Kultuur – eestlaste eneseteadvuse kujundaja (19.saj) (0)

Kultuur – eestlaste eneseteadvuse kujundaja (19.saj)
Kultuuri tähendab otseses mõttes inimtegevust. Kuna maailma eri paikades on väga erineva iseloomuga inimesed ,on ka inimeste kultuurid nii drastiliselt erinevad.Kultuurid teevadki iga riigi omapäraseks ja teistest maadest eristuvaks.Kogu ajaloo vältel on eestlased võidelnud mitmete erinevate võõrvõimudega ja kuna paljudel juhtudel meie füüsiline võimekus suurte kaladega võidelda on jäänud vajaka, siis tuli kindlasti appi eestlaste ühtekuuluvustunne mõtteis ja südameis.Arvan ,et üheks suurimaks edasiviijaks läbi ajaloo on olnud eestlaste inimtegevusest tulenev kultuur, mis küll eri aegadel soikus, kuid õigel ajal jälle tuhast tõusis.
19. sajand oli Eesti kultuuris kindlasti väga tähtis aeg.Olles venelaste võimu alla ,hakkasid siiski siinsed vaimueliidi esindajad rohkem tähelepanu pöörama rahvuslikkusele. Kuna meil oli olemas võimas ülikool Tartus ,mille asutas 1632.a Gustav II Adolf, siis võrsus sealt ka isikuid ,kes võtsid rahvuslikkuse oma südameasjaks.1849.a kaotatud pärisorjusega hakati end ka vaimult vabamalt tundma.Arvan, et kõige tähtsam osa kultuurist on rahva harimine ja seda hakatigi propageerima.Nimelt Friedrich Robert Faehlmann asutas 1838.a Tartu Ülikooli juurde Õpetatud Eesti Seltsi ,mis hakkas uurima eesti keelt ja rahva minevikku ning koguma siinse rahva suulist pärimust.Just Faehlmani poolt talletatud vägilasmuistenditele kogus Friedrich Reinhold Kreutzwald lisa ning 1857-1861 ilmus tema koostatud „Kalevipoeg“-eesti rahvuseepos .Selle eeposega suutis Kreutzwald eestlaste seniseid lootusi ja ühtekuuluvustunnet kindlasti tugevdada.
Oli ka neid julgeid ,kes otseselt tundis vajadust üldrahvuslikkust üles näidata. Nii saatis 1864. a Johann Köler vene tsaarile adresseeritud mõisnikevastase palvekirjade aktsiooni.Selles kirjas väljendatud majanduslikud ettepanekud vabastada vallaomavalitsused mõisinike kontrolli alt ning anda eesti keelele ametlikus asjaajamises võrdsed õigused saksa keelega kahjuks küll kohale ei jõudnud ja tõi asjaosalistele kaasa tagakiusamise.Sellise julge sammu astumine oli kindlasti vajalik selleks ,et näidata meie kindlat tahet iseseisvuse saavutamisel.
1857. aastal hakkas Johann Voldemar Jannsen toimetama Pärnus ajalehte „ Perno Postimees“.Sellega sai temast järjepideva eesti ajakirjanduse rajaja.Koos tütre Lydia Koidulaga asutati ka laulu- ja mänguselts „Vanemuine“ ,mis pani aluse eestlase kui laulurahva traditsioonile.Nimelt toimus „Vanemuise“ seltsi eestvedamisel 1869. a esimene üldlaulupidu, mis tõi Eesti kindlasti maailma silmis nähtavamale kohale. Hea on tõdeda ,et selline traditsioon jätkub tänapäevalgi ning toob kokku väga kohusetundlikke isamaalisi kodanikke . Laulupeod on nagu meeldetuletus kui raske oli eelnenud võitlus ning veel magusam praegune iseseisvus .
Eesti Aleksandrikooli rajamine Jaan Adamsoni poolt 1862. a pani kindla aluse eesti hariduse edendamisele.Kuid koolid ei saanud ilma korraliku eesti keeleta ning 19.sajandil toimuski selle arendamine. Sajandi algul jätkus n-ö vana ja uue kirjaviisi pooldajate vaatekohtade võitlus.Nii loodigi 1803 .a Tartu Ülikooli juurde eesti keele lektoraat. See oli keeleuurimise seisukohalt mõjuv samm.Otto Wilhelm Masing rikastas meie keelt veel „õ“ tähe kasutuselevõtmisega ning väga heaks edasiminekuks oli Eduard Ahrensi poolt soome keele grammatika eeskujul loodud põhjaeesti kirjakeelele toetuvate eesti keele õigekirjareeglite avaldamine 1843.aastal.
Tartu Ülikooli kasvandik Kristjan Jaak Peterson kirjutas tol ajal eestikeelseid luuletusi ning nimetas end maarahva lauljaks.Tema pidas võimalikuks eesti keele tõusmist kultuurikeeleks.19.sajandil ei puudunud ka väljapaistvad kunstnikud nagu näiteks Johann Köler ning skulptorid A.L Weizenberg ja A.H Adamson.
Eesti rahvuskultuuri kiire areng 19.sajandil tõestas ,et midagi pole veel kadunud.Eestlased olid end maailmas kuulutanud ning meie kultuuri võis võrrelda teiste Euroopa riikide omadega.Jääb ainult loota ,et ka edaspidi selline rikkalik kultuur ,keel ja rahvas ka püsima jääb.