 · Venemaa – 9,27 (2010
Seetõttu on kaasajal lubatud minke jahtida aastaringselt. (Eesti Jahimeeste Seltsi andmetel oktoobrist aprillini) Kuna tegemist on võõrliigiga ja kuna ta murrab rohkem kui ta ära jõuab süüa tuleks tema arvukus viia nullilähedale. TUHKUR Kehapikkus: Isasloomadel 35-46cm ja emasloomadel 30-40 cm. Kaal: 600 - 900 g. Sabapikkus: 10 - 15 cm. Kaitse Eestis Tuhkur ei ole Eestis looduskaitse all. Elupaik Tuhkrud asustavad edukalt nii metsa- kui ka kultuurmaastikke, isegi märgalasid. Oma urud rajavad nad kas kaldavalidesse või siis puujuurte alla. Oma jahimaadel toimetavad tuhkrud peamiselt öösiti ja üksi. Territooriumi märgistatakse tugeva ja spetsiifilise lõhnaga nõre eritamisega. Segamini võib ajada Käitmine ja liikumisviis on üsna sarnased nugistele ja naaritsatele, kuid näolapp on neil hoopis erinev. Seega, kui satute tuhkrule otsa vaatama, siis ei saa teda kellegagi segamini ajada. Levik ja arvukus Eestis
Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega. Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad kähisevalt. Valge-toonekurg on tavaline kogu Eesti mandriosas, eriti aga Kagu- ja Lõuna- Eestis. Läänesaartel kohtab teda aga üliharva. Lisaks leidub teda katkendlikult kogu Euraasias ja Loode-Aafrikas. Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid. Samuti ei pelga ta inimasulate ümbrust ja seda just sobivate pesaaluste tõttu, mida inimesed talle panevad. Toonekurg rajab oma okstest pesa ainult tugevale alusele puudel või majakatustel. Puudest eelistab ta kuuske, kaske ja lehist, sest need annavad sobivate tugedega ladvatüükaid, millele pesa rajada. Vanad kurepesad on läbimõõduga 1...2 m. Selliseid suuri pesasid ei suuda tihti ladvast pehkinud puud üleval pidada ja nii hukkub igal aastal tormidega hulk poegi ja mune
maapiirkondades Maastik keskkonnakorralduses *Maastikuhooldus kaitsealadel KAITSEKORRALDUSE EESMÄRKIDE PÜSTITAMINE Iga kaitseväärtuse kohta sõnastatakse eesmärk, mille saavutamine on kaitsekorralduse lõppeesmärgiks. Soovitav on eesmärk sõnastada tulemusena. Kaugem eesmärk sõnastatakse pikemaajalises perioodid, mille kestus tuleb määrata, juhendis on soovitatud perioodi 30 aastat. *Üldised eesmärgid maastikuhoius kaitsealadel Säilitada igale piirkonnale omaseid kultuurmaastikke, võttes arvesse maakasutuse ajaloolist struktuuri ja maastike olemasolevaid elemente; Säilitada ja kaitsta ajaloolist ja kultuuripärandit; Tagada pärandmaastike s.h koosluste säilimine. IV Karjääride taastamine Miks on karjääride (ja muude tööstusmaastike) taastamine oluline? Uued biotoobid ohustatud liikidele (kuivad kasvukohad) – nt. kõrele, soo- loorkull jt Esteetiline väärtus Kaevandada tohib ainult keskkonnaregistri maardlate nimistus maavarana arvele võetud
lõppeesmärgiks. ● Soovitav on eesmärk sõnastada tulemusena. Kaugem eesmärk sõnastatakse pikemaajalises perioodid, mille kestus tuleb määrata, juhendis on soovitatud perioodi 30 aastat. ● Näiteks: Metsad on looduslikus seisundis ja nende edasine areng on üksnes looduslike protsesside tulemus. Üldised eesmärgid maastikuhoius kaitsealadel ● Säilitada igale piirkonnale omaseid kultuurmaastikke, võttes arvesse maakasutuse ajaloolist struktuuri ja maastike olemasolevaid elemente; ● Säilitada ja kaitsta ajaloolist ja kultuuripärandit; ● Tagada pärandmaastike (s.h koosluste säilimine) Maastikuhooldus kaitsealadel: OHUTEGURID: Kui kaitseväärtust midagi ei ohusta, siis ei tule KKKs ka midagi planeerida (peale seire) PÄRANDKULTUURMAASTIKUD ● Ebasobiv ehitustegevus ● Ebasobivad liinid, teed, kommunikatsioonid
Tema teaduslikke vaateid mõjutas vene teadlaskond. Looduslike komplekside uurimine. Piiri probleemid. Maastikuprofiili meetodi "sissetooja". Pööras suurt tähelepanu mullastiku, veereziimi ja taimkatte vahelistele seostele. 1940. aastani ilmus ligi 30 maastikualast uurimust, mis enamasti käsitlesid väikesi maastikuüksusi (e. looduslik kompleks). Uuris looduslikus arengus mõhnastikke, liivikuid ja soid ning kultuurmaastikke. Edgar Kant Eesti esimene majandusgeograafia professor. Tema põhiteosed on Tartust (1925) ja Eesti eluruumist (1935) (asendist Baltoskandias, Kõrg ja MadalEestist ning asutussüsteemi kujunemisest). ühendas Granö eraldatud ja piiritletud maastikuüksused kaheks inimökoloogiliseks piirkonnaks Kõrg ja MadalEestiks.
