Eriloomaliikide karjatamine Lüpsilehmad 1. Lehm sööb päevas kuni 100kg rohtu 2. Karjamaa vajadus: madalasaagilisus0,5-0.6ha,Kõrgesaagilisus0,3-0.5ha 3. Karjagrupi suurus 200-250 lehma,Sobivaiks 150-200lehma 4. Koplite arv : kahepäevased:15-18koplit , ühepäevased:28-32 koplit 5. Karjatamise vaheaeg - 30päeva 6. Loomad söövad 10h , mäletsevad 6h 7. Heal karjamaal saab 15-16kg piima rohu arvelt 8. Loomad joovad päevas 60-80l vett Noorkarja karjatamine 1. 6-8kuust-lehmani on noorkari, kuni 6 kuu on vasikas 2. Söövad päevas 25-40kg heina 3. Noorkarja ja lüpsilehmade vahele peaks jääma 1-2 tühja koplit 4. Karjamaa vajadus 0,3-0,4ha 5
ja kiilust eritub mustjat nõret. Põhjused Kui hobune viibib liiga pikalt märjal pinnasel või kapju ei puhastata piisavalt, mistõttu kiilu piirkonda koguneb mustus ja hakkavad toimuma erinevad protsessid mis lagundavad kiilu. Ravi Kiilumädaniku ravis on kaks väga tähtsat komponenti. Esiteks tuleb eemaldada võimalikult kogu surnud kude ja teiseks tuleb kapju pidevalt hooldada ja need kuivad hoida. See tähendab kuiva allapanu boksis ja märgade ning poriste koplite vältimist (vähemalt seniks, kuni haigus on taandunud). Puhtaks lõigatud kiilule võib panna ka erinevaid kuivatavaid rohtusid (iodoformeeter, joodipõhised lahused, ,,lilla", vaselahused jm). Ravimid kiirendavad paranemisprotsessi ainult juhul, kui ravi kahte esimest punkti rangelt järgitakse. Kiilumädanikust paranemise prognoos on hea, kuid tihti vajab ravi väga kannatlikku meelt ja omaniku püsivat hoolt. KASUTATUD KIRJANDUS ,,Hobune" autorid Julie Whitaker ja Ian Whitelaw
Piimalehmade karjamaad peavad paiknema parasniisketel muldadel, võimalikult lauda ligidal. Liiga pikka tee karjamaale (> 2km) ja tagasi lauta põhjustab piimatoodangu languse kuni 20% ööpäevas. Sõltuvalt piimatoodangust vajavad lehmad karjamaarohtu ööpäevas 60-80 kg. Täiskasvanud lehma kohta arvestatakse karjamaa pinda keskmiselt 0,5 ha., niisutamise korral 0,3 ha. Lehmade koplid peaksid olema võimalikult ruudu- või ristküliku kujulised. Teravnurksete koplite korral tallavad loomad liigselt rohtu ja sõtkuvad kamara puruks.kahte karjarühma või erinevat veisetõugu ei ole soovitatav karjatada kõrvuti olevates koplites. Ööpäevaringset reziimi võib rakendada siis, kui ööpäeva kaskmine õhutemperatuur on üle 10 C alates mai kolmandast dekaadist kuni septembri teise dekaadini. Piimalehmadel kulub rohu söömiseks 6-12 tundi, lamamiseks ja mäletsemiseks 6-9 tundi, karjamaal liikumiseks 1-3
20.sajandi alguses levib seoses karjakasvatuse tõusuga rohumaade parandamine, ka talude. Olulisem maaparandus nõudis süsteemset lähenemist sh eelvoolude rajamist, mis eeldas ühistööd. Eelvoolude süvendamine ja õgvendamine sai hoo sisse Eesti Vabariigi loomisel . Ajavahemikus 1921-1927 reguleeriti 250 vooluveekogu kokku 1600 kilomeetri ulatuses. Süvendati ka suurte jõgede üleujutusalasid. 1920-1930 läks moodi kultuurkarjamaade ja koplite rajamine. Nende rajamist soodustas teadliku metsakasvatuse tõus, kuid nende osatähtsu jäi väikeseks, sest algas sõda. Esmakordselt hakati Eestis jõe süvendamiseks ekskavaatorir kasutama 1864.aastal Pärnu jõel. Seejärel tehti üle kuue aastakümne nii jõgede reguleerimise kui ka magistraalkraavide kaevamise töid endiselt käsitsi, labida abil. 1920ndatel sademeterohkel aastatel polnud sügava vee tõttu suuremate jõgede
