Kuidas on ühiskond võtnud enda kanda perekonna ülesanded (0)

Kuidas on ühiskond võtnud enda kanda perekonna ülesanded
Ühiskond on  inimeste kooselu vorm, millel on kindlad reeglid ja eesmärgid. Need reeglid ja eesmärgid määravad inimesed ise, võttes eeskujuks endale tähtsad väärtused ja käitumismallid. Võib tõdeda, et ühiskond ehk riik täidab tihtilugu perekonna funktsiooni, kaitseb ja toetab oma kodanikke . Kuidas neid ülesandeid aga täidetakse ja mis on selle head ja halvad küljed?
Tuleb esile juhtumeid, kus vanemad leiavad, et ei soovi või ei ole nende võimuses oma laste eest hoolitseda. Edaspidi peab nendega tegelema ühiskond. See on üks otsesemaid näiteid ühiskonna perekonnarollidest, kus ühiskond võtab vahetult üle pere ülesanded, näiteks üritab pakkuda orbudele turvalist keskkonda ja kasvatada neist täisväärtuslikud kodanikud. See ei ole aga kerge ülesanne, sest tavapärast peremudelit on raske taasluua, puudub piisav majanduslik ressurss ja inimesed, kes oleksid valmis selliseks tööks. Tänu sellele jäävad orvud ilma vajalikust tähelepanust ja hellusest, mille kodus saaksid emalt ja isalt. Õppimata jäävad ka traditsionaalsed käitumismallid, mille järgi hiljem sotsiaalsfääris õigesti orienteeruda. Samas on orbude hoolekanne hädavajalik teenus ja olemasolevaid vahendeid kasutatakse ära maksimaalselt.
Lapsi ei pea aga tüüpilisest peremudelist välja kiskuma, et näha ühiskonna osalust nende elus. Riik tagab lastele põhihariduse ja nupukamatele ka võimaluse edasi õppida. See ei tähenda, et kodus võiks lapse harimise unarusse jätta. Kodust saadakse kooliminekuks vajalik teadmiste ja oskuste baas, mida hiljem on juba raske üles ehitada. Muidugi on ka kõrvalekaldeid normist. Leidub peresid, kus on taasavastatud koduõpe, kas siis pika koolitee tõttu või isiklikel kaalutlustel . Leidub ka teist äärmust, kus lapsevanemad jätavad oma võsukeste kasvatamise täielikult kooli hoolde. Selline suhtumine viib tihtilugu õpilase ja õpetaja vahelise konfliktini. Õpetaja soovib tegeleda vaid oma õppeaine edasiandmisega, mitte üksikute kasvandike korralekutsumisega, mis raiskab ülejäänud klassi aega. Koolis õpetatakse ka distsipliini ja autoriteedile kuuletumist, mis on hilisemas elus hädavajalik. Koolisüsteem tagab sirguvale noorsoole ühtse ja stabiilse hariduse, samas toodavad koolid masstoodanguna üht ja sama niinimetatud toodet ehk koolis on vähe ruumi isiksuse arenguks ja vabaks tahteks.
Ühiskond ei hoolitse ainult oma nooremate liikmete eest, vaid toetab kõiki abivajajaid, kes seda ise paluda oskavad. Näiteks abistatakse paljuliikmelisi peresid ja üksikvanemaid, kellel on raske hakkama saada, jagades rahalisi toetusi ja võimaldades erinevaid soodustusi. Pakutakse peavarju neile, kel endal see puudub ja korraldatakse inimest ümberõpet, et leida neile sobiv töökoht. Samas ei pakuta tuge heldekäeliselt igale puuduse tundjale, tuleb osata küsida. Täita on vaja erinevaid ankeete ning inimesed tavaliselt ei teagi, et neil on õigus mingit soodustust või abi saada. Vahel osutab asjaajamine nii keerukaks ja aeganõudvaks, et abi taotlemine jäetakse üldsegi pooleli. Vanasti hoolitses iga pere ja kogukond iseseisvalt oma vanakeste eest, tänapäeval on see kohus langenud riigi kanda. Nagu me teame, maksab riik igale vanurile vanaduspensionit, paljudel pensionäridel on õigus saada veel pensionilisa näiteks invaliidsusastme järgi. Seda tõendavat paberit on aga vanakestel tülikas hankida ja seda on vaja teatud aja tagant uuendada. Puudega inimesel ei ole tihti võimalust iseseisvalt arstlikus kontrollis käia ja kuna ei taheta lähedasi tülitada või polegi kedagi appi kutsuda, jääb vajalik paberimajandus soiku ja pensionilisa väljastamata. On arusaadav, et selliseid toetusi ei tohiks jagada pimesi, kuid siiski võiks süsteem olla lihtsam ja kasutajasõbralikum ning absurdsed olukorrad, kus paranematu seljaajukahjustusega invaliid peab iga paari aasta tagant käima arstlikus kontrollis, et saada paberit, mis tõestab, et ta ei suuda käia, tuleks kaotada.
Ühiskonna arenedes on muutunud aina loomulikumaks, et suurem kogukond, olgu selleks siis riik või vald, võtab aina enam üle perekonna ülesandeid. Selliseid protsesse on enim näha sotsiaalhoolekande sfääris ja hariduses. Makstakse toetusi, hoolitsetakse vanurite eest ja pakutakse lastele tasuta haridust, mis kõik makstakse kinni ühiselt. Enamjaolt on need protsessid positiivsed. Kõik saavad nautida neid hüvesid, mis veel mingi aja eest olid reserveeritud vähestele, nagu väärikas vanaduspõlve veetmine ja hariduse saamine. Võib vaielda, et mõnel pool on sellega liiale mindud ja süsteemi kasutatakse vääralt ära, näiteks elatutakse ainult sotsiaalabirahast ja ei plaanitagi tööd otsida. Selle vältimiseks on loodud süsteeme ja kontrollorganeid. Ükski süsteem pole aga täiuslik ja alati leitakse viise selle vääraks ärakasutamiseks. Ühiskond on nagu pere, mis kasutades ära üksikute liikmete tugevaid külgi, jagab nende poolt pakutavaid hüvesid ka nõrgematega.