mugandused, kujutas Molière oma näidendites kaasaegseid prantslasi. Molière tundis Prantsusmaa elu, inimesi ja kombeid paremini kui ükski teine tolle aja näitekirjanik. Seda võib pidada tema teatri tugevuseks, nagu ka seda, et ta peegeldas kaasaega kriitiliselt. Silmakirjalikkus, vagatsemine, eputamine ja peenutsemine olid talle võõrad, teda köitsid inimlik lihtsus ja loomulikkus. Kahtlemata pidi ta kirjutamsel ühtlasi arvestama publiku ja muidugi kuninga maitset. Sellega seoses on Molière'i nimetatud ka orjastatud geeniuseks. Kuid tema teoste kriitika oli suunatud liialduste vastu, mida seltskonna arukam osa pidas samuti vääraks. Satiirile vaatamata lähtuvad kõik ta teosed humanistlikust filosoofiast, tema kangelastes on palju üldinimlikku. Molière lähenes oma eluvaadetes renessansile, mis idealiseeris täiuslikku, mitmekülgset ja vaba inimest, kuid tema ideaaliks jäi siiski tasakaal
Kokkuvõte klassitsismist Klassitsism põhinebki ratsionalismil (lad ratio mõistus) Descartes'i rajatud fi losoofi lisel õpetusel. Selle järgi saab tõe allikaks olla ainuüksi mõistus. Ratsionalism vältis kõike juhuslikku ja segast, nõudis igas asjas mõistuspärasust, selgust ning loogilisust. Suurima täiuse saavutas klassitsism 17. sajandil Prantsusmaal, kus temast sai lausa ametlik kultuuriideoloogia. Esialgu kujutas klassitsism endast vaid antiikkunsti jäljendamist: antiiksetest eeskujudest lähtuv suurejooneline harmoonia sobis hästi kokku korrastatud riigi ning võimu ülevuse ideega. Ent ajapikku hakkas absolutistlik riik nõudma kunstilt järjest rangemat vormidistsipliini. Kui 1635. aastal asutatiprantsuse keele arendamiseks ja ühtse kirjakeele puhtuse eest võitlemiseks Prantsuse Akadeemia, sai see ühtlasi ülesande juhtida kogu avalikku kultuurielu. Akadeemia kaudu kunsti
ja segast . Toetudes antiigile töötati välja ranged reeglid, mida kunstiteos pidi järgima . Tõmmati selge piir kõrge ja madala vahele, nt. tragöödia kui kõrge zanr pidi puhastama ja õilistama, selles ei tohtinud olla midagi labast. Komöödia kui madalam zanr pidi olema õpetlik ja sisaldama labasusi . Draamas tehti normiks kolme ühtsuse põhimõte . Luules hinnati puhtaid riime ja ranget vormi. Kirjanduses oli klassitsism peasuund 17. sajandi Prantsusmaal. Tippteosed kuuluvad näitekirjandusse (P. Corneille' ja J. Racine'i värsstragöödiad, Molière'i komöödiad). N. Boileau' "Luulekunstis" on kokku võetud klassitsismi põhimõtted: · rangelt lahus hoida kõrget ja madalat stiili, koomilist ja traagilist, · viljelda eelistavalt kõrgzanre nagu eepos ja tragöödia ning kasutada neis ainult mütoloogia ja vanema ajaloo ainestikku.