D- Vaid erandjuhtudel, niite sagedus suur: 4-5 niidet. Rohukamar muutub niidutüübiliselt ja hõreneb. E- Võib kasutada põldheina põllul, või üksiku looma söötmiseks, tuleb jälgida, et karjamaad ei rikutaks. Eriloomaliikide karjatamine Lüpsilehmad 1. Lehm sööb päevas 30-100 kg rohtu 2. Karjamaa vajadus: madalasaagilised 0,5-0,6 ha, kõrgekasvulised 0,3-0,5 ha. 3. Karjagruppi suurus 200-250 lehma. A. Sobivaimaks 150-200 lehma, 4. Koplite arv a. Kahepäevased 15-18 koplit. B. Ühepäevased 28-32 koplit. 5. Karjatamise vaheaeg keskmiselt. A. 30 päeva (15-45päeva) 6. Loomad söövad 10h, mäletsevad 6h. 7. Heal karjamaal saab 15,,16 kg piima rohu arvelt. 8. Lehmad joovad 60-80 liitrit vett päevas Noorkari 1. Alates 6..8 elukuust, kuni 6. Elukuuni vasikas. 2. Söövad päevas 25-40 kg päevas rohtu 3. Noorkarja ja lüpsilehmade vahele peaks jääma 1..2 tühja koplit 4. Karjamaa vajadus 0,3-0,4 ha 5
Võib kasutada pullide ja noorloomade puhul. Jälgida tuleb, et karjamaad ära ei rikuks. Eri loomalikide karjatamine Piimakari: Lüpsilehmad - Lehmad söövad päevas 30-100 kg rohtu - Karjamaa vajadus Madalsaagilisi 0,5-0,6 ha Kõrgsaagilisi 0,3-0,5 - Karjagrupi suurus 200-250 lehma(lehmad ei tunne muidu üksteist ära enam) Sobivaiks 150-200 lehma - Koplite arv Kahepäevased 15-18 koplit Ühepäevases 28-32 koplit - Karjatamise vaheaeg keskmisena 30 päeva(15-45 päeva) Ööpäevasel karjatamisel söövad lehmad 6-10 h, mäletsevad lamades 5h, mäletsevad seistes 50min. Heal karjamaal saab 15-16 kg piima rohu arvelt. Lehmad joovad 60-80 l vett päevas. Kui loomad on harjunud jooma karjamaal, siis nad peavad alati jooma karjamaal. Noorkari (6-8 elukuud) - Söövad päevas 25-40 kg rohtu
Ent 11 samas võib suve lõpul tekkida toidupuudus. See ei ole hea ei loomade ega koosluse seisukohast, aastate jooksul võib see põhjustada hilise arenguga liikide huku. Selle vältimiseks on otstarbekas hoida loomade hulk kevadsuvel küllalt suurena ja seda suve jooksul vähendada, viies osa loomi teistele karjamaadele. Alternatiivina võib kasutada koplite süsteemi. See aitab vältida ülekarjatamist just sellistes oludes, kus karjatamiskoormus on küllalt suur. Otstarbekas võib olla karjamaa suve teisel poolel üle niita. Samamoodi võiks teha koplisüsteemi korral, kui kari viiakse teise koplisse. Seda eriti siis, kui karjatamiskoormus on väike, loomad on söönud heina väga valikuliselt või kasvab karjamaal hulgaliselt vähesöödavaid taimi. Sel viisil vähendatakse söömata jäänud taimede konkurentsieelist ning
Lammaste karjamaad peavad olema kuivad. Märgadel aladel lambaid pidevalt karjatades nad haigestuvad. Karjatamiskoormus kultuurkarjamaadel 8-10 utte/ha. Ühele utele 0,125 ha karjamaad. Hea kultuurrohumaa karjamaarohu toiteväärtuseks kuivaines on 10…10,5 MJ/kg. Tegelik karjatamiskoormus sõltub karjamaade saagikusest. Pool-looduslikel karjamaadel on karjatamiskoormuseks ligikaudu 1-3 utte/ha. Ühe ute kohta koos talledega vajatakse ligikaudu 0,33- 1 ha poollooduslikku karjamaad. Koplite tarastamiseks kasutatakse võrku, pinnalaudu või latte nii, et aed saaks tihe. Kuna need on suure materjalimahukusega, võib need asendada elektritaraga. Lammaste väljaõppeks on vajalik ajutine 3 traadiga elektritaraga koppel nii, et ühe lamba kohta tuleb 15...20 m2 pinda. Õppekoplis on traadiliinide kõrgus 12...15 cm, 25...30 cm ja 6 50...60 cm selleks, et ka talled saaksid väljaõppe. Edasisel karjatamisel võib alumise traadi ära
Lühike karjatamise kestvus on veelgi olulisem, mitme päevasel karjatamisel võib langeda piimatoodang. Karjatamisringide arv on tavaliselt. Karjatamisringide arv sõltub ilmast. Kõrgelt karjatades, söödud saak väike ja tekib vana kulu,mistõttu söödavus järgmisel ringil on väiksem. Eriloomaliikide karjatamine Lüpsilehmad Lehm sööb päevas kuni 100kg rohtu. Karjamaa vajadus: madalasaagilisus0,5-0.6ha,Kõrgesaagilisus0,3- 0.5ha. Karjagrupi suurus 200-250 lehma,Sobivaiks 150-200lehma. Koplite arv : kahepäevased:15-18koplit , ühepäevased:28-32 koplit. Karjatamise vaheaeg - 30päeva. Loomad söövad 10h , mäletsevad 6h. Heal karjamaal saab 15-16kg piima rohu arvelt. Loomad joovad päevas 60-80l vett Noorkarja karjatamine 6-8kuust-lehmani on noorkari, kuni 6 kuu on vasikas. Söövad päevas 25-40kg heina. Noorkarja ja lüpsilehmade vahele peaks jääma 1-2 tühja koplit. Karjamaa vajadus 0,3-0,4ha. Koplite arv 8-10. Pullvasikad 30-50 looma
