jumal kui ma valet vannun" ; ,,Olgu jumal mulle tunnistajaks" jne.)- kusjuures see traditsioon on ju säilinud ka siiani USA-s, kus enne kohtus tunnistuste andmist pannakse käsi Piiblile ja lubatakse rääkida ,,Tõtt, tõtt ja ainult tõtt" (nagu kõik Hollywoody filmide austajad teavad). Kokkuvõttes võib väita, et kultuurinähtused võivad pärineda religioonist- vähemalt on nad otseselt või tihedalt seotud sellega. Teise väga tuntud ja levinud teooria autor on hollandi kultuuriajaloolane John Huizinga (1872-1945), kes oma 1938.a. ilmunud teoses ,,Homo ludens" (eesti k. mängiv inimene)väidab, et mängu osa kultuuri tekkes ja arengus on suur, sest mäng on vanem kui kultuur. Loomad oskasid mägida enne inimest. Ja ka inimese algne eneseharimise viis on mäng- laps õpib kõigepealt mängides ja alles seejärel lugemisoskuse omandanuna lugedes. Mis on mäng? 1. mäng on vaba toiming. Mängima ei saa sundida 2
ümberkujundamiseks parandada kõlblust. Ta leidis, et mõistel ketserlus puudub juriidiline sisu ja oli nõiaprotsesside vastu. Ta hakkas Leipzigi ülikoolis saksa keeles loenguid lugema, kuid saadeti selle eest linnast välja. Ratsionalist von Wolff avaldas oma tööd saksa keeles ja pani sellega aluse saksa teaduskeelele. Ühiskonna ümberkorraldamisel lootis ta valgustatud absolutismile. Kodanlik ettevõtlikkus annab ühiskonnale arenguvõimalused. Herder oli kultuuriajaloolane ja teoreetik. Ta pooldas progressi ideed, mille järgi ühiskonna kõrgeim seisund on humaansus. Riik on masinavärk, mida on rahval vaja ainult seni, kuni endal jääb puudu mõistusest. Järelikult on vaja rahvast harida ja kasvatada, et saaks riigivõimuta hakkama. Ajalooõpetuses tuleks käsitleda rohkem tööga seonduvat ja vähem sõdade ajalugu, tuleb kujundada vastikustunnet sõdade vastu. 1778.-1779.a.
Wolff lootis ühiskonna ümberkorraldamisel valgustatud absolutismile. Teoreetiliselt põhjendas ta seda väitega , et kui riik on isiksuste ühtsus, võib seda vaadelda kui ühte inimest. Ta rõhutas , et riigi kõrgeim kohustus on rahva heaolu, ning et tema otsene vajadus on vaesuse kaotamine. Eriti rõhutas ta töö vajalikkust. 3.4. Johann Gottfried von Herder (1744-1803) Johann Gottfried von Herder oli saksa filosoof,kirjaniks ja folklorist , kellest kujunes kultuuriajaloolane-ja teoreetik. Üks ta peamisi töid oli ,, Mõtteid inimkohnna ajaloo filosoofiast". Ta pooldas progressi ideid, mille järgi ühiskonna kõrgeim seisund on humaansus. Arendades edasi Gotthold Ephraim Lessingi vaateid selle kohta et inimkonna vabastamine eeldab riigi hävitamist nimetas Herder riiki masinavärgiks , mida rahval on vaja vaid seni kui tal endal mõistusest puudu jääb. Seega tuleb rahvast kasvatada ja harida.
Ajaloost tuleb otsida tüüpilist, seda, mis kordub. ◦ Huvitavaimad ajalooperioodid on üleminekud ühest ajastust teise: üleminek kristlusele, üleminek uusaega jne. ◦ Ajalugu pakub lohutust olevikule, võimaldab leida minevikust eeskujusid. ◦ Ajaloost tuleb otsida sisemist terviklikkust, harmooniat. Jacob Burckhardti kultuuriajaloo käsitlus: • Tinglikult esimene kutseline kultuuriajaloolane. Kirjutab 1842. aastal üliõpilasena: “Tahan ennast täiesti pühendada kultuuriajaloole”. • Kultuuriajalugu on ennekõike ajastu sisemiste seoste otsimine, katse rekonstrueerida vaimset tervikpilti (Weltanschauung). • Inimühiskonna kujunemist ja arengut mõjutavad kolm faktorit ehk jõudu [Potenzen]: riik, religioon ja kultuur. Ükski neist ei eksisteeri iseseisvalt, vaid ainult kolmekesi koos ja seotuna.
kalduvused ja teisalt ülesanded, kusjuures kalduvuste poolest on inimene enesearmastaja aga tema ülesanne on armastada teisi nagu iseennsat. Ühiskonna ümberkorraldamisel lootis Wolf valgustatud absolutismile.Teoreetiliselt põhendas ta seda sellega, et kui riik on isikute üksus siis võib seda vaadelda kui üht inimest. Ta rõhutas et riigi kõrgeim kohustus on rahva heaolu. Ühiskonna arenguvõimalused peituvad tema meelest kodanlikus ettevõtlikuses. Johan Gottfried von Hederist kujunes kultuuriajaloolane ja teoreetik. Heder pooldas progressi ideed, mille järgi ühiskonna kõrgeim seisund on humaansus. Ta arendas edasi Gotthold Ephraim Lessingi väited selle kohta, et inimkonna vabastamine eeldab riigi hävitamist. Riiki nimetas ta masinavärgiks ja arvas, et rahval on vaja isandaid ainult seni, kun ital endal jab puudu mõistusest. Heder taunis sõda ning kangelaste kummardamist. Ta püüdis hajutada aupaistet vallutajate ja sõdades välja paistnud valitsejate ümbert. Tema
Leibnizi arvates parim võimalikest. Jumal ei saa rikkuda loogikaseadusi, kuid siiski oli Tal maailma luues tohutu suur valikuvõimalus erinevate loogiliselt võimalike maailmade vahel. Kuna Jumal antud maailmale siiski eksistentsi andis, siis Leibnizi arvates see tõestabki, et meie maailm on parim võimalikest. Johann Gottfried von Herder oli saksa filosoof, kirjanik ja rahvaluuleteadlane. Herderist kujunes kultuuriajaloolane ja kultuuriteoreetik. Ta pooldas progressi ideesid, mille järgi ühiskonna kõrgeim seisund on humaansus, ta arendas edasi Gotthold Ephraim Lessingi vaateid selle kohta, et inimkonna vabastamine eeldab riigi hävimist. Riiki nimetas ta masinavärgiks ja arvas, et rahval on vaja isandat kuni endal saab mõistus otsa. Ta kujundas inimestes vastikustunde sõdade vastu. Ta oli rangelt tapmise ja sõdade vastu. Hender taunis
Ühiskondlikes ümberkorraldustes lootis ta eelkõige absolutismile. Ta rõhutas, et riigi kõrgeim kohustus on rahva heaolu tagamine ja vaesuse kaotamine. Ühiskonna arenguvõimalused peitusid tema arvates kodanlikus ettevõtlikkuses. Paheline oli kõik, mis sellega vastuolus, sealhulgas luksus ja liigkasuvõtmine. Eriti rõhutas ta töö vajalikkust ja kodanliku ettevõttlust. Johann Gottfried von Herder (1744-1803) oli kultuuriajaloolane ja -teoreetik. Johann pooldas progressi ideed ning soosis sellega kaasnevad humaansust. Ta arendas edasi Gotthold Ephraim Lessingi vaateid selle kohta, et inimkonna vabastamine eeldab riigi hävitamist. Johann pidas riiki masinavärgiks ja inimestele vajalikuks ainult seni, kuni inimesed hakkavad ise mõtlema. Järelikult vajasid inimesed harimist ja kasvatust. Tema arust tuli kujundada vastikustunnet sõdade vastu. Ta taunis kangelaste kummardamist. Kõige tähtsam oli kasvatada
Gottfried Wilhelm Libnz (1646-1716) oli filosoof ja matemaatik,kelle vaadate lähtkohaks on kujutlus monaadidest. Need on looduse vaimsed alged,mida on lõputult palju,kusjuures iga moonad on ka kogu universumi peegeldus. Majandusliku ja ühiskondliku arengu suunajaks pidas ta riigivõimu. Suurt tähelepanu pööras ta teaduse arendamise probleemidele. Johann Gottfried von Herder (1744-1803). Saksa filosoof,kirjanik ja folklorist. Temast kujunes kultuuriajaloolane ja teoreetik. H pooldas progressi ideed, mille järgi ühsikonna kõrgeim seisund on humanism. Ta arendas Lessingi vaateid selle kohta,et inimkonna vabastamine eeldab riigi hävitamist.Riiki nimetas H masinavärgiks. Ajalooõpetust käsitledes rõhutas H vajadust kujundada vastikustunnet sõdade vastu. Ta taunis kangelaste kummardamist ning püüdis hajutada aupaistet valuutajate ja sõdade silma paistnud valitsejate ümbert
ülesanded, kusjuures kalduvuste poolest on inimene enesearmastaja aga tema ülesanne on armastada teisi nagu iseennsat. Ühiskonna ümberkorraldamisel lootis Wolf valgustatud absolutismile.Teoreetiliselt põhendas ta seda sellega, et kui riik on isikute üksus siis võib seda vaadelda kui üht inimest. Ta rõhutas et riigi kõrgeim kohustus on rahva heaolu. Ühiskonna arenguvõimalused peituvad tema meelest kodanlikus ettevõtlikuses. Johan Gottfried von Hederist kujunes kultuuriajaloolane ja teoreetik. Heder pooldas progressi ideed, mille järgi ühiskonna kõrgeim seisund on humaansus. Ta arendas edasi Gotthold Ephraim Lessingi väited selle kohta, et inimkonna vabastamine eeldab riigi hävitamist. Riiki nimetas ta masinavärgiks ja arvas, et rahval on vaja isandaid ainult seni, kun ital endal jab puudu mõistusest. Heder taunis sõda ning kangelaste kummardamist. Ta püüdis hajutada aupaistet vallutajate ja sõdades välja paistnud valitsejate ümbert
Lisaks sellele uuris Arbusow põhjalikult ka Läti Henriku kroonikat ning taastas selle algteksti. tegeles ka Wolter von Plettenbergi aegse Liivimaa ajalooga. Oskar Stavenhagen-(1850-1930) Schiemanni töö jätkaja, samuti Waitzi õpilane. 1903. aastast Miitavis asuva Kuramaa hertsogiriigi arhiivi eesotsas. Georg Dehio- kunstiajaloolane (üks pilt ta tööst ka wikipedias: Pontigny põhiplaan?) Arnold Hasselblatt - kultuuriajaloolane, sh TÜ ajalugu, samuti toimetas ajalehti, nagu Bienemanngi, ka EW ajal vist tegutses, vb LW-s 11 Richard Hausmanni õpilased e koolkond Hermann von Bruiningk- tubli allikakoguja, huvitus ka kirikuajaloost, töötas Läti ajal Rahvusarhiivis. Tema suurimaks teeneks on keskaegsete mõisaürikute koondamine ja väljaandmine. Medievist
Rahva valgustamiseks kavandas kollektiivseid söömaaegu. Pidas vajalikuks Saksamaa ühendamist. Lõppeesmärk maailmarahvaste harmoonia. Suurt tähelepanu pööras teaduse arendamise probleemidele. Teadus peab tooma praktilist kasu ning püüdis konstrueerida mitmesuguseid instrumente ja tegeles mäendusega. Oluliseks pidas teadlaste jõupingutuste ühendamist. Preisi Teaduste Akadeemia asutaja (1700) Johann Gottfried von Herder filosoof, kirjanik, rahvaluuleteadlane Kultuuriajaloolane ja teoreetik. ,,Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast". Pooldas progressi ideed, mille järgi ühiskonna kõrgeim seisund on humaansus. Arendas edasi Lessingi vaateid inimkonna vabastamise kohta (riigi hävitamine) Riik on masinavärk ja rahval on vaja isandaid vaid seni, kuni jääb puudu mõistusest. Vajadus kujundada vastikustunnet sõdade vastu. Taunis kangelaste kummardamist. Tuleb kasvatada patriotismi ja õiglustunnet teiste rahvaste suhtes.
ühiskonda tervikuna hoomata. Morfoloogiline lähenemine: ajaloolase eesmärk on uurida mineviku ,,elu- ,mõtte-, tavade, teadmiste ja kunstivorme". Kusjuures ajalugu ise on üks kultuurivorme ,,Ajalugu on vaimne vorm, mille abil kultuur annab endale aru omaenda minevikust". Kultuuriajaloo käsitlus "Kultuuriajaloo objektiks on kultuur, ja selle äärmiselt tänapäevase mõiste (...) määratlemine jääb alati lõpmata vaevaliseks. (...) Kultuuriajaloolane võib muidugi piirduda konkreetsete küsimuste esitamisega teatud kultuurinähtuste kohta, ent ,,vastused neileküsimustele ei anna tulemuseks veel kultuuriajalugu, vähemalt mitte sõna sügavamas tähenduses". "Kultuuriajalugu erineb riigi- ja majandusajaloost selles mõttes, et ta on oma nime väärt ainult siis, kui jääb suunatuks millelegi sügavamale ja üldisemale. (...) Alles siis kui kindlaks teha eluvorme, loomisvorme ja mõttevorme tervikuna, saab juttu olla kultuuriajaloost."
ringis. Kui indiviid ei kuulu antud ringi siis loetakse teda võõraks selle ringi jaoks. Indiviid võib võõra staatusest vabaneda, kui ta tõestab ennast ringile, kuhu ta kuuluda tahab. Indiviid vs kultuurilised väärtused. Allutavad inimese endale. Inimesel on vaja neid, et hoida oma autonoomiat et oma eesmärke saavutada. Inimese poolt loodud hakkavad nad (kunst jne) oma elu elama. Ei usu inimese lõplikku vabanemisse. M.Weber (1864-1920) Sotsioloogia rajaja, kultuuriajaloolane (Weberi sõnul). Religioon, majandus, õigus ja võimusotsioloogias teostanud ennast. Vaevas küsimus Lääne ühiskonna käekäigust. Kirjutas 1905 ,,Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim" , 1898-1903 vaimne kokkukukkumine, 1904-1955 kirjutas oma tuntumad teosed. Weberi mõju antropoloogiale algas alles pärat II ilmasõda, nt Barthi ja Geertzi töödes. Sajandivahetusel oli aga olulisemaks
absolutistlik monarhia, monarhia ja vabariik ideaalne konstitutsiooniline monarhia; Võimude lahususe teooria: seadusandlik parlament, täidesaatev valitsus, kohtuvõim Saksa valgustuse eripära: · Ei eitatud usu vajalikkust · Ei mindud suurde vastuollu kirikuga · Pietism luteri kirikust eraldunud usuvool, vagadus, kõlblus, kristlaste võrdsus, ühiskonnakorra täiustamine usu abil Johann Gottfried von Herder 1744-1803, kultuuriajaloolane ja teoreetik, "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast"; progressi idee ühiskonna kõrgeim seisund on humaansus; haridus, kasvatus vastikustunne sõdade vastu töö väärtustamine; patriotism, õiglustunne teiste rahvaste suhtes; koostöö Põltsamaa pastori Hupeliga 42.Prantsuse absolutism 17.-18.saj. Üldine olukord 16.saj. lõpp, 17.saj. algus: · Usulised kokkupõrked katoliiklaste ja hugenottide vahel · Kuningavõimu suhted feodaalidega, kes taotlesid suuremaid õigusi
· uus matemaatika, arvu tähenduse üle arutlemine · ratsionaalne müstika Sügis · vaimse jõu kõrgpunkt · suurlinnad · usk mõistuse jõusse · suurteooriad ja totaliseerivad süsteemid · religioon mõistusele allutatud · loodus ja loomulikkus au sees Talv · süsteem laguneb, vaimujõud hääbub · maailmapilt muutub pragmaatiliseks · loov metafüüsiline mõtlemine asendub kateedrifilosoofiaga · levivad resigneerunud ja lõpueelsed maailmavaated Johan Huizinga (1872-1945) Hollandi kultuuriajaloolane ja filosoof. ,,Mängiv inimene" (1938; e.k. 1992) homo sapiens homo ludens Mäng kui universaalne mõõde kultuuris, inimesele olemuslik tunnetus ja käitumisviis, mille abil on võimalik seletada kogu kultuuri olemust ja arengut. Mäng pole vastandatud tõelisusele, mäng võib olla tõsine ja funktsionaalne. Kultuur ei tohi mängulisust kaotada, siis kaotab ta oma jõu ja loominguvõime. Analüüsides mänguelementi lääne kultuuri ajaloos jõuab Huizinga järeldusele, 17
tundmaõppimiseks, millega käesolevas uurimuses algust on tehtud. Selle töö suurimaks praktiliseks kasuteguriks tuleks pidada kokku kogutud, kommenteeritud ja süstematiseeritud suurt hulka seni maailma eri nurkades hajali olnud dokumentaalset, aga ka suulisel ajalootraditsioonil põhinevat materjali, mille jäädvustamiseks oli informantide kõrget vanust arvestades viimane võimalus. Nagu kirjutab tuntud teoloog, kiriku- ja kultuuriajaloolane Toomas Paul 313 , on suuline pärimus usaldatav umbes kolmveerand sajandit. Käesoleva töö tulemina on selgunud ka esmajärjekorras täiendavat süvenemist vajavad oluli- semad suunad. Põhjalikumat uurimist vajavad džässmuusika levik Kesk-Eestis 1918–1945, samuti džässi ja rahvamuusika sulandumise koosmõjul sündinud “külajätsi” sisuline olemus, võimalikud erivormid ja leviku ulatus. Huvitavaks teemaks tõotab kujuneda küsimus džässmuusika mõjutustest meie süvamuusikas
annaabi.ee 