1. Hispaanias ja Itaalias kujunes valitsevaks kultuuritüübiks barokk, klassitsism aga Prantsusmaal. Saksamaal ja Suurbritannias oli mõlemaid mõjusid (17.sajand) Baroki tunnused: · Vastandite kunst (see püüab ühendada ilu ja inetust, voorust ja pahesid, askeetlikkust ja meelelisust, pateetikat ja pila) · Kunstis dramaatilised situatsioonid, metafoorne või allegoorilis- sümbolistlik väljendusviis, mitmemõttelisus ning mängulisus, ülevus, jõulisus ja tundeküllus Klassitsismi tunnused:
17. saj jooksul toimusid Lääne-Euroopas poliitikas ja ühiskonnas suured muutused, mis jätsid oma jälje ka kultuuri (nt usuvastuolud). Suure languse elas läbi Hispaania, kes kaotas oma mõjuvõimu Euroopas (säilisid küll suured koloniaalvaldused Ameerikas). Euroopa mandril kerkis esile tugeva ja võimsa riigina Prantsusmaa. Renessansskirjandusest arenes 17 saj välja kaks vastandlikku kunstisuunda: BAROKK ja KLASSITSISM. Barokk oli algselt juveliirikunsti termin (portugali k barocco= ebakorrapärase kujuga pärl), seejärel Euroopas levinud kunstistiili nimetus, mida tänapäeval on laiendatud ka kirjandusele. Barokk kirjandus on rajatud teravatele kontrastidele (põimunud on ilu ja inetus, pateetika ja pila), eelistab dramaatilisi olukordi ja erakortseid kangelasi, kaldub äärmusesse nii vooruste kui ka julmuste ja õuduste kujutamisel, stiil on sageli iseäratsev, raskepärane ja ülepingutatud.
1) Keskaja ajalooliskultuuriline taust. Keskaja kirjanduse põhinähtused. Keskaja mõiste pole kultuuriteaduses ühene. Osa õpetlasi arvab, et Ida rahvaste ajaloole on jagunemine kesk- ja uusajaks võõras. Euroopa kohta valitseb seisukoht, et keskaeg kestis Lä-Rooma keisririigi lagunemisest (5.saj) renessansini (15.saj). Keskaeg valmistas ette uusaegsete rahvuste ja kultuuride sündi. 1000a väldanud ajastu tähtsad tunnused olid uute religioonide levik (kristlus, islam, budism) ja vanade rahvaste ulatuslikud ümberpaiknemised, kokkupõrked ja võitlused eluruumi pärast, ühtede rahvaste hävinemine, teiste esiletõus. Suure rahvasterände (4.6.saj) käigus põhja- ja idapoolsest Euroopast lõunasse ja läände senistele Rooma riigi aladele tunginud germaani hõimud (frangid, lääne- ja idagoodid, anglid, saksid) võtsid 5.6.saj ristiusu omaks, mida hakkasid paganatele levitama. 4.saj keiser Constantinuse ajal oli kristlus ametlikult tunnustatud Roomas, kuhu rajati
(Petrarca, Ronsard; soneti tekkimine) ja romantismi (Byron, Goethe). Dramaatika (kr dramatikos e dramaatiline) on draamakirjandus e näitekirjandus. Kuna on põhiliselt mõeldud laval esitamiseks, va lugemisdraama, on sellest tulenevalt liigi põhiomadused dialoogivorm, sündmuste olevikus toimumine, pingeline arendus, vastuolud ja konfliktid tegelaste vahel. Euroopa draamakirjandus kasvas välja antiikaja kultuslikest rituaalidest. Antiikajal sündinud tragöödia, komöödia ning uusaegne draama on dramaatika kolm põhizanri. Euroopa kultuuriperioodide järgi eristuvad antiikne draamakirjandus (Aischylos, Sophokles), keksaegne vaimulik näidend ja ilmlik rahvateater, renessansinäidend (Shakespeare) ja 17. saj klassitsistlik draamakirjandus (Moliere). 18. saj tekkisid nn kodanlik draama ja saksa romantism, mis murdsid klassitsismi rangelt reeglistatud vorminõuded. 19-20 saj domineerisid dramaatikas realistlik sotsiaalne olustikunäidend ja psühholoogiline draama
Teater on koht teatrietenduste andmiseks. Nii on olnud juba mitmeid sajandeid. Teatrietendusi esitatakse nii teatrihoonetes, kultuurimajades, kui ka tänavatel. Vanakreeka näitlejad olid ainult mehed, neid oli laval alati kolm ja nad pidid mängima ka naiste osi. Näitlejad võisid olla ainult vabad kreeklased. Teatri keskmes oli koori ja näitleja vaheline dialoog. Koor koosnes 12-25 inimesest. Koori ülesandeks oli selgitada ja kommenteerida laval toimuvat. Teatri peamised zanrid olid tragöödia, komöödia ja saatürdraama.Teatri etendused toimusid ainult paar korda aastas. Kogu rahvas läks selpäeval teatrisse. Teatri pääse oli tasuline ja vaestele anti ka toetust teatripileti ostuks. Etendused kestsid hommikust õhtuni. Etendusel söödi ja joodi, kuna see oli ikkagi pidustus. Teatrietendused toimusid linnapeal, kus oli palju lärmi ja sagimist. Antiikajal kandsid näitlejad maske, mis väljendasid nende emotsioone. Nad pidid kandma ka pikka pidulikku rüüd ja kõrget