Rajas California Ülikoolis Berkeleys omaenda koolkonna, mille viljeldud teadust hakati nimetama kultuurigeograafiaks. Sauerile tuntuse toonud too oli "Maastiku moifoloogia" (The morphology of landscape", 1925). Pooldas Vidali possibilismi. Elulaadi asemel kasutas mõistest kultuur, mille tähendus umbes sama. Käsitles regioone kui kultuurmaatikke. Keskmes oli inimene. Loodusmaastik oli vaid plats, kuhu inimene sai ehitada. Vajalik oli kultuurmaastikke uurides vaadata ajalukku, sest selliste maastike kujunemine on pikaajaline portsess ja lühiajalised nähtused (mood, subkultuurid) jälgi ei jäta. Richard Hartshorne (1899-1992). Tema 1939. aastal i1munud "Geograafia olemus" ("The nature of geography") on (euroopa1iku) regiooniparadigma parim süstematiseeritud esitus. Hartshorne rõhutas üle geograafilise regiooni kordumatust, sellest järelduvalt aga allumatust üldistele
Kõrgetes kaevanduskäikudes on esindatud kollaks- või pruunikashallide põimjas- või horisontaalkihilised liivakivid. Piusa liivas on kvartsi 94 %, päevakivi 3,6 % , vilgukivi 1,1 %, raskeid mineraale 0,1 %. On veel rutiili ja ilmeniiti. Piusas asuvad endised kaevanduskäigud on kujunenud lendlaste ehk rahva seas nimetatud nahkhiirte talvituspaigaks. Nahkhiired on imetajad. Nad on peidulise eluviisiga ning asustavad nii loodusmaastikke kui hõreda inimasutustega kultuurmaastikke. Nende suvised elupaigad on puistutes ja veekogude ääres. Päeval on nahkhiired peidus, öösel aga sooritavad toitumislende. Nad on putuktoidulised. Piusas asub suur nahkhiirte talvituskoloonia, mis on tekkinud pika aja jooksul. Loendama hakati neid 1949. a, siis leiti vaid 22 isendit.1994 oli nahkhiiri loenduse andmetel 2000 ja 1999. a juba 3500. Alates 1990ndate keskpaigast on piusa suurim teadaolev nahkhiirte talvitus koloonia Ida-Euroopas
1. Kultuuripärandi kaitse Kultuuripärandi kaitsereziim rakendub eelkõige Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndi alal, mis on suures osas inimeste loodud ja kujundatud keskkond. Sellised piirkonnad kätkevad endis nii kultuur-ajaloolisi kui looduslikke väärtusi, mille säilitamine on oluline nii kultuuri kui ka rahvusliku või kohaliku identiteedi seisukohalt. Piiranguvööndis kaitstakse inimese ja looduse koosmõjul kujunenud traditsioonilisi kultuurmaastikke koos seal sisalduvate looduslike ja kultuuriliste elementidega ning neid alal hoidvate protsessidega. Enamuses neist aladest on tegemist traditsioonilise hästisäilinud pärandmaastikuga, milles ajaloolis-kultuurilise väärtusega elemente alates esiajast (nt kalmed ja lohukivid) tänapäeva väärtusteni (nt kooli- ja seltsimajad). Ajaloolise maastiku väärtused Lahemaa rahvuspargis on esiajaloolised maastikud Kahala järve
peal kõndides toitu otsimas. Hakk nagu ka vares isegi vihmasel ajal võib teda kuskil näha. Hakk on Eestis osalt paigalind, jäädes siia peale pesitsemist ka talvituma, osalt rändlind. Hakkide kevadränne toimub märtsist mai lõpuni, sügisränne vahemikus septembrist novembri alguseni. Hakid eelistavad loomset toitu. Söövad ka igasuguseid seemneid ja toidujäätmeid. Hakk asustab Eestis valdavalt kultuurmaastikke, kus pesitseb müüride ja varemete õõnsustes ja aedade õõnsates puudes, puiesteedel ning põllumajandusmaastikuga piirnevates kõrgepingeliinide mastidel. Vähemal määral asustab ka looduslikke maastikke. (Linnumääraja, 2015) Pilt 29. Hakk (Corvus monedula), (Autor: Kerli Neljas), 2015 Pilt 30. Hakk (Corvus monedula), (Autor: Remo Savisaar), 2010 2.4.8.3. Pasknäär (Garrulus glandarius)
