Kristlaskond. Ida ja Lääne kirik (0)

Kristlaskonna Ida ja Lääne poolseim osa esinesid juba Vara-Kiriku ajal. Lääne ja Ida kirikut eraldavad tegurid olid keelelised ja kultuurilised erinevused: * Ida poolse kristlaskonna kultuuriliseks aluseks oli kreekakeelsele haridusele põhinev hellenism. *Idas kujunes rahvuskeelne kristlik kirjandus jumalateenistusel kasutati nii kreeka keelest tekkinud kiriku slaavi keelt. *Läänes juurdus Ladina-Keel kiriku ainsa ametliku keelena.
Halduslikult allusid Läänekirikud kindlalt Rooma paavstile. Idas oli autoriteedilt kõrgeim Konstantinoopoli patriarh, kuid Aleksandrio, Antiookia ja Jeruusalemma vana patriarhaadid olid administratiivselt iseseisvad. Õpetuses ja kristlikus praktikas olid sajandite jooksul tekkinud kirikute vahel erinevused. Läänes peeti tähtsaks moraalseid põhjendusi ning keskseteks mõisteteks olid patt, karistus, tasu, isiklik pääsemine. Idas aga arutleti kristluse ja kolmainsuse küsimuste üle ning pöörati tähelepanu müstikaga seotud vagadusele ja kloostrielule. Ida kirikus kasutati armulaual hapendatud leiba ja läänes hapendamata leiba. Idas lubati preestritel enne ametisse pühitsemist abielluda . Läänes aga nõuti preestritelt tsölibaati. Idas oli ristimisega ühenduses kasutusel müsriga võidmise sakrament . Läänes arenes see hilisemas eas toimuvaks konfirmatsiooniks. Pärast Lääne-Rooma riigi hukkumust 476 aastal algas Rooma paavsti ja Konstantinoopoli patriarhi vahel võitlus ülemvõimu pärast kirikus. 381.aastal oli Konstantinoopoli kiriku kogu otsustanud, et Konstantinoopoli patriarh on autoriteedilt kogu kirikus Rooma piiskopi järel teine. Sellele otsusele toetudes ei antud Idas hiljem järele Rooma paavsti poolt nõutud ülevõimule. Üheksandal sajandil lisandus võitlusele poliitiline kaastegur: Ida-Roomale ehk Bütsantsile tekkis Läänes vastukaaluks võimas Frangi riik, mis hakkas konkureerima Bütsantiga. Paavst sõlmis Frangi kuningatega liidu ja sai Kirikuriigi . Aastal 800 kroonis paavst Leo III Karl Suure Lääne-Rooma keisriks. Need sündmused pingestasid suhteid Lääne-Rooma ja Bütsantsi vahel. IX sajandi keskpaigas leidis aset esimene konflikt Rooma ja Konstantinoopoli vahel. Konstantinoopoli koostas loetelu Lääne-kiriku eksõpetustest. Vastuseks sellele kuulutas Rooma paavst patriarhi ebakompetentseks ja pani ta kirikuvande alla. Nagu mitmed hilisemadki lahkhelid see lahendati ning kristlaste ühtsustunne püsis tugevana veel umbes 400 aastat.
Mitmel pool maailmas tegutsevaid ortodoksseid kirikuid ühendab ühine usk ja jumalateenistus. Ortodoksne kirik peab jumalateenistuse aluseks nii Piiblit , kui ka kiriku poolt edasi antud ja seletatud pärimust ehk fraktsiooni. 7 esimest kirikukogu tõlgendavad kõige usaldusväärsemalt ja selgemalt algkiriku usku. Kiriku õpetuse hilisemad esitlused ei omandanud kunagi sellist tähendust nagu läänekirikus. Oma jumalateenistustel ja kiriklikel talitustel kasutab ortodoksne kirik Nikaia Kondi usutunnistus . Selles puudub vaidlusi tekitanud väide, et püha vaim lähtub leo pojast. Õigeusukirikus on lubatud ikoonide dateerimine. See tähendab, et ei kummardatud pilte vaid nendel kujutatud pühakuid kellelt palutakse eest palveid, ortodokssel kirikul, nagu katoliku kirikulgi on 7 sakramenti neid nimetatakse müsteeriumideks eks saladusteks: 1)Pihtimine – ristitav lastakse 3x vette isa, poja ja püha vaimu nimel. Ristimises sünnib inimene uuesti ning ühineb kristliku kogudusega. 2)Võidmine – toimetatakse vahetult ristimise järel. Preester teeb ristimärke ristitule, kes saab sellega püha vaimu anni pitseri . 3)Armulaud –on tähtsaim sakrament, kirikuelu kese. Preestri õnnistades armulaua elemente usutakse leiva ja veini muutma Kristuse ihuks ja vereks. Armulauast võivad osa saada ka väikesed lapsed, kes on saanud ristimise ja võidmise sakramendid. 4) Piht ehk patutunnistus toimub enne armulauale minekut preestri ees, kes mõistab pattudest lahti. 5)Preestriks pühitsemine tähtis sakrament sest preesteri enda peamiseks ülesandeks oli sakramentide jagamine piiskopi poolt määratud ulatuses. 6)Abielusakramendiga vahendatakse abielupaarile pühitsevat abielu kooselu jaoks. Laulatuse pidulikum osa on kroonimine . See sümboliseerib piibellikku tähenduse järgi tasu vagaduse ja ustavuse eest. Piiskopid ei tohi abielus olla, kuid preestritel on õigus abielluda õigeusklikuga enne preestriks pühitsemist. 7)Haige võidmises palutakse ihulist ja vaimset tervist. Sellega koos võtab preester enamasti ka pihile ja jagab armulauda.
