Kuidas on kultuur aidanud kaasa eestluse säilimisele? (0)

Kaspar Erik Lind 10C
Kuidas on kultuur aidanud kaasa eestluse säilimisele?
Eesti rahvas on hoidnud südamelähedal enda kultuuri ning on suutnud seda säilitada juba märkimisväärselt pikka aega. Kultuur eristab meid teistest rahvastest. Rahva olemasolu ning erinevus teistest rahvastest oleneb nii kultuurist kui ka teistest paljudest faktoritest.
Kuna Eesti kultuurilugu algab juba 7000 aastat tagasi Kunda kultuuriga , siis võiks väita, et eestluse senine säilimine on olnud üpriski hämmastav. Kui mõelda võõrriikide okupatsioonide, orjuse, sõdade ning kõige muu muserdava peale, mida meie riik ning rahvas läbi elanud on, siis suureneb hämmastus enamgi . Paneb mõtisklema, et kuidas on võimalik säilitada isegi võõrokupatsiooni mõju ning propaganda all enda isamaine hingelus ning soov olla edasi need, kellena sündisime. Eestlaste tungiv soov säilitada oma iseseisvus ning kultuurilisus on suur.
Ei tohiks ära jätta mainimata teiste kultuuride mõju eesti kultuurile , sest oleme siiski vastuvõtlikud. Näiteks ristiusustamise aegu hakkas tekkima uue nähtusena linnakultuur – seda tänu saksa kultuurile. 16. sajandil Saksamaal alguse saanud reformatsiooni läbi pandi läbi luterluse Eesti rõhku eestikeelsele kirjasõnale ja talurahvakoolile, mille läbi said meie esivanemad end harida ning kirjutada end ajalukku, jättes endist maha jälje.
Kuna kultuuri samastatakse ka üksikindiviidi personaalsusega, mida juba alateadlikult igaüks püüab kaitsta ja hoida, siis on selles ka rahvuste säilimise ja arendamise esimene meelespea.
„Eestlane olen ja eestlaseks jään.’’ Seda ütlust kannab küljes iga patriootlik eestimaalane, kes usub oma rahva ühtekuuluvusse ning jõuekusse edasi eksisteerida. Meie kultuuri üks kõige tähtsamaid asju, mille üle peaks uhke olema iga kui viimne meist, on eesti keel. See on meie rahva identiteet , meie visiitkaart , ilma milleta võiks meid liigitada ükskõik millise riigi rahvaks. Riik ning rahvas teevad pidevalt koostööd, et säilitada seda. Me oleme uhked selle üle. Me püüame näidata end maailmale heas valguses; et me oleme tugev ja iseseisev rahvas. Kasvõi meie laulupeod näitavad, et meie kultuuris on omane olla ühtehoidev ning positiivne, sh ka ambitsioonikad ning motiveeritud. Me ei saa ära hoida võõrkeelte ning –rahvaste levimist meie riigis ning ühiskonnas, kuid see ei peata meil eestlaseks olemast.
Kurbusega tuleb nentida, et meie tänapäeva rahvastikupoliitikas ei ole midagi, mis tagaks „eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“, nagu nõuab meie põhiseadus. See koosneb peamiselt venelastele kodakondsuse pakkumisest ja elanike iibe tõstmisest rahaliste toetuste ja hüvitiste kaudu. Sellised iibe tõstmise meetmed muidugi ainult kiirendavad eesti rahva proportsiooni kahanemist elanikkonnas, sest, nagu üldiselt teada, avaldavad need suuremat mõju peamiselt madalama hariduse ja väiksema sissetulekuga ühiskonnakihtidele, kes tänapäeva Eestis on enamasti venelased . Siin juures võiks ka mainida, et toimub ka tohutu eestlaste emigreerumise välisriikidesse, kus nende adekvaatselt eestimaist mõtlemist hajutab tolle maa kultuur ning elu. Samas tekib enamusel koduigatsus, soov näha oma riiki ning kaasmaalasi, võimalus jääb, et emigreerunud tulevad kodumaale tagasi.
Kultuur on tähtis roll iga rahva eksistentsile, sealhulgas ka meie omale. Raske on teha kindlaid järeldusi, kas ajalooliselt oleks mõne momendi ärajäämine muutnud meie kultuuri ning eestluse säilimist, kuid üks on kindel – kui me säilitamine senist ning arendame edasi eesti kultuuri, siis on kõik võimalused avatud.