alguses. Suitsupääsuke kuulub looduskaitse alla. (lisa 18. pilt pääsukesest). Valge-toonekurg Valge-toonekurg on lind, kes on arvatavasti igaühele tuttav. Tal on pikad punased jalad ja nokk ning valge sulestik mustade tiivaotstega. Toonekurg on mandunud häälepaelte tõttu täiesti tumm lind, ainukeseks häälitsuseks, mida ta kuuldavale toob, on vali nokaklõbin. Üksnes pojad vinguvad mõnikord kähisevalt. Valge-toonekurg asustab peamiselt niiskemaid ava-kultuurmaastikke, jõeluhtasid. Samuti ei pelga ta inimasulate ümbrust, ja seda just sobivate pesaaluste tõttu, mida inimesed talle panevad. Toonekurg rajab oma okstest pesa ainult tugevale alusele puudel või majakatustel. Puudest eelistab ta kuuske, kaske ja lehist, sest need annavad sobivate tugedega ladvatüükaid, millele pesa rajada. Vanad kurepesad kaaluvad kuni 24 500 kg ja on läbimõõduga 1...2 m. Selliseid hiidpesi ei suuda tihti ladvast pehkinud
Pühendutakse Eesti looduse uurimisele. Granö pani käima Eesti kihelkondade uurimised. Edgar Kant kõige kuulsam geograaf, kuid ei saa öleda, et ta on loodusgeograaf. Tema doktoritöö eestlaste eluruumist. August Tammekann Granö järglane, loodusgeograaf. Geograafia professor 1930-1940. Eduard Markus esimene eesti geograafi doktoritöö rahvuslikus ülikoolis. Üks kompleksprofiilide metoodika rajajaid maailmas. Uuris veel mõhnastikke, tööstus ja kultuurmaastikke. Töötas Eestis õpetajana, kui naasis Eestisse. Kompleksprofiil kujutatud mullaprofiile, paned taimestiku peale, saab näha, kuidas looduses toimuvad muutused. Jaan Rumma mõõtis Eesti järvede ja saarte pindala. Planimeetriaga saab pindalasti mõõta. Tema magistritöös uuris, et kas Viljandi järv on selline järv, kust vesi voolab mõlemale poole. Selline seadus on, et igast järvest voolab välja ainult üks jõgi, sest igal järvel on ainult üks madalkoht.
suunavad inimeste pürgimusi ja käitumist ning mõjutavad sotsiaalse koostoimimise põhimõtteid. (Hirsjärvi ja Huttunen, 2005, 65). 1.5.2 Õuesõpe ja õueala roll Lapse varajastel ja igapäevastel kontaktidel maailmaga väljaspool maja turvalisi seinu ja sisekliimat on otsustav tähtsus sellele, kuidas ta õpib looduse sisemist olemust tunnetama (Grahn 2007, 68). Õuesõppe pedagoogika on valkondadevaheline uurimis- ja haridusala, kus õpiruumina kasutatakse ühiskonnaelu, loodus- ja kultuurmaastikke, rõhutatakse meeleliste elamuste ning raamatuhariduse koostoimet, tõstetakse esile õpikoha tähendus. Tänapäeval, kui õppetöö toimub enamasti siseruumides, on õuesõpe vahend, kuidas õppekava eesmärke näitlikustada. Õues õppimine loob terviku, mis ühendab inimese maailmaga. Vastavalt uuringutele paraneb õuesõppe läbi nii laste motoorne areng, aktiviseerub mäng kui paraneb tervis. Erinevate õppetegevuste valdkonnad elavaks muuta: siduda saab omavahel laste
annaabi.ee 