Kreeklased uskusid, et järve põhjas oli pääs allmaailma ja et hüdra on selle valvur. Ent pärast hüdra tapmist ei saanud Lerna kuulsaks kohana, kust allmaailma pääseb. näitlejad olid ainult mehed, neid oli laval alati kolm ja nad pidid mängima ka naiste osi. Näitlejad võisid olla ainult vabad kreeklased. Teatri keskmes oli koori ja näitleja vaheline dialoog. Koor koosnes 12-25 inimesest. Koori ülesandeks oli selgitada ja kommenteerida laval toimuvat. Teatri peamised zanrid olid tragöödia, komöödia ja saatürdraama.Teatri etendused toimusid ainult paar korda aastas. Kogu rahvas läks selpäeval teatrisse. Teatri pääse oli tasuline ja vaestele anti ka toetust teatripileti ostuks. Etendused kestsid hommikust õhtuni. Etendusel söödi ja joodi, kuna see oli ikkagi pidustus. Teatrietendused toimusid linnapeal, kus oli palju lärmi ja sagimist. Antiikajal kandsid näitlejad maske, mis väljendasid nende emotsioone. Nad pidid kandma ka pikka pidulikku rüüd
tõlkes 1977. aastast. Ainuke, mis suurtest keskaja kangelaslauludest on tervikuna eesti keeles) 4) Keskaja rüütlikirjandus ( Wolfram von Eschenbach Parzival, värssteos, erandiks, kuna pole tervikteos) 5) Kirjandus keskaegses linnas. Ldnkeelne kirjandus. Keskaja draama. Rahvaluule. (Keskaja hispaania luule). Villon (Testament) 6) Renessansi ajaloolis-kultuuriline taust. Renessansi kirjanduse põhinähtused. 7) Üleminek keskajalt renessansile. Dante Alighieri (Jumalik komöödia tõlkimisel, seni olemas vaid katkendid õpikutes) ja Chaucer (Canterbury lood värssnovellid, ei ole terviklik teos, ei jõudnud lõpetada.) 8) Uusaegse lüürika ja proosa algus. Petrarca ja Boccaccio (Dekameron (semperi tõlge), Secretum) 9) Renessansi lüüriline luule (15. 16. sajand) (Shakespeare'i Sonetid.) 10) Renessansi eepiline luule. (15.-16. saj) 11) Renessansi humanistlik esseistika, publitsistika, satiir (Erasmus Narruse kiitus, More Utoopia, Montaigne Esseid)
Selle toob maailma G. Petrarca 14-15. sajandil. Shakespeare'i sonett: kolm katrääni ja üks tertsett. 6) ballaad (it.k ballare – tantsima) – algselt tantsulaul, hiljem jutustava sisuga luuletus. Aluseks mõni ajalooline, rahvalooline, jne sündmus. Peamine sisu armastus ja surm. DRAMAATIKA: näitekirjandus. Draamale on omane, et realiseerub lõplikult laval,lavastaja nägemus, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark – autoripoolne märkus. Draama jaguneb kolmeks: - tragöödia – tõsise sisuga näidend, kurbmäng, keegi positiivsetest tegelastest hukkub („Kuningas Oidipus”, „Hamlet”, „Othello”, „Macbeth”, „Faust”, „Libahunt”, „Juudit”); - komöödia – jaguneb omakorda situatsiooni-, karakteri- ja sõnakoomikaks. Üks ei välista teist („Kirsiaed”, „Suveöö unenägu”, „Kajakas”, „Pisuhänd”, „Vigased pruudid”);
1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli peal
lõpeb puändiga. (Boccaccio, Maupassant, Tsehhov, Valton) Eepika päritolu viib tagasi Vana-Kreekasse heroiliste eeposte "Ilias" ja "Odüsseia" juurde. Islandi vanade eepiliste laulude kuulsaim kogumik on "Vanem Edda". DRAAMA: Laiemas tähenduses nimetatakse draamaks iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark e autoripoolne märkus Tragöödia kurbmäng; Komöödia lõbusasisuline draamateos; Draama tõsise sisuga näidend; Tragikomöödia draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente; Farss jant; Teater (estraad, muusikal jne) Esimene Eesti teatrietendus 1529 Tln Raekojas, kus mängiti mingit Rooma tragöödiat. 17.saj oli rändtruppide aeg Eur.-d, moned jõudsid ka siia. 1. Eesti teater oli Tln Saxa teater 1784, loojax A.v.Kotzebue. Trt-s oli teatrietendused keelatud alates 1812.st, kuna kardeti väljaastumisi.