jõusööta ja 10 kg mineraalsööta. Lammaste karjatamine Kultuurrohumaade rohi. Utt sööb päevas 7-8 kg karjamaarohtu. Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas, enamasti kultuurrohumaadel. Lambakarjamaadeks sobivad kõrreliste-liblikõieliste segud. Lammaste karjamaad peavad olema kuivad. Karjatamiskoormus kultuurkarjamaadel 8-10 utte/ha. Ühele utele 0,125 ha karjamaad. Karjatamiskoormus sõltub karjamaade saagikusest. Koplite tarastamine. Karjatamisviisid: Karjatamine kogu karjatamisperioodi vältel olemasoleval rohumaal. Kopliviisiline e rotatsiooniline – 3-8 koplit. Segakarjatamine – karjatatakse eri liiki loomi (nt veised ja lambad). 3 Terviseprobleemid: Puudushaigused – ainevahetushaigused; tekitatud mineraalainete puudusest. Puhitused – kui lambad söövad korraga palju liblikõielisterikast rohtu. Siseparasiitidega nakatumine. Lambalaudad.
Lambad söövad toidu sobivuse korral rohu madalaks. Hobused söövad väga erinevaid taimi, samuti 30 meelsasti puulehti. Kuna hobused liiguvad eriti palju ja salkadena, ei sobi nad väga õrnale ja niiskele pinnasele ega väikse pindalaga maadele. Koduloomadena tuleks eelistada Eesti algupäraseid loomatõuge nagu eesti hobune, eesti maatõugu veis ja lammas. Tänapäeval on karjatatavate koplite piiramisel mõjusaim ja vähim tööjõudu nõudev vahend elektritara. Esteetilises mõttes ja maastikupildi säilimise huvides tuleb aga soovitada traditsioonilisi puust ja kivist aedu (kivi-, latt-, varb-, teivasaed). (Talvi T. 2001 Pool-looduslikud kooslused, Tartu:Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus) Pärandkoosluste linnustik (Matsalu rahvuspargi näitel) Pärandkooslused on väga olulised lindude rändel, linnud saavad seal puhata ja kosuda. Matsalu looduskaitseala loodi juba 1957
(väikese karjamaa puhul võib kasutada ka reha). Sõnnikuhunnikud lööb laiali ka rootorniiduk, kui seda kasutatakse karjamaade järelniitmisel. Suve teisel poolel karjamaade saagikus väheneb, siis söödetakse lisaks haljassegatist ja heinaädalatelt niidetud rohtu. Võimaluse korral laiendatakse karjamaade pinda heinaädalatele. Karjamaa jaotatakse tavaliselt 5-6 kopliks, igaühes neist peetakse lehmi 4-5 päeva vältel, seejärel jäetakse paariks nädalaks kasvama. Koplite süsteemist parem on aga nihutatava söödarindega süsteem. Sellega ahvatletakse lehmi rohkem sööma, nad tallavad rohtu vähem. Lehmad eelistavad liikuda kodu suunas, seepärast viiakse nad söödarinde taha ja nihutatakse seda sujuvalt kodule lähemale. Niiske või märg ristikuädal võib põhjustada puhituse. Enne ristikukarjamaale viimist söödatakse loomadele laudas kuiva heina või põhku, karjamaale viiakse alles pärast kaste kuivamist. SÜGISENE SIIRDESÖÖTMINE
kujuneb sellisest rohumaast rahuldav lammaste karjamaa. Tiheda kärpimise ja hooldusniidete tagajärjel langevad kiiresti välja kõrgekasvulised ja lammaste söödaks mittesobivad kõrrelisteliigid kui ka rohundid. Rohu tagavara peab olema 3...5 tonni hektari kohta (s.o. 3...5 kg rohtu 10 m2 kohta). See ei ole suur kogus ning seetõttu peab rohu kõrgus olema lammaste karjatamisel kuni 10 cm. Lammaste hulk karjas on piiramata. Ühes koplis võivad lambad olla vaid 3...5 päeva. Sobiv koplite arv on 7...8, kusjuures nende suurus peab vastama loomade arvule ja rohu tagavarale koplis. Tänapäeval soovitatakse siiski 3 kopli süsteemi. Täiskasvanud utt vajab päevas 7-9 kg, jäär üle 10 kg rohtu päevas. Lehmadega võrreldes on 1 lehm võrdne 5 lambale või 7 kitsele. Lisasöödaks karjamaal on mineraalsööt, sool, vajadusel ka jõusööt ja isegi haljassööt. Kindlasti peab lammastel vabalt olema saadav puhas joogivesi.
