Kubism ja selle looja Pablo Picasso (0)

 
 
TARTU ÜLIKOOLI VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA 
Etenduskunstide osakond 
Teatrikunsti visuaaltehnoloogia 
 
 
 
 
 
 
 
 
Carmen  Seljamaa 
Kubism  ja selle looja  Pablo   Picasso  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Viljandi 2014 
 
 
 
Käesolevas essees on kirjeldatud ja arutletud 20. sajandil tekkinud kunstiliigist kubismist, 
selle  tekkest  ning arutletud  pikemalt  ühest  kubismi  loojast Pablo Picassost. Arutelu toetab 
Picasso  üks  kuulsamaid  maale  „Avignoni   neiud “  (originaalis  „Les  Demoiselles 
d'Avignon“),  mida  on  nimetatud  kunstiajaloo  üheks  kaalukaimaks  teoseks.  See  on  üks 
kuulsamaid  näiteid  klassikalisest  kunstist  üleminek  modernismile  ja  sealt  omakorda  ka 
kubismile. 
Modernism   kunstis,  kui  uute  kunstivoolude  teke,  sai  alguse  20.  sajandi  alguspoolel,  kui 
hakkas kaduma renessansile omane looduslähedane käsitlusviis. Taoline looduslähedus sai 
alguse  natukene  ennem  vararenessanssi  keskajal,  saavutades  oma   haripunkti   19.  sajandi 
lõpupoole.  Näitena  võib  tuua  Jean-Louis- Ernest   Meissonie’i,  kelle  maalid  olid  äärmiselt 
värvilised  ja  detailsed,  väga  suurt  tähelepanu  oligi  pandud  just  eelkõige  looduse 
võimalikult  täpsele  kujutamisele  (näiteks  võib  tuua  Meissonieri  maale  „ Friedland “  ja 
„Juht“).  Tundus,  et  taolise  täpsuse  kujutamisega  kaugemale  enam  ei  olnudki  võimalik 
minna  ja  nõnda  hakkaski   tekkima   uuendusliku  suunana  modernism.  Modernismi 
peamiseks  iseloomulikuks   jooneks   oligi  loobumine  looduse  võimalikult  tõetruust 
kujutamisest. Selle asemel tekkis vabadus erinevate vormidega mängimisel. Loodust võib 
endiselt  ikkagi  võtta  kui  tugipunktiks  ja  lähtekohaks,  kuid  see  antakse  edasi  anda 
kunstipäraselt,   subjektiivselt   ja   ilmekalt .  Paul  Gauguin,  prantsuse  postimpressionistlik 
maalikunstnik   on   öelnud ,  et  ilu  on  joonte  ja  värvide  plastiline  kombinatsioon,   kusjuures  
kujutatud esemed on ainult ettekäändeks. ( Vaga  2004, lk 732 – 733) 
Hispaania  päritolu kunstnikku Pablo Picassot võib pidada täiesti uue ja äärmusliku suuna - 
kubismi loojaks aastal 1907. (Vaga 2004, lk 735-736) Kubismi oli küll juba ka prantsuse 
kunstniku Cézanne kunstis, kuna tema andis esmakordselt välja rida kubistlikke pilte, kuid 
teda  ei  saa  siiski  nimetada  antud  suuna  loojaks,  vaid  võtta  Cézenne’i  kui  selle  suuna 
lähtekohaks.  ( Kangilaski   1997,  lk  235)  Kubismile  andis  suuresti   mõjutusi   Aafrika 
neegriplastika,  kus  imetleti  just  loodusliku  vormi  dramaatilist,  ekspressiivset  ja  rütmilist 
ümberkorraldust. Silmnähtavalt kõnekad vormid ja värvid andsid tunnistust sellest, et kõik 
rahvad  jagavad ühist, primitiivset mitteteadvuslikku keelt, olgugi et see võib pisut erineda. 
Üheselt  võib  kubismi  arengu  perioodi  nimetada  analüütiliseks  kubismiks,  mille  tähendus 
on  1901.  –  1911.  aastal  loodud  taiesed  ning  nende  areng  Picasso  ja   Braque   poolt.  Antud 
termin   viitab   küll  ratsionaalsele  ja  metoodilisele  lahkamisele,  kuid  see  ei  avaldunud  nii 
ilmtingimata  taiestes.  Lisaks  Picassole  on  kubismi  arendajana  tuntud  ka  Georges  Braque, 
 