Sõna eepika päritolu on seostatav vanakreeka eeposte "Iliase" ja "Odüsseiaga". Dramaatika Draama kreeka k `tegevus'. Laiemas tähenduses nimetatakse draamaks iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark e autoripoolne märkus Tragöödia kurbmäng; komöödia lõbusasisuline draamateos; draama tõsise sisuga näidend; tragikomöödia draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente; farss jant. 2. Ühe XX sajandi väliskirjanduse teose analüüs (näiteks suveraamat, aga võib ka muu) ehk Vonnegut 3. S.Oksanen ,,Puhastus" Pilet 2 1. Antiikkirjanduse mõiste Antiikirjanduse mõiste- Vana-Kreeka ja Vana-Rooma orjandusliku ühiskonna kirjandus. Hõlmab ajavahemikku I aastatuhat. 5 saj eKr- 6. saj pKr
Psühholoogilise realismi kasvu Vilde loomingus näitavad romaan "Mäeküla piimamees" (1916), novellid ("Kuival", "Tooma tohter" jt.) ning näidendid ("Tabamata ime", 1912). Neid teoseid kirjutades huvitas Vildet inimeste käitumispsühholoogia seostatuna armastus-, kunsti- ja ühiskonnaelu probleemidega. Kirjanik pöördus taas ka nalja-Vilde aegadesse. Nüüd, juba küpse meistrina, kirjutas ta ühe parema eesti komöödia "Pisuhänd" (1913). "Pisuhänd" sündis kirjanduslikust võistlusest A. Kitzbergi "Libahundiga", mida Eesti Kirjameeste Seltsi zürii oli eelistanud Vilde "Tabamata imele". Näidend seab iroonilisse valgusesse kirjandusliku auhindamise ühiskondliku tellimise järgi, tõusikliku linnakodanluse kultuurituse ja ärimaailma iseteadlikkuse. Komöödiat iseloomustavad tegevustiku hoogne kulg ja värvikad karakterid.
Üks tserkessitar armub temasse, ta aga ei suuda sellele armastusele vastata, sest ta süda on närbunud. Tüdruk aitab tal põgeneda ja uputab siis enda). 1824 poeem "Mustlased" (Kangelane Aleko põgeneb kodust mustlaste juurde, kust leiab oma elukaaslase Zemfira. Too aga leiab varsti endale mustlasest mehe. Aleko tapab nii rivaali kui ka naise. Viimase isa kihutab ta laagrist minema). 1824 tragöödia "Boriss Godunov" (Tsaar Fjodor surnud, troonile Boriss, kuid too olevat lasknud tappa tsaari vennapoja Dimitri. Rahvast tahab uut tsaari, kes oleks õnnetu, ärapõlatud ja tagakiusatud. Üks Grigori kasutab juhust ja kuulutab end tapetud Dimitriks. Valitakse troonile. Kardab aga Borissi poega Fjodorit ja laseb tolle tappa). 1828 "Poltaava" oli poeetiliselt ja filosoofiliselt tema küpsemaid teoseid, kuid ei leidnud eriti vaimustatud vastuvõttu
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
