Kuidas muutus Eesti talupoegade elu vene ajal (0)

Kuidas muutus Eesti talupoegade elu vene ajal
1710. aastal vallutati kogu Eesti ala Venemaa poolt. Aastal 1721 sõlmiti Uusikaupunki rahu, sellega vormistati lõplikult Eesti ala kuulumine Venemaale. Sellega algas ka vene aeg. Vene aeg tõi muutusi nii halduskorralduses, kubermangudes kui ka talupoegade elus.
Enne Vene aega kehtinud Rootsi aeg oli talupoegade jaoks kergem ja seepärast hakati seda kutsuma „ vanaks heaks Rootsi ajaks“. Talupojad korraldasid oma õiguste kaitseks ka vastuhakke ja ülestõuse, kuid Vene sõjavägi surus need maha. Tsaar Peeter I tühistas kõik talupoegade kaitseseadused ja kinnitas mõisnike eesõigused. Mõisnikel oli õigus talupoegi müüa, kinkida , neid karistada ja nende vara ära võtta. Ainuke piirand oli see, et tappa tohtis talupoega ainult vastava kohtuotsusega. Talupojad pidid ka osa oma põllusaagist ja loomadest mõisale andma.
1802. aastal kehtestati Eestimaa kubermangus regulatsioon, mida tuntakse selle esimese sõna järgi: "Iggaüks...", see määras talupoegadele pärimisõiguse. Asutati ka valla- ja kihelkonnakohtud, mis olid aluseks hilisemale talurahva omavalitsusele. 1804–1805 viidi ellu täiendavaid reforme, millega nii Eestimaal kui ka Liivimaal keelati näiteks perekonnaliikmete eraldamine nende müümisel. 1809. aasta seadusega lubati talupoegadel ka maad osta, müüa ja pärida. Kõige olulisem oli aga otsus pärisorjusest vabastamise kohta, mis Eestimaal hakkas kehtima 1816. ja Liivimaal 1819. aastal.
Vene aja kehtima hakkamine Eesti aladel muutis talupoegade elu väga keeruliseks. Talupoegadel ei olnud enam mingeid õigusi ja mõisnikud omasid täielikku kontrolli talupoegade elu üle. Alates aastast 1802, muutus talupoegade olukord natukene paremaks, sest neile määrati õigused. Tähtsaim muutus oli otsus talupoegade pärisorjusest vabastamise kohta, aga kuna maa kuulus siiski mõisnikule, pidi talupoeg seal elamiseks ikka töötama.
2012