 
kellega oli Picassol väga pikaaegne ja tihe koostöö.  Nad mõjutasid  üksteise taieseid  väga 
suurel  määral.  Kumbki  neist  aga  ei  kasutanud  oma  tööde  valmimisel  modelle,  vaid 
maalisid   suuremas  osas  oma  mälupiltide  järgi,  mida  on  teoste  sügavamal   uurimisel   ka 
näha. (Lynton 2001, 53 – 57) 
Pablo Picasso (1881 – 1973) on öelnud, et ta ei ürita läbi viia midagi erakordset ega teha 
kubistlike  maale,  vaid  ta  tahab  kunsti  edasi  anda  nii,  nagu  tema  seda  oma  peas  näeb 
(Kangilaski 1997, lk 254). Eeskätt kujutas Picasso vaikelusid ja istuvaid  figuure  erinevate 
objektidega.  
Tal  oli  viis  erinevat  kunstistiilide  perioodi,  mis  ulatusid  aastast  1901   aastasse   1919. 
Esimeseks  perioodiks  võib lugeda „sinist perioodi“ (1901 – 1906), kui Picasso tegi süngeid 
teoseid,  mis  olid  mõjutatud  peamiselt  Hispaanias  olemisest  ja  tema  lähisõbra  surmast. 
(Kangilaski 1997, lk 254). Selle perioodi üks kuulsamaid teoseid on „Tragöödia“, kus on 
selgelt  näha,  miks  on  seda  perioodi  nimetatud  just  „siniseks  perioodiks“.  Antud  maal  on 
üleni külmades sinistes toonides, kubismist pole selle maali puhul veel märkigi. Ta maalis 
raskemeelseid figuure erilises lihtsustavas laadis. 
Teiseks  Picasso  kunstiväljenduse  perioodiks,  võib  nimetada  „roosat  perioodi“  ( 1904   – 
1906),  milles  Picasso  kujutab  eelkõige  artiste  (Kaniglaski  1997,  lk  254).  Säilib  siiski 
melanhoolne   meeleolu  töödes,   roosa   ei  tähenda  antud  juhul  mitte  midagi  romantilist  ega 
toredat .  Antud  kunstiperioodi   kuulsate   maalidena  saab  välja  tuua  näiteks  „Arlekiinide 
perekond“  ning  „Tüdruk  kitsega“.  Kõige  tähelepanuväärsem  erinevus  eelmise  perioodiga 
võrreldes ongi just muutus koloriidis. Ka „roosa perioodi“ maalidel pole veel näha mingit 
märki  kubismist.  Nii   sinisel   kui  ka  roosal  ajal  teeb  Picasso  pigem  ekspressionistlikkus 
stiilis  maale,  mis  kategoriseerub  samuti  sajandivahetuse  suure  kunstimuutuse  alla.  Kuigi 
„roosa  perioodi“  tööd  kujutavad  suuresti  inimesi  ning  nende  elu,  nagu  ka  „sinises 
perioodis “, siis ei ole tööd enam siiski nii sünged ja tõsised  kui varem. 
Järgneva perioodiga pani Picasso jahmatama kõik oma austajad, kui ta astus täiesti uuele 
teele.  Seda  perioodi  kutsutakse  kui  „Aafrika  kunstist  mõjutatud  periood“  või  siis 
„cézanne’ilikuks  perioodiks“  (1907  –  1908).  Esimese  nimetuse  taga  on  see,  et  Picasso 
hakkas  võtma   motiive   Aafrikast  ning  oli  mõjutatud  Aafrika  mandri  rahvuste  kunsti 
eripäradest. Teine nimetus „cézannelik periood“ tuleneb sellest, et Picasso uuenduslik stiil 
lähenes  kubismile  ning  sellele  oli  tõukeandjaks  Paul  Cézanne,  nagu  ka  varasemalt 
 