Kõik sakramendid toimetatakse võimaluse korral kirikus ja ühenduses jumalateenistusega. Kõige olulisem on pühapäevahommikune armulaua jumalateenistus – liturgia . Selle osad on: 1)proskomiidia, mille ajal tehakse vajalikud ettevalmistused armualauks. 2)õpetatavate liturgia, sinna kuulub Piibli lugemine laulmine ja jutlus . 3)Usklike liturgia, mille ajal jagatakse armulauda.
Ortodoksne jumalateenistus sisaldab ohtralt sümboolset tegevust, nt suitsutamist, küünalde kasutamist, kummardamist, risti suudlemist. Preestrid, kogudest liikmed teevad sageli risti märgi, puudutades kolme esimese kokkusurutud sõrmega laupa, rinda paremat ja vasakut õlga. Ristimärgi tegemist on nimetatud sõnatuks usutunnistuseks. Jumalateenistusest osavõtjad seisavad, nii rõhutatakse seda, et usklik seisab austavalt püsti või põlvitab alandlikult oma jumala ees. Püha suitsutamist kasutatakse ühenduses armulauga. Suits kujutab palvete tõusmist jumala ette ja temalt tulevaid armuande. Jumalateenistuse ajal suitsetavad koguduse liikmed ikoonide ees küünlaid, mille palved väljendavad palve tulisust ja armastust ikoonide kujutatud pühaku vastu. Jumalateenistusel loetakse retsiteerides ehk laulva häälega. St, et teenistusepidaja ei väljenda oma tundmusi vaid kiriku ühist palvet. Ortodoksse kiriku muusika tippsaavutuseks on koorilaul, orelit ei kasutata, sest inimhäält ei peetakse kõige kaunimaks instrumendiks. Kirikuaasta kõrgpunktiks on ülestõusmispühade öine jumalateenistus. See algab vaimulike juhitud kirikurahva rongkäiguga, ristikäiguga, mis teeb ringi ümber kiriku ja milles osalevad kirikulised. Rongkäigu lõppedes algab jumalateenistus.
Tähtsal kohal ortodoksses kirikus on pühakute austamine, mis pärineb märterkiriku aegadest . Juba 4. sajandil pühitseti ida kristlaskonna poolt kõigi märtrite püha. Pühakute austamisega kaasneb pühade säilmete austamine. Kõigist pühakutest kõrgemana austatakse Maarjat – Jeesuse ema. 431.aastal Eferose kirikukogul kinnitati tema asend Jumala emana. Ikoonidel on ortodoksses kirikus alati olnud keskne tähendus. Ikoonid pole kaunistused, vaid kultus esemed, millel on kujutatud Kristust, jumalaema ja teisi pühakuid täpselt traditsiooni poolt kindlaks määratud vahenditega. Ikoonide mõte on suunata uskliku mõte pildil kujutatu ja selle poolt väljendatud vaimsete väärtuste juurde. Õigeusu kirikuhooned esindavad Bütsantsi stiili. Ortodoksses kirikuaastas on palju pühasid. Samuti pikki paastuaegu. Pikki paastuaegu on 4 ja iganädalased paastupäevad on kolmapäev ja reede. Pühale eelneva paastu ülesanne on valmistada pühadest osavõtjad ette selle vaimsele usule. Paastu ajal süüakse lihtsaid taime ja kalatoite. Teised vaimuliku elu tavad on preestrite poolt toimetatavad vee pühitsemine, kodu õnnistamine ning külakabeli aastapäevadel peetavad külapeod. Palverännakuid tehakse eriti kloostritesse.