Piimalehmade karjamaad peavad paiknema parasniisketel muldadel, võimalikult lauda ligidal. Liiga pikka tee karjamaale (> 2km) ja tagasi lauta põhjustab piimatoodangu languse kuni 20% ööpäevas. Sõltuvalt piimatoodangust vajavad lehmad karjamaarohtu ööpäevas 60-80 kg. Täiskasvanud lehma kohta arvestatakse karjamaa pinda keskmiselt 0,5 ha., niisutamise korral 0,3 ha. Lehmade koplid peaksid olema võimalikult ruudu- või ristküliku kujulised. Teravnurksete koplite korral tallavad loomad liigselt rohtu ja sõtkuvad kamara puruks.kahte karjarühma või erinevat veisetõugu ei ole soovitatav karjatada kõrvuti olevates koplites. Ööpäevaringset reziimi võib rakendada siis, kui ööpäeva kaskmine õhutemperatuur on üle 10 C alates mai kolmandast dekaadist kuni septembri teise dekaadini. Piimalehmadel kulub rohu söömiseks 6-12 tundi, lamamiseks ja mäletsemiseks 6-9 tundi, karjamaal liikumiseks 1-3
Kui heina ei ole, siis tuleb anda rohkem jõusööta ja lisaks hekseldatud põhku. Põhku võib anda ka siis, kui vesi on liiga külm. Siis ta ei joo nii ahnelt. Hobune ei talu hallitust sööda sees. Haljassööt on põhiliselt vabalt karjatatavate hobuste sööt, keda spordiks ja tööks ei kasutata. Ka suvel on roht ainult nö salatina heina ja jõusööda kõrval. Ohtlik on ristikheinarikas sööt. Eriti kui see on lastud hunnikus kuumaks. Koplite süsteem käib nii, et hobused lastakse peale veiseid karjamaale. Sest nad söövad madalamalt. Hea oleks kui pinnas on lubjarikkas. Okastraati ei tohi olla. Tänapäeval elektrikarjus. Jõusöödaks on põhiliselt kaer, ja natuke ka oder. Kui kaera muljuda siis seeduvus paraneb 6-7%. Kui juba läheb 6 kg kaera kogus siis tuleks jagada see kolme ossa. Nisu ja maisi söödetakse ka ja isegi tõlvikutena. Linaseemned ja linakoogid on head mingite mürgituste korral. Mineraalidest on keedusool
Sõnnikuhunnikud lööb laiali ka rootorniiduk, kui seda kasutatakse karjamaade järelniitmisel. Suve teisel poolel karjamaade saagikus väheneb, siis söödetakse lisaks haljassegatist ja heinaädalatelt niidetud rohtu. Võimaluse korral laiendatakse karjamaade pinda heinaädalatele. Karjamaa jaotatakse tavaliselt 5-6 kopliks, igaühes neist peetakse lehmi 4-5 päeva vältel, seejärel jäetakse paariks nädalaks kasvama. Koplite süsteemist parem on aga nihutatava söödarindega süsteem. Sellega ahvatletakse lehmi rohkem sööma, nad tallavad rohtu vähem. Lehmad eelistavad liikuda kodu suunas, seepärast viiakse nad söödarinde taha ja nihutatakse seda sujuvalt kodule lähemale. Niiske või märg ristikuädal võib põhjustada puhituse. Enne ristikukarjamaale viimist söödatakse loomadele laudas kuiva heina või põhku, karjamaale viiakse alles pärast kaste kuivamist. 82
annaabi.ee 