 
mainitud .  Kogu  kubistlikule   koolkonnale   sai  iseloomulikuks  nähtava  reaalsuse 
lagundamine  osadeks  ja püüe kujutada eset korraga mitmest  erinevast  küljest. (Kaniglaski 
1997,  lk  254  –  255)  Selle  perioodi  tuntuimaks  maaliks  on  kindlasti  „Les  Demoiselles 
d'Avignon“  ehk  siis  „Avignoni  neiud“.  Erinevus  eelmise  kahe  perioodiga  on  väga 
silmapaistev .  Maalil  ei  üritata  inimesi  enam  kujutada  niivõrd  realistlikult,  kui  just 
kunstlikult  ning  vabalt.  Ei  ole  olulised  pisidetailid,  vaid   figuur   ise,  mida  üritatakse  nüüd 
anda edasi rohkem geomeetriliselt. Lisaks võib maali vaadates koheselt ära tunda motiivid 
Aafrikast, ehk see, kuidas on nende viie naise  näod  kujutatud, kolmel  neist peas Aafrika 
stiilis  maskid.  Selle  perioodi  ja   teosega   saabki  alguse  Picasso  tee  kubismini.  Sünget 
olustikku on maalides küll vähem. Mida aeg edasi, seda rohkem tundub, et see Picassolik 
tume  ja  rakse  olustik  muutub  aina  kergemaks.  Samas,  kuna  tema  tööd  lähevad  aina 
abstraktsemaks, siis seda enam hakkab pildi meeleolu sõltuma sellest, kuidas vaataja seda 
parasjagu  näeb.  Enam  ei  olnud  nii  palju  ette  antud,  mida  vaataja  pidi  nägema,  vaid  see 
muutus iga perioodiga aina  vabamaks . Antud maali võib  seostada  kahe eelneva perioodiga 
vaid värvide poolest. Antud taiese põhivärvideks on sinine ja roosa.  
Neljandaks perioodiks  on „ analüütilise  kubismi periood“  (1908  – 1911). Sel  ajaperioodil 
läheb  Picasso  üle  kubismile  ning  see  saab  laialt   tuntuks .  Tema  töid  hakkab   mõjutama  
Georges Braque, kellega tema tööd suuresti sarnanema hakkavad. (Kaniglaski 1997, lk 255 
– 256) Seda perioodi iseloomustab väga hästi Picasso töö „Tütarlaps mandoliiniga“. Kõik 
pildi  osad  on  edasi  antud  väga  kujundike  geomeetriliste  kujunditega,  mis  ühest  küljest 
raskendab pildi selgust ja arusaamist, kuid samal ajal lisades väga palju uusi ja eriilmelisi 
nüansse,  millest  kinni  hakata.  Peale  lihtsustamise  ja  tükeldamise  rakendati  ka  objekti 
erinevate  vaadete  üheaegset  kujutamist.  Sel  hetkel  olid  kõik  tööd  juba  väga  kindlalt 
piiritletud ning kindlate geomeetriliste kujunditega edasi antud. 
Viies kunstiperiood liikus analüütiliselt kunstilt sünteetilise kunsti periood (1912 – 1919), 
mis  oli  samm  edasi  abstraktsiooni  suunas  ning  oli  seotud  hispaania  kunstniku   Juan  
Gris ’iga.  Esmajärguline  oli  erinevate  vormide  ja  värvide  kombineerimine  pildil  ning 
seejärel alles viidi pildile mingi motiiv, tavaliselt natüürmordi näol. Lisaks arenesid sellest 
välja  ka  collage’id,  ehk  lihtsamalt  öelduna   liimitud   pildid.  (Kaniglaski  1997,  lk  257) 
Picasso  töö  „Itaalia  tüdruk“  on  selle  perioodi  ideaalseks  näiteks,  väga  selgesti  on  näha 
erinevus  eelmise  ajavahemiku  töödega.   Geomeetrilised   pinnad  olid  palju  suuremad, 
 
