Kuivõrd oluline on sallivus tänapäeva ühiskonnas ? (0)

Kuivõrd oluline on sallivus tänapäeva ühiskonnas ?
Tänapäeva ühiskonna jätkusuutliku arengu eelduseks on solidaarsus ehk sallivus. Raske on kujutada ette tänapäeva ühiskonda, kus puudub tolerantsus teiste inimeste vastu. Loomulikult ei saa siinkohal rääkida täielikust sallivusest ühiskonnas, sest nii palju kui on inimesi on ka erinevaid arvamusi .
Globaliseerumine on ühiskonnas toimuvad muutused, mis on põhjustatud ühe suuremast vajadusest suhelda välisriikidega. Välisriikidega suhtlemisel tuli silmas pidada ka suuri kultuurilisi erinevusi. Kahekümne esimeseks sajandiks on sallivuse roll suurenenud tunduvamalt võrreldes eelneva sajandiga . Tänasel päeval ei ole tabu kohata teistsuguse nahavärviga inimesi, omasooiharaid, puudega inimesi või usulise kuuluvusega indiviide. See on muutunud globaliseerumisega ühiskonna tavapäraseks nähtuseks. Kahjuks, mida erinevamad on inimesed, seda kiiremini on probleemid ja konfliktid tekkima .
Eestis saab rääkida sallimatusest kindlasti 20. sajandil, kui eestlased nägid suurt vaeva, et saada tagasi iseseisvus , mille oli meilt röövinud suur idanaaber Venemaa. „Eestlase lemmik toit on teine eestlane,“ jätab mulje, et eestlased ei hooli mitte kellestki peale iseenda. Kui mõelda tagasi 20. sajandi lõpupoole, siis eestlased näitasid üles suurt hoolivust nii üksteise vastu kui ka oma kodumaasse. 1988. aastal toimus Laulev Revolutsiooni ja 23.augustil 1989 Balti kett, kus rahvas nõudis oma iseseisvuse taastamist. Eestlased ei olnud üksteise vastu sallimatud, küll aga peale taasiseseisvumist 1991. aastal oli eestlaste hinges sallimatus venelaste vastu, mis on mingil määral säilinud tänaseni. Ma usun, et eelkõige on rahva sallimatuse venelaste vastu põhjustanud ajalooliselt kuulus diktaator Stalin .
Rahvad ja kodanikud, kes ei arvesta teise riigi eripärade, puuduste ja kultuuriliste erinevustega, ei saa rääkida sallivusest. Just sallimatus on see, mis on ühiskonnas kõige suuremaks tüliõunaks ja sõdade põhjustajaks. Siinkohal saab rääkida kindlasti osa Liibüa rahvast, kes on sallimatud oma juhi Muammer Gaddafi vastu. Nad on alustanud sõda diktaatori vastu kuni õnnestub ta kukutada. Rahvas on võtnud enda alluvusse mitmed Liibüa tähtsamad strateegilised punktid. Muammer Gaddafi ei kavatse oma kohast loobuda ja tulistab rahvast. Demokraatlikus riigis tuleks riigipeal oma kohast loobuda rahva sallimatuse ja vastuhaku puhul. Totalitaarse diktatuuriga riigis nagu seda on Liibüa, näeb valitseja parimaks lahenduseks vastuhakku. Olen kindel, et diktaatoril Muammer Gaddafil ei ole mitte mingisugust lootust kodusõda võita, sest kui rahvas on juba tema vastu sallimatu , siis ei muutu see ka kodusõja käigus.
Mis saaks tänapäeva ühiskonnast kui siin puuduks igasugune sallivus ? Sel juhul kaoksid kindlasti demokraatlikud riigid ning jääksid alles vaid diktatuuririigid. Demokraatliku riigi üheks põhitunnuseks on vähemuste õiguste arvestamine ning valitsuse ülesandeks on kõigi riigi kodanike huvidega arvestamine. Sallimatuse korral puuduks demokraatliku riigi üks olulisemaid tunnuseid, samuti ei kujutaks ette valitsust, kes lähtuks oma otsustes, vaid teatud rahva hulgast. Olgu nendeks siis näiteks rikkad ja ilusad ning jättes kõrvale kodanikud, kes vajavad tõsist valitsuse toetust, nagu puudega inimesed ning vähemused. Mis saaks siis rahumeelsetest Tuneesia ja teiste riikide kodanikest, kes ei soovi sõda ning seetõttu lahkuvad oma riigist teiste riikide põgenikelaagritesse. Teiste riikide täieliku sallimatuse korral tuleks neil jääda oma kodumaale ning elada seal hirmus .
Nii kaua kui on sallimatus ei kao ka ühiskonnast probleemid. Õnneks on sallivus aja jooksul paranenud ning loodetavasti paraneb veelgi. Tasub vaid loota , et ühel päeval saame rääkida täielikust sallivusest ühiskonnas.