Hariduse ja kultuuri areng XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses (0)

Hariduse ja kultuuri areng XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses
Majanduse vilgas areng ja sellega seoses kujunev rahvuslus , põhjustasid vaadeldaval perioodil, XIX sajandi lõpu ning XX sajandi alguse, kultuuri kiire arengu. Mõjutatuna saksa ja vene kultuurist, oli eesti kultuurist saamas professionaalne rahvuskultuur , osake Lääne-Euroopa kultuuriruumist.
Riiklikus koolisüsteemis venekeelne õpetus säilis, ent 1905.aasta revolutsiooni tulemusena lubati emakeelsete erakoolide rajamine – suur samm hariduselus.
1870. alghariduse alal algasid põhjalikud ümberkorraldused – kohustuslikuks muutuks vallakool. Sellega seoses tuli rajada hulgaliselt uusi koole . Tekkisid üldained – kirjutamine, arvutamine ja maateadus. Tänu sellele said kirjaoskuskoolidest üldhariduskoolid.
Nagu mainitud, hakkas levima eestikeelne haridus. Kasutusele võeti hulgaliselt uusi õppevahendeid, s.h geograafilised kaardid, gloobus, arvelaud , seinatahvel. Algkoolide raudvaraks said C. R. Jacobsoni lugemikud.
See kõik andis eelduse jätkata õpinguid keskhariduse omandamise suunas, mida üha rohkem ja rohkem eestlasi ka teha püüdis. 1870.aastatel asutati uued gümnaasiumid Tallinnas, Narvas ja Viljandis, mis kujunesid 8-klassilisteks õppeasutusteks. Ehk siis väärtustati haridust juba tol ajal nagu tänapäevalgi. Ehkki tänapäeval tähtsustatakse haridust ülegi, ent selle olulisust mõisteti juba tol ajal, mis ajaloo seisukohalt polegi nii ilmatu kaua aega tagasi.
Haridusele andsid aga tagasilöögi venestusreformid.Taas sai kohutuslikuks õppekeeleks vene keel, mis vähendas õpilaste arvu ning see omakorda langetas kirjaoskajate arvu. Muidugi, kellele siis meeldiks tühja tuupida ja veel võõrkeeles.
1890.aastatel õnneks hariduse edenemine jätkus ning kirjaoskajate protsent kujunes üllatavalt suureks – 77,7%.
Peagi tekkisid ka esimesed kutsehariduskoolid – uue sajandi algul niisuguse hariduse osakool kasvas: rajati kommerts-, kaubandus-, õmlbus-, põllutöökoole jne.
Kuid eestlased ei jätnud jonni ja ajasid haridust veelgi rohkem taga – kõrgharidust sai omandada Tartu Ülikoolis, Tartu Veterinaarinstituudis, Mihhail Rostovtsevi Eraülikoolis ja Anton Jassinski Tartu Kõrgematel Naiskursustel.
Antud ajaperioodil, seoses hariduse arenguga, hakkas jõudsasti edasi liikuma ka teadus. Peamiseks teaduskeskuseks kujunes Tartu Ülikool rea rahvusvahelise mainega teadlastega, kellest enamasti olid sakslased , kes venestamisega seoses lahkusid - teaduses saabus hetkeline mõõnaperiood.
Ent pärast sajandivahetust kerkisid esile venelastest õppejõud/teadlased, nt sünteetilise kautšaki valmistaja Ivan Kondakov, Napoleoni-ajastu uurija Jevgeni Tarle. Nende kõrval paistsid silma vähesel määral ka baltisakslased , nt esimeste edukate südameoperatsioonidega. Arenes küll teadus, ent võõrvõimude käe all. Eestlastest teadlasi oli vähe ja kui neid sattus olema, tegelesid nad peamisest eestluse ja Eestimaa rahvaga seotud rahvusteadlusega. Nende areng toimus läbi Õpetatud Eesti Seltsi ning Eesti Kirjameeste seltsile, viimane kogus rahvaluulet. Kui aga Kirjameeste selts peatati, kogumistööd vähenesid, ent 1907.aastal loodud Eesti Kirjanduse Selts jätkas seda. Sellest ka nentimus, et loodus tühja kohta ei salli – rahvustraditsioonide säilitamine jätkub nii või naa, selle pärast pole meil tänapäevalgi ilmselt tarvis muretseda, kuniks aga tegijaid on.
Kirjanduse poole pealt viljeleti rahvusromantilist isamaalüürikat, mis esialgu proosa tahaplaanile surus, ent peatselt hakkasid ilmavalgust nägema erinevad jutustused, nt Eduard Bornhöhe („ Tasuja “). See pani aluse XIX sajandi lõpul ülemineku poeesialt proosale ning teosed muutusid romantilisest realistlikumaks.
Murranfuks eesti kirjandusmaastikul sai 1905.aasta, mil loodi rühmitus Noor-Eesti, mille juhtfiguurideks olid Gustav Suits, Friedebert Tuglas ja Juhan Aavik. Jah, murrang- rühiti jõudasti edasi eestluse poole. Nende lipukiri „Olegem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!“ kehtib ju ka tänapäevalgi, mil olud ning eesmärgid on küll teised, ent suund üldjoontes selle lause järgi ju sama.
Muusika suureks edendajaks kujunes koorilaul , mis praegusel ajal eestlaste jaoks pea et sama tähtis on, kui tol ajal. Koorilaulude loomist soodustasid laulupeod ning massiline laulukooride asutamine nagu tegelikult ju tänapäevalgi – laulupidude traditsioon on säilinud ning et koorilaulu rahvale veelgi lähemale tuua, on juba 2 aastat peetud telesaadet Laululahing. Ning tõsi- koorilaul on nii noorte kui vanade seas praegugi veel hinnas , küll aga võib-olla väheke erineva tähendusega. Me laulsime end vabaks Laulva Revolutsiooniga, siis tähendas üheslaulmine vabadust. Praegu, tundub, lauldakse rohkem rõõmu pärast, mis muidugi iseenesest pole ju halb, vastupidi – inimesi ühendav, kasvõi selleks, et praegusel majandussurutise ajal olukorda psühholoogilisel tasandil leevendada. Kuid tagasi pöördudes XIX sajandi lõppu – muusikaelu hakkasid kujundama kutselised heliloojad , nt asutas Aleksander Läte Tartus 1900.aastal esimese sümfooniorkestri.
Eesti teatri sünnidaatumiks loetakse 24.juuni 1870.aastal, mil Vanemuises esietendus Lydia Koidula näidend „Saaremaa onupoeg “, mis aasta hiljem juba vastavalt üle Eesti levis, pannes aluse üldlevinud näitemänguharrastusele. Kuna mängisid asjahuvilised, jäi teater veel pelgalt meelelahutuseks. Sellisesse olukorda tõi aga muutuse August Wiera , kes Vanemuist juhtima asus ning kindlakoosseisulise trupi, etendused iganädalasteks muutis ning repertuaari tõsistama asus. Tänu sellele sai Vanemuisest peagi kutseline teater, millega liitusid veel ka Estonia ning veidi hiljem ka Pärnu Endla.
Jah, vaatamata rasketele oludele oli hariduse ja kultuuri areng tõepoolest kaunis vilgas- tekkis kindel ning edasiviiv haridussüsteem, arenes kirjandus, teadus, teater ning ilmselt palju muudkui, mis siia kirjatükki ei mahu. Tuleb tunnistada, et läbi raskuste haridusele ja kultuurile pandud alustalad on püsima jäänud siiani ning teenivaid meid jõudsasti ka veel edasi ja edasi...