 
kasutati  puhtamaid  ja  erksamaid  värvitoone  ning  nende   lähedus   realiteedile  oli  veelgi 
kaugem. Samal ajal toodi maalidesse juba ka kirjatähtede kujutamist erinevates vormides .  
Otsustasin analüüsida Pablo Picasso üht väga  kuulsat  maali „Avignoni neiud“, kuna see on 
tema  üks  esimesi  teoseid,  millega  ta  lähenes  kubismile  ning  millega  ta  omale  hoo  selles 
vallas sisse sai. „Avigoni neiud“ pärineb aastast 1907, kuid avalikkuse ette jõudis see alles 
aastal 1938, kui MoMa selle New  Yorki  ostis, mis oli pea kümme aastat hiljem. (Cumming 
2007,  lk  348)  Nagu  ka  eelnevalt  mainitud  oli  see  maal  esimene  Picasso  samm  kubismi 
poole,  mis  sai  ka  sajandi  kõige  olulisemaks  tööks.  Just  see  teos  oli  sillaks  Picasso  ja 
Braque  vahel.  Kui  see  töö  valmis,  elasid  nad  samas   majas   ning   nägid   teineteise  töid 
pidevalt.  Kuigi  nende  isiksused  olid  väga  erinevad,  võib  isegi  tänapäeval  tulla  raskusi 
välisel vaatlusel nende tööde eristamisel. Kõigile seniselt tuntud kindel vorm ja reaalsuse 
edasiandmine  hakkas  kaduma,  inimestel  oli  väga  keeruline  sellega  harjuda  ning  seda 
omaks  võtta.  Esialgselt  oli  maalil  kaks  meest,  kes  olid  naistest  ümbritsetud  –  üks  neist 
patroon ning teine arstitudeng, kes hoidis käes  pealuud . Lõplikul   figuraalkompositsioonil 
on  aga  kujutatud  viite  noort  neidu,  kes  on  bordellis  prostituudid.  (Pablo  Picasso's  Les 
Demoiselles  d'Avignon)  Maali  tehniline  ja   kujundlik   pool  erines  väga  teistest  maalidest, 
mis  ennem  seda  tehtud  oli  ja  seetõttu  see  nii  suure  populaarsuse  saavutaski.  Kehad  ja 
erinevad   kujundid   muutusid  palju  geomeetrilisemaks,  detailid  kaotasid  nii  suure  tähtsuse. 
Oluline oli edasi anda mõtet kunstina. 
Kujude  näod  olid  esialgu  inimeste  moodi,  kuid  peale  seda,  kui  Picasso  nägi  Pariisi 
Etnograafiamuuseumis  Aafrika  skulptuure,  muutis  ta  näod  ära.  Picasso  uskus  siiralt,  et 
kunstil ja inimkujul võib olla lunastav ja „vaime välja ajav võim“. Sellel taiesel on sihikul 
just  prostitutsioon  ja   suguhaigused .  (Cumming  2007,  lk  349)  See  jätab  mulje  Picasso 
tunneks  nendele  naistele  justkui  väga  kaasa,  üritades  varjata  nende  „identiteeti“.  Kolme 
naise näod viiest on kaetud Aafrika stiilis maskidega, justkui  varjates  oma identiteeti ning 
häbenedes  oma  olemust.  Kõigi  naiste  näod  on  väga  tõsised  ja  masendunud,  mis  viitab 
sellele  nagu  ei  oleks  naised  olnud  oma  tööga  rahul  ning  võimalik  et  neid  sunniti  sellele 
tööle. Kaks keskel olevat naist, kes on ilma maskideta oleks justkui teise loo ja olemusega, 
kui neid ümbritsevad naise. Need kolm naist, kellele on maskid  tunduvad  palju patusemad 
ning tumedama, rikutuma hingega kui keskmised neiud. Sümboolselt oluliseks võib lugeda 
kahe  parempoolse  naise  makse.  Need  on  kõige  lähemal  kubismi  tunnusjoontele  ehk  kui 
erinevate  vaatenurkade  ja  profiilide  kombineerimine  ühes  objektis.  Kõige  eripärasem  ja 
 
 
huvitavam  on  paremal  all  kükitav  naine,  keda  vaadates  meenuvad  Vana-Egiptuse 
koopamaalingud .  Vanas  Egiptuses  kujutati  inimesi  alati  nii,  et  nende  keha  oli  otse,  kuid 
pea oli ära pööratud. Selle maali puhul on just vastupidi – tema keha on viltu, ütleks isegi 
et tagurpidi , kuid nägu on otse.  
Kokkuvõtteks olen arvamusel, et  Pablo  Picasso  oli väga  andekas  ja omapärane  kunstnik. 
Tema arengut ja stiilide vaheldumist on väga hästi näha, kusjuures imetlusväärne on see, et 
tema kunstiperioodide vahel  olid vaid  mõned  aastad.  Kubismile  lähenemine  toimus  väga 
ettevaatlikult, kuid sai lõpuks piisavalt head tagasisidet, et seda julgelt edasi arendada veel 
kollažide  ja  abstraktse  kunstini.   Abstraktne    kunst   on  kindlasti  tänapäeval  väga  oluline  ja 
omapärane  kunstiliik,  mille  puhul  on  kaks  varianti  –  kas  see  meeldib  inimesele  või  ei 
meeldi, ehk kas inimene näeb selles miskit või ei. Piir realistliku, renessansiliku kunsti ja 
abstraktse  kunsti  vahel  on  väga  tugevalt  säilinud  tänapäevani.  Minu  lemmikuks  Picasso 
teoseks  ongi  „Avignoni  neiud“,  kuna  sellel  valitseb  ideaalne  tasakaal  realisliku  kunsti  ja 
kubismi  vahel.   Figuurid   ei  ole  geomeetriliselt  liiga  ära  tükeldatud  ega  rikutud,  maalis 
valitsev veidi piinlik alastus ei ole häiriv, vaid just pigem tekitab huvi.   
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Kasutatud kirjandus  
Cumming, R. 2007. Silmaringi teatmik. Kunst . Tallinn:  Varrak . 
Kangilaski, J. 1997. Üldine  kunstiajalugu . Tallinn: Kirjastus „Kunst“. 
Lynton, N. 2001.  Moodsa kunsti lugu. Tallinn: AS BIT. 
Vaga, V. 2004. Üldine kunstiajalugu. Tallinn: Koolibri. 
Pablo Picasso's Les Demoiselles d'Avignon; 
http://www.pbs.org/wgbh/cultureshock/flashpoints/visualarts/picasso_a.html  (14.01.2015) 
Essays , UK. 2013. Art Cubism.  http://www.ukessays.com/essays/arts/art -
cubism.php?cref=1 (15.01.2015)