Eestlase parim toit on teine eestlane (0)

Eestlase parim toit on teine eestlane
Jah, nii see oli, on ja jääb. Teise inimese õnne üle ei osata tunda rõõmu, vaid ainult kadedust. Ütlus, et eestlase parim toit on teine eestlane on järjest enam tõeks saamas. Noorena seda ei märgata, siis veel ei eristata teistsuguse mõtlemisega inimesi, aga natuke vanemaks saades hakkavad inimesed märakama, et ükskõik kui hästi inimesel võib minna on alati keegi, kellele on see vastu karva ja kes üritab igal võimalusel inimest maha teha.
Tänapäeva Eestis on meeleolud tumedad, kuigi Eestimaad ja riiki ei ähvarda otseselt mitte mingisugune oht, on ikka inimesi kes arvavad , et selle riigiga on kõik. Inimestel on liiga suured ootused ja lootused oma riigi suhtes, tahetakse asju mida kunagi ei ole olnud ega saa olema. Lootus, et koos siia jäädes saame paremat luua, hakkab vaikselt kaduma ja väärtused ei paku enam kellelegi huvi, sest silmapiiril paistavad ahvatlevamad võimalused. Lihtsalt ära minna ja alla anda on kõige lihtsam. Meie ühiskonna probleemiks on tolerantsuse puudumine, aga seda on vaja riigi korrapäraseks toimimiseks.
Minevik on näidanud, et tolerantsuse puudumisel valitseb kaos ja hukatus. Seega võib öelda, et arusaamine ja leppimine on üks olulisim isikuomadus, mis määrab inimese suhtumist ümbritsevasse ning teistesse kodanikesse. Mida arenenum ja demokraatlikum on ühiskond, seda suurem on sallivus teisitimõtlejate , eri kultuuride, elulaadide ja ka teiste rahvuste suhtes. Tolerantsus on tee efektiivselt toimivasse ühiskonda, kus teisiti mõtlemist ei käsitleta kui ohtu, mis võib midagi lõhkuda, vaid väärtust, mis võib rikastada.
Sallivuse üle pole iialgi varem vaieldud niivõrd intensiivselt ja globaalselt kui viimastel aastatel. Põhjuseks on see, et puudub kogemus teistsuguste inimestega kokkupuutumisest. Sagenevad jutud sallivuse vajalikkusest viitavad kasvavale sallimatuse pealetungile.
Globaliseerumine on ühiskonnas toimuvad muutused, mis on põhjustatud ühe suuremast vajadusest suhelda välisriikidega. Välisriikidega suhtlemisel tuleb silmas pidada ka suuri kultuurilisi erinevusi. 21. sajandiks on sallivuse roll suurenenud tunduvamalt võrreldes eelneva sajandiga. Tänasel päeval ei ole tabu kohata teistsuguse nahavärviga inimesi, omasooihaldajaid, puudega või erineva usulise kuuluvusega inimesi. See on muutunud globaliseerumisega ühiskonna tavapäraseks nähtuseks. Kahjuks, mida erinevamad on inimesed, seda kiiremini on probleemid ja konfliktid tekkima.
Eestis saab rääkida sallimatusest kindlasti 20. sajandil, kui eestlased nägid suurt vaeva, et saada tagasi iseseisvus , mille oli meilt röövinud suur idanaaber Venemaa. Eestlase lemmik toit on teine eestlane, jätab mulje, et eestlased ei hooli mitte kellestki peale iseenda. Sallivus ehk tolerantsus on inimese või ühiskonna võimelisus taluda, tunnustada või usaldada harjumuspärasest erinevaid arvamusi , uskumusi, hoiakuid, tavasid, kombeid või kultuure üldse. Tänapäeva globaliseerunud maailmas on sallivus aina kasvav probleem. Eriti suureks probleemiks on sallivus heaoluriikidel ning diktatuuri